Lähis-Ida soolo


Lähis-Ida soolo
Tulles riigist, kus vanarahva tarkus ütleb, et: „Külalistel an- na veega kartulid ja kuparäimi, kae kas veel tuleve” jätab Lähis- Ida külalislahkus ja maitserik- kus paratamatult sügava mulje.Silvia Pärmann

Lähis-Ida on kontrastne maailmanurk. Ühes nurgas seisavad kõrbemiraažina maailma kõrgeimad pilvelõhkujad, teises elatakse aga Tartu- suurustes põgenikelaagrites telkides. Ferrari esindussalongist sõidetakse otse kaameliturule, staadionitäis rahvast tuleb kokku kuulama nii Robbie Williamsit kui mõnda imaami. Lähis-Idas on absoluutselt kõik võimalik.

„Miks küll saatanat nii tihti kitsesarvedega kujutatakse!?”
Omaani kitseturupealinna Nizwa iganädalasel turul müümata jäänud tall, habras nunnu äbarik imeliselt erksate silmade ja kõrge häälega, nägi täiesti ingellik välja.
Ma tegelikult ei eeldanud, et minu tõlgiks hakanud mees mu küsimusele vastata oskaks või tõlgiks selle kaheksa- aastasele kitsekaupmehe pojale, kellega ma tema abil enne vestelnud olin.
Mees hakkas mürinal naerma ja ei vastanud ootuspäraselt midagi. Võib- olla islamimaailma saatanal pole kitse- sarvi? Ma ei hakanud aega raiskama ka usuküsimuste peale, sest see pole Lähis- Idas kunagi just lühim vestlus.
Viimased valged minutid enne seda, kui Araabia poolsaare päike saatanlikult kiiresti mägede taha kadus, olid liiga väärtuslikud.
Vasaku jala varbad, millel üks uudis- himulik elukas oli tammunud – kitsed lihtsalt on väga sotsiaalsed ja siiralt uudishimulikud – ei valutanudki enam väga. Turukaos oli rahunenud. Perfektne pildistamisaeg.
Muidugi jäin ma viimasest Nizwast pealinna Muscati suunduvast bussist maha. Aga keegi ei saanud mind süü- distada selles, et ma liiga kauaks turule passima jäin. Ei mingit draamat planeeri- matult võõrasse Omaani väikelinna lõksu jäämise pärast.
Sest õnneks olin ma seal üksi.
Üksi, aga mitte üksik
Lähis-Ida riikidele ei ole tegelikult kuigi lihtne ühist nimetajat leida. Kindlasti ei ole see Kurjuse Telg. Pigem julgen oma reiside põhjal Liibanoni, Süüriasse, Iis- raeli, Omaani, Araabia Ühendemiraa-
tidesse, Egiptusesse ja Türki teha ainult ühe üldistuse – Lähis-Idas ei ole võimalik jääda tänavale või nälga. (Ehkki prae- guses Süürias võivad katus ja seinad ümbert üsna ootamatult kaduda.)
Loomulikult oli Nizwas täiesti korralik külalistemaja, keegi oskas natuke inglise keelt ja kõik ülejäänud inimesed rääkisid väga arusaadavas naeratuste, datlite ja kohvi keeles.

Omaanis on kitsede kasvatamine ja karjatamine lugu- peetud töö ja pojad aitavad isasid hea mee- lega. Omaani kitsed on nii liha- kui piimaloo- mana ühed hinnatuimad maailmas ja kitse hind võib vabalt ulatuda üle 100 euro, mis on seal kandis väga märkimisv Silvia Pärmann
Seotud lood:

Üksi reisides ei ole ma veel kunagi üksi jäänud. Lähis-Idas sünnivad uued tutvused kergelt ja juba 20 minutit pärast kellegagi kohtumist olen kuulnud isiklikumaid lugusid, kui mulle räägiks sõbrad, keda olen 20 aastat tundud. Mitte et ükski mu sõber suudaks mind üllatada oma avameelsusega pärast vestlus noore kohaliku preestriga Damascuse bussijaama kohvikus Nescafe tassi taga - see kõik juhtus mõistagi enne, kui algas sõda. Tutvuse alustuseks rääkis ta, kui väga ta oma pulmi ootab, sest tsölibaadis elamine on täiesti kohutav, kui sul on maailma kõige ilusam kreeklannast tüdruksõber, samuti sellest, kuhu- maani kirik on lubanud tsölibaadi piirid nihutada. (Päris kaugele, võin lohutada neid, kel plaanis mõnda preesitrisse armuda)

Ainult üks kord, südasuvises Beirutis, kuhu tundusid olevat puhkuse ajaks kokku sõitnud nii muljetavaldav osa välisliibanonlaste kogukonnast kui ka vähemalt pooled araabia šeigid, tekkis mul tunne, et vaba voodit hotellis ega madratsikohta mõne hostel’i katusel (võimalus soojas öös tähistaeva ja kummuli kuusirbi all magada on üks vaimustavamaid Lähis- Ida leiutisi) ei olegi.
Katusebaarides juba tantsiti, tänavarestoranid olid veel täis, rannapromenaadil mahtusid inimesed teineteisest vaevu mööduma ja iga jahi pardal tundus olevat pidu. Beiruti perfektselt taastatud vanalinna keskväljakule olid tassitud suured ekraanid – nii et sõja järel nullist üles ehitatud vanalinn meenutas veelgi rohkem mingit teemaparki. Mitte ühtegi vaba kohta mitte kusagil.
Aga see tõesti polegi võimalik, et külaline jääb tänavale. Vajalikud vabad ruutmeetrid leidis üks hostel’i-omanik rõdult ja ma kahtlustan siiani, et ta tassis sinna voodi oma toast. Olin ka tookord õnneks üksi. Oleks tõesti väga piinlik olnud oma kaaslasel paluda seal rõdul mu voodi all magada. Aga kuhugi mujale poleks sel ööl veel üks inimene Beirutis tõesti mahtunud.

Loe veel

Mošees naiste poolel olles, kus käib pidevalt itsitamine, enda, üksteise ja oma laste pildistamine, sõbrannadega internetis lobisemine ning vahepeal tõepoolest ka palvetamine, tekib alati kahtlus, et imaamil ega kõigil neil islamit käsitlevate raamatute a Foto: Silvia Pärmann

Usalda kõiki ja mitte kedagi
Lähis-Ida pole tavaliselt esimene paik, mis üksi reisile minnes pähe tuleb. Ehkki välis- ministeerium ei võta kindlasti mitte õhust soovitusi mõnda riiki seal piirkonnas vältida, ei ole eriti siiski tõenäoline, et täna- val astuks sinu juurde mustades nahkjo- pedes mehed ettepanekuga su seljakotis olevad asjad omavahel ära jagada.
Joo ainult pudelivett, usalda kõiki ja mitte kedagi, oska õigel ajal lahkuda – need on suures plaanis ainsad reeglid, mida peaks meeles pidama.
Olen kohanud hulka meessooloreisi- jaid, kes arvavad, et üksi reisival mehel ja naisel pole eriti vahet. Jah, on otsatult riike, kus erinevust tõesti ole, aga ükski neist pole Lähis-Idas. Ka pilvelõhkujatäis soovolinikke ei suudaks seda muuta. Näiteks rikuvad naistele seatud ilmsel- gelt ebamugavamad hammam’i kasuta- mise kellaajad päeva ja tuju ära.
Ka jäävad paljud uksed naistele suletuks, kui nüüd mõned suurlinnad ja suur osa Iisraelist kõrvale jätta. Isegi muidu üsna sõbralikus Liibanonis andsid kohali- kud mulle nõu mõnda linna mitte sõitma hakatagi, sest naisena avaneks mulle heal juhul vaid hotellikuks ja sealsesse ain- sasse muuseumisse saaksin ehk ka. Keegi ei vasta sulle, kui tänaval teed küsid; keegi ei tule kohvikus juttu ajama – kui sa mui- dugi söandad mõnda kohvikusse üldse minna, sest need ei ole selgelt naistele; keegi ei kutsu külla. See on nende sõnutsi kõige stereotüüpsem pilt Lähis-Idast.
Samas avanevad Lähis-Idas naistele uksed maailma, mille olemasolu need mehed ehk ainult aimata oskavad. Naistel on privileeg näha Lähis-Ida elu peidetud poolt või vähemalt ühe peidetud poole osa. Kes tahab teada, mismoodi elavad Iraani miljardäride 20. eluaastates lapsed, kelle töö on olla lihtsalt rikas, oleks pidanud PÖFFil mõne aasta eest vaatama filmi „Kami pidu”. Ei julge lubada, et mõnele peole, kus raha, alkoholi ja kokaiini üle keegi arvet ei pea, võõral Iraanis päriselt pääseda õnnestuks. Aga eks seal oligi natuke liiga palju üledoose ja surnuid.
Mida võin lubada, on see, et Lähis-Idas ei ole kõik kindlasti päris nii nagu tänaval, supermarketis või mošees paistab.

Iraan oskab korraga olla nii muinasjuturaamatute kui süngete romaanide kaanetüdruk, olenevalt siis sellest, kas lugu hakkab teie aas hargnema mööda Yazdi või mõne muu Iraani linna tänavaid jalutades või olete süvenenud mõnda välispoliitika väljaandesse. Foto: Silvia Pärmann


Naiste maailm
Ka väheke tagasihoidlikuma sissetulekuga inimeste argipäeva, mis jääb turust ja tänavast kaugemale, on võimalik näha. Meeste jaoks on see muidugi midagi muud kui Abu Dhabi küünestuu- diod, kuhu sisenedes burkad esimese asjana nurka visatakse, või Omaani külamajade köögid, kuhu isegi samas majas elavaid mehi harva lubatakse.
Kuni kitseturu päevani olin Omaanis reisinud koos sõbranna ja tema abikaa- saga. (Üksi reisimisel on ainult üks tõsine varjukülg – pole kellegagi jagada kulusid, mis näiteks autorendi paljudes riikides vastikult kalliks ja kättesaamatuks teeb ning koos sellega ka kaugemad ja eksootilisemad külad).
Ühes oaasikülas olime lahku läinud ja kõik, mis mul mõni tund hiljem kaaslastest leida õnnestus, olid sõbranna kingad ühe võõra maja ukse trepil.
Astusin mõistagi sisse. Võis ju olla, et sõbranna vajas päästmist. Ent ehkki ma midagi ei osanud oodata, oli avanenud vaatepilt ikkagi üllatav.
Leidsin ta odava lääneliku mööbliga sisustatud elutoast koos kamba võõ- raste lastega, kellest ta ühe pikkadesse tumedatesse juustesse parasjagu patse punus. Telekas mängis, lapsed mängisid.
„Nad läksid meile kööki kohvi keetma,” selgitas sõbranna ja alustas uut patsi, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi, et me istume kusagil maailma teises otsas datlikasvatajate külas täiesti võõraste inimeste majas, keda ennast pole kusagil näha. Omaani kon- tekstis muidugi oligi.
Kui perenaine oma täiskasvanud tütardega tagasi elutuppa tuli, ei olnud see, et nad mind sealt eest leidsid, ei üllatus ega probleem. Ilmselt keegi isegi ei mõelnud sellele, et mind polnud kutsutud. Meie tassiti datleid ja kohvi ning oli täiesti endastmõistetav, et jääme lõu- nasöögile ning nende eluloo, rõõmud ja mured ära kuulame. (Mis võtab üksjagu aega, kui ühed oskavad kaks sõna inglise keelt ja teised sama palju araabia keelt, lisaks kõigele veel vale dialekti).
Tundsime end korraga imeliselt ja natuke ikka süüdi ka – sõbranna mees pidi kogu selle aja autos istuma ja Angry Birdsi mängima. Ei ole vähimatki võima- lust, et mõni võõras mees majja tuuakse, ükskõik kui palju naisi temaga kaasa tuleks.
Meestele, vastupidi, pole aga võõra naise majja kutsumine kunagi probleem. Näiteks selleks, et näidata haruldast seifi, mille vanaisa kunagi Egiptusest tõi, või relvamuuseumi (pea igal perekonnal on oma isiklik) või oma uut Alpi suusamaja stiilis palkmaja koos selle ees vuliseva ojakesega Damascuse äärelinnas.
Lähis-Ida meestel ei ole harukordselt hea fantaasia – see kõik on tavaliselt neil päriselt olemas.
Seda näeb muidugi ainult juhul, kui teil pole reisikaaslast, kes oma vastiku ratsionaalsuse ja ohutajuga selle kutse kohe tagasi tõrjub. (Ja seda kutset muidugi ei tulegi, kui teie kaaslane on viikingi mõõtu meesterahvas. Ei tea küll, miks?!)
Tõsi, võib juhtuda, et palkmaja polegi. Ilmselt on mul paljud imed jää- nud nägemata oma ära-usalda-mitte- kedagi-perioodidel.
Aga ka usalda-kõiki-päevadel olen ma näinud asju, mis on liiga uskumatud isegi 1001 öö muinasjutu jaoks. Oskus vajadusel õigel ajal (ja kiiresti) lahkuda peaks muidugi alati kasutamisvalmis olema. Nii et alati on hea teada, kus te täpselt viibite ja kuidas sealt ära saab. Lähimad inimesed, kes teid aitavad, kui asjad tõesti halvasti lähevad, on ikkagi Eestis. Liiga kaugel.
Miks ikkagi üksi?
Tegelikult on mul vaid kord elus olnud tõsiseid raskusi seletada kellelegi, miks ma üksi reisin. See keegi oli napilt kahe- kümnene Iisraeli naispiiriametnik lennujaamas, kes lahkumise eel tõsiselt mu passi süvenes ja avastas sealt rea vaenu- like riikide templeid.
- Maroko, Süüra, Liibanon – miks te
seal käsite?
- Puhkusel.
- Kellega te seal käsite?
- Üksi.
(Samal sekundil sain aru, et see ei olnud koht, kus aus tasus olla. Ehkki piiriametnik ei ole ju sama nagu näiteks õhtusöögile kutsuv vaibakaupmees, kelle jaoks tuleb nurga taga ootav kihlatu või abikaasa välja mõelda.)
- Üksi!?!?!?
- See on täiesti turvaline!
Kõik, mida see tüdruk oma elu jooksul koolis, kodus ja teenistuses olles oli kuulnud, oli midagi täiesti muud. Umbes see, mida mina kuulsin Beiruti kosmopo- liitidelt mõne pisikese Liibanoni muslimi- linna kohta. Aga ma pole vist kunagi elus midagi nii veendunud häälega suutnud öelda. Ma uskusin seda meie väga pika vestluse lõpuks ka ise täiesti siiralt.
Üsna varsti pärast seda võeti seitse Eesti jalgratturit Liibanonis pantvangi. Süüria kodusõja alguseni ei kulunud ka kuigi kaua aega. Iisraeli sõdurid lasevad vii- masel ajal jälle tihtilugu mõne palestiinlase otse tänaval maha (vastupidi muidugi ka).
Nii et ma lähen ka järgmine kord üksi. Hirmus halb tunne oleks mõni kallis inimene nendesse Lähis-Ida sekeldustesse segada.

Esfahan, Iraan. Silvia Pärmann
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare