Lääne-Austraaliat avastamas

 (8)

Lääne-Austraaliat avastamas
Foto: TRIIN-LIIS HÄRMA

Tänaseks oleme elanud Perthis juba kaks ja pool aastat ning see on andnud meie perekondadele võimaluse meil külas käia ning oma silmaga selle Rohelise Mandri ilu kaeda.

Juba kahel korral oleme ette võtnud teekonna Perthist põhja poole, mööda rannikut ülespoole Karratha suunas ning siis jälle sisemaa kaudu "pealinna" tagasi. Esimest korda ühe perekonnaga 2009. aasta märtsikuus ning teist korda teise perekonnaga 2009. aasta detsembris. Alljärgnev on vaid lühikokkuvõte kõigest kogetust, väikene meenutus imeilusatest puhkusepäevadest.

Kohe Perthi külje all asub üks pisikene mangofarm, kus ääretult sümpaatse moega farmer Bryan kõigile külastajatele lahkelt oma mangosid degusteerida pakub. Uudistootena saab mekkida ka kuivatatud mangosid, mille kilohind küll üsnagi krõbedaks osutub. Ja on siililegi selge, et ilma ämbritäie mangodeta sealt lahkuda ei saa.

Laisad koaalapoisid

Yanchepi Rahvuspargis teeme pisikese peatuse ja vaatame üle koaalapoiste tegemised-toimetused, mis koosnevad 20 tunnist magamisest ja 4 tunnist söömisest ning uue magamiskoha poole liikumisest. Meie õnneks satume me viimasena mainitud päevaplaani osa nägema, lausa kaks tegelast on end söögilaua juurde vedanud ja pugivaid suurimanaudinguga uimastavaid eukalüptilehti.

Peatselt kukub küll üks vennike otse toidulaual magama, teine aga poseerib fotograafidele mõne hea pildi jaoks.

Foto: TRIIN-LIIS HÄRMA
Seotud lood:

Järgmine peatuspaik oli Perthist 100 km kaugusel asuv Lancelin, mis peamiselt tuntud oma uhkete liivadüünide poolest. Linn ise on pisikene ja armas suvituslinn, kus käiakse campimas, kala püüdmas ja niisama rannamõnusid nautimas.

Meie aga ei tulnud ei kalastama ega randa peesitama, rentisime endale kaks kelku ja ühe laua ning juba müttasimegi liivaradadel. Lauad selga, veepudel kätte ja suund mägedesse. Tundsime end väikeste lastena, kes peale pikka ja porist sügist on lõpuks saanud ilusa paksu lumega kaetud mäeveerule. Lume asemel seekord küll valge liiv, kuid emotsioonid olid samad.

Õhtuks jõudsime Cervantesesse, seadsime end kämpingus sisse ja õhtupäikese saatel põrutasime 17 km kaugusel olevasse Pinnaclese kõrbe. Pinnaclese kõrb koosneb väga-väga paljudest lubjakivist moodustunud kividest, mis kunagi on kõik maa all peidus olnud, aga pikkade aastasadade jooksul on tuul need sealt välja keerutanud ja nüüd siis seisabki suurel maalapil justkui terve kiviarmee.

Loe veel

Rada läbi kõrbe on 3 km pikk, kaks vaateplatvormi ja palju võimalusi auto seisma jätta ja ise nende vahel ringi jalutada. Imeilus koht, suurepärased vaated ja päikeseloojang… justkui põlev juustukera vajuks ookeani. Sel hetkel otsustasime, et hakkame nüüd päikeseloojanguid koguma, see oli seekordse reisi kolmas.

400 km mööda rannikut ülespoole asub selline suvituslinn nagu Kalbarri.

Õhtuhämaruses rullus meie ees lahti lahesopp helesinise veega, pelikanide, kalapaatide, armsate majade ja taamal kõrguvate mägedega.

Päikeseloojanguks sõitsime õige pisut linnast eemale, ühe künka otsa, mil nimeks Red Bluff. Imeilus koht, kus vaadata, kuidas seni meid kõrvetanud kera vaikselt ookeanisse vajub.

Uue päeva hommikupoolikul seiklesime mööda Kalbarri erinevaid rannikuäärseid kaljusid ja vaateplatvorme.

Vikerkaarevärviline džungel

Vahelduseks ookeanivaadetele otsustasime sisse põigata Rainbow Junglisse ehk see siis selline koht, kus koos Austraalia parim kollektsioon erinevaid papagoisid. Ja nii see tõepoolest oligi. Kas te olete kuulnud Ploompea papagoist või näinud papagoipaari, kes maksab kokku 8000 dollarit? Seda kõike oli võimalik seal näha.

Cocky – tema oli Rainbow Jungle’i tähtsaim papagoi. No vähemalt nii ta ise arvas. Tuletõrjesireeni jäljendamine ja tualeti juhtnööride andmine on vaid vähesed näited tema andekusest, lisaks oskab ta nokaga puuri küljes rippuda, siis jalad pikaks ajada ja turistide kallist objektiivi varvastega enda suunas sikutada ning kiledalt karjudes oma soovi veel arusaadavamaks teha.

Lisaks oskab ta veel nokaga puuri laes rippuda, jalad kõhu alla tõmmata justkui lendaks, ning siis tiibadega veidi vehkida ja nokavahelt ka veidi iniseda. Üks mure on tal ka – kuna tal lapsi pole, siis ta istub pesal, punnitab silmaks suureks, laseb kõrisõlme valla ning demonstreerib, kuidas üks õige papagoi munema peab. Ja tuleb välja küll ja üsna usutavalt veel kusjuures. Lisaks kõigele on ta ka hea stiilinõustaja. Kui ema on langenud ostuhullusesse ja ei suuda enam valida, millist käevõru võtta, millist jätta, siis tuleb appi Cocky koolitatud maitse… ja valik saabki kiirelt ning valutult tehtud.

Foto: TRIIN-LIIS HÄRMA

Lisaks papagoidele saab Kalbarris lähemalt tutvust teha ka merihobudega.

Selline tore koht on Seahorse Sanctuary. Tegemist on kohaga, kus kasvatatakse merihobusid erinevate lemmikloomapoodide tarbeks. Maailmas on kokku neli merihobude inkubaatorit, kaks neist Austraalias ja üks just nimelt Kalbarris.

Merihobud elavad 5-6 aastaseks ning kasvavad terve elu, kuid üle 20cm pikkusteks väga ei kasva. Lisaks on neil võime kohaneda ümbritseva keskkonnaga ja muuta värvust.

Kui merihobu otse ookeanist kinni püüda ja koju akvaariumisse pista, siis ta reeglina sureb, põhjus on väga lihtne – tal on vaja elustoitu. Selleks kasutataksegi inkubaatoreid, kus pisikestele merihobupoegadele antakse alguses söögiks planktonit (mida ei püüta, vaid kasvatatakse kohapeal ehk luuakse tingimused ning siis plankton ise tekib), kuid hiljem pannakse nad juba kokku suuremate suguvendadega, kelle kõrvalt nad siis tasapisi harjuvad sööma külmutatud toitu. Ja kui siis külmutatud toidu söömine selgeks õpitud, saadetakse nad loomapoodi, kust siis merihobu sõbrad saavad ta endale koju akvaariumisse viia ja külmutatud toidu poest kaasa osta.

Pealelõunal põrutasimegi edasi Kalbarri National pargi suunas. Kalbarri Rahvuspargi kõige tuntum koht, Nature’s Window ehk maakeeli siis Looduse Aken ja sealt avanev vaatepilt olid sinna viivat treppis liivateed igati väärt. All kanjonis voolab käänuline jõgi, ümberringi kaljud, lõputu matkarada… saatjaks muidugi ligi 50kraadine kuumus, igasuguse tuule puudumine ja sõbrad kärbsed. Õhtuses Kalbarris jalutasime rannas, saime purki järjekordse päikeseloojangu ning päeva lõpetuseks grillisime karavanipargis mõnusaid austraaliapäraseid burgereid.

Kuidas toita pelikane

Hommikul olime eriliselt tublid ja juba kell 8.45 oli meie telklaager kokkupakitult autos ja me ise rannas uudistamas, kuidas toimub igapäevane pelikanide toitmine. Pelikanid olid kenasti randa tulnud ja kohusetundlikult ootasid, millal igapäevane toidunoos saabub. Tuligi tädi, kalaämber käes, ja pelikanid paterdasid rõõmsalt tädi sabas, et siis rahva ees kalu kugistama hakata. Maailmas on kokku seitse pelikaniliiki, Austraalias võib neist kohata vaid ühte.

Kui muidu linnuriigis on ikka nii, et isaseid on õnnistatud kireva sulestikuga, siis pelikanide maailmas kehtib võrdõiguslikkus – ei mingeid kirevaid sulgi ja muid edevaid detaile, kõik pelikanid näevad ühesugused välja, isaseid saab eristada vaid suuruse järgi. Kollane ring pelikani silma ümber näitab seda, et tegemist on täiskasvanud isendiga, st vähemalt nelja-aastase linnuga, mida heledam ring, seda noorem tiivuline järelikult.

Mis aga on sarnast pelikanil ja delfiinil? Õige vastus on see, et kui emane delfiin on valmis järglasi saama, siis tema kõhualune läheb roosaks ja kui pelikan sama otsustab, siis värvub erkroosaks tema hiiglaslik nokk. Looduses elavad need linnud 10 kuni 22 aastaseks, kui nende eest aga hoolitsetakse, siis isegi kuni 50 aasta vanuseks.

Pelikanid ei ole Kalbarris üldsegi põliselanikud, saabuvad nad sinna vaid suvitama või siis paarituma. Kolmkümmend viis aastat tagasi rajas üks meesterahvas Kalbarrisse restorani, käis kalal ja rookis neid hommikuti ning hakkas pelikane toitma. Kui oli aeg eluga edasi liikuda ja oma restoran maha müüa, pani lepingusse klausli, kus palus, et pelikanide hommikune söötmine jätkuks.

Kuna keegi ei olnud väga asjast huvitatud, siis kohalik backbackerite hostel võttis oma südameasjaks sellega edasi tegelda ja nüüd siis käivadki kaheksa vabatahtlikku igapäevaselt hommikuti neid toredaid linnukesi toitmas. Raha saadakse puhtalt annetustest ning kui raha aasta lõpus üle jääb, siis annetatakse see kohalikule ühiskonnale.

250 km edasi Overlander Roadhouse´i leti taga askeldab muheda olemisega Guido Kangur. Küll pisut tõmmum, aga üsna täpne koopia. Sedakorda oli siiski tegemist meie ülekuumenenud mõistuse poolt tekitatud illusiooniga ja toreda müügimehe näol ei olnud siiski tegemist Eestist majandussurutise eest põgenenud kultuurikihi esindajaga, vaid täispõlise austraallasega.

Termomeeter näitab sooja julgelt üle neljakümne. Veepudel on jätkuvalt meie parim sõber. Overlanderi juurest keerame Shark Bay (Hai Laht) poolsaarele, kus esimene vaatamisväärsus on Old Telegraph Station ehk vana telegraafijaam. Jaam nagu jaam ikka, kuid peamiseks vaatamisväärsuseks on stromatoliidid. Tänu nendele elavatele kividele saab üleüldse inimkond tänapäeval eksisteerida. 3,5 miljardit aastat tagasi tekkis tänu cyanobakterile kivim, mis tootis hapnikku ja tänu sellele hapnikule siis tekkisidki taimed ja loomad ning ka inimkond. Ja Hamelin Pool (nii nimetatkse seda lahte) on siis see soodne koht, kus need kivimid veel kenasti säilinud on.

Teokarpidest rand

Veidi edasi ja olimegi Shell Beachil ehk Teokarbi rannas. Kogu rand on kaetud pisikeste valgete karpidega ja on päris tore vaheldus veest välja tulles liiva asemel end hoopis teokarpidele pikali visata.

Kui ammusel ajal polnud puitu ega kive käepärast, siis kasutati ehitamiseks teokarpidest tekkinud pinnast, teokarp lihtsalt sisaldab selliseid aineid, mis vihmavees kristalliseeruvad ja niimoodi karbid omavahel kokku liimib ning ongi suurepärane ehitusmaterjal valmis.

Mööda poolsaart edasi sõites jõuame Ocean Parki. See on selline park, kus näidatakse kõikvõimalikke Lääne-Austraalia ookeanielanikke, värvilisi kalu ning ka kalu, kes näevad välja justkui sammaldunud kivid, kuid kelle otsa astudes on lõpp kiire tulema. Lisaks kilpkonnad, austraallaste söögilaualt hästi tuntud kalad ning ka haid. Meil õnnestus jõuda sinna täpselt sel hetkel, kui algas uus ekskursioon ja lisaks huvitavale jutule nägime ka haide toitmist. Haidega on selline lugu, et nad püütakse ookeanist kinni, pannakse basseini ujuma ja mõne aja pärast lastakse ookeanisse tagasi ning püütakse uued isendid.

Monkey Mia

Meie sihtkohaks oli Monkey Mia – imeilus resort poolsaare tipus, kus erinevas hinnaklassis majutusvõimalusi, baar, restoran, tenniseväljak, bassein, pood ja muidugi lõputu helesinine ookean.
Resort`il on ka oma isiklikud koduloomad. Nimelt jalutab territooriumil ringi tore emuperekond, kes siis pahaaimamatutelt turistidelt näiteks selja tagant võileiva käest haaravad.

Õhtu saabudes suundusime otse ookeani kaldale, hot tub’i ehk siis kuumavee vanni, istusime soojas vees, vaatasime palme, kuulasime ookeani loksumist ja nautisime Margaret Riverist ostetud punast veini. No mida üks inimeseloom veel ülimaks õnnetundeks vajab!
Monkey Mia on kuulus ennekõike oma delfiinide poolest, juba üle 30 aasta on igal hommikul siin neid toidetud. Ja nii ka sel hommikul, kui meie seal viibisime. Kolmeteistkümnest delfiinist oli kohal seitse, vanim 32 aastane. 25 minutit rääkis ranger delfiinide elust, kommetest ja Shark Bayst (nagu nimigi ütleb, on siin palju haisid ringi ujumas) ning siis tulid vabatahtlikud abilised kalaämbritega ja toitmine läks lahti.

Kala antakse vaid täiskasvanud delfiinidele ehk siis sellest seltskonnast vaid viiele emasele (isased ei käi üldse rannas inimesi uudistamas, nende ainuke tegevus on mööda lahte ringiujumine ja emaste tagaajamine, röövivad vahel mõne emase ära ja enne lahti ei lase, kui emane on viljastatud) ja kogus on alla veerandi nende päevasest toidukogusest, ikka sellepärast, et nad ei satuks sõltuvusse inimestest ja suudaks ka ise endale toitu otsida ja õpetaks oma poegi sama tegema. Imearmsad on need delfiinid küll, tulevad täiesti inimeste jalgade juurde, vaatavad otsa, naeratavad ja siis puristavad veidi vett ka. Ääretult tore elamus. Monkey Mias on ka palju pelikane, siis toidetakse neid samaaegselt delfiinidega, küll veidi eemal, et ei tekiks kalade pärast rüselust.

Kas te olete näinud hüppavat emu? Ilmselt on see üks kummalisemaid ja naljakamaid vaatepilte, mida elus näinud olen. Puu otsas on mingisugused marjad, emud pugivad neid, endal kaelad õieli taeva poole ja siis saavad marjad otsa ning järgmised on juba nii kõrgel, et enam ei ulata. Siis võtabki emu hoogu, koondab kogu oma jõu ning hüppab oma kahel kiitsakal koival ülespoole, sihib nokaga ja ongi marjakobar nokavahel.

Loe veel

Pärl kasvab kolm aastat

Pisut enne keskpäeva ootas meid kai juures purjekas Aristocat 2. Ronisime pardale, kuulasime ära kapteni loengu ainukesest päästevestist pardal ja haidest ning sõit võis alata. Purjed tõmmati üles ja vaikselt kulgesime edasi mööda Hai lahte, kuni jõudsime Blue Lagoon Pearl Farmi ehk siis pärlikasvatusse. Kõigepealt tehti meile kiire loeng ja näitlik õppetund, kuidas peab pärleid karpidesse istutama ning seejärel said kõik soovijad ka endale pärli kaasa osta.

Pärlid kasvavad reeglina kolm aastat, kuid eriti suurte pärlite kasvatamiseks läheb kuni seitse aastat. Pärli istutamine on üsna keeruline protsess – tuleb panna väike “pärliseeme” pintsettidega karbi sisse, siis võtta teise elava karbi seest tükk lihaskude ja see samuti karbi sisse istutada. Kõik see peab toimuma 45 sekundi jooksul, muidu pärl ei hakka kasvama. Pole siis ime, et keskmiselt pärliistutajad teenivad 1000 dollarit päevas ning professionaalid isegi 5000 dollarit päevas (olgu ka mainitud, et suurem enamus istutajaid on jaapanlased).

Tavaliselt puhastatakse pärlikarpe käsitsi iga kümne päeva tagant, tõmmatakse restid koos karpidega välja ja siis töötajad asuvad nugadega usinasti asja kallale. Blue Lagooni farmis on leiutatud aga moodus, kuidas saab karpe vaid kord aastas puhastada – need määritakse lihtsalt spetsiaalse vahaga kokku ja nii ei teki neile sellist kihti külge kui ilma vahata karpidele. Hästi põnev oli ka see, kuidas pärlikarbi sisse oli pandud tükk kulda või opaali ja kasvatatud väga ilusaid ehteid.

Monkey Mia rannas saab laenata klaaspõhjaga vesijalgrattaid ning hea õnne korral on võimalik lisaks delfiinidele ka suurt merikilpkonna ujumas näha. Meid õnnejumal soosis ja päev liikus õhtusse, loksudes tasakesi vee peal ning nautides merikilpkonna askeldusi.

(1. osa, Reisimaailm 2/2011)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare