Kus suvel süüa? Parimad söögikohad Eestis


Kus suvel süüa? Parimad söögikohad Eestis
Foto: Silvia Pärmann

Läheme sööma, aga kuhu?

Pizza Olive: restoran lõunas, peaaegu Itaalia

Ihamaru, Kõlleste vald. Keskmine eestlane pole sellest kohast midagi kuulnud, aga just siin asub tõeliselt hea pitsarestoran. Pilt muutub selgemaks, kui mainida, et vägagi populaarne Maanteemuuseum asub viieminutise sõidu kaugusel.

Foto: Pizza Olive

Restokülastus on siinkohal paslik ühitada muuseumis käiguga või miks mitte ka värskendava suplusega Ihamaru Palojärves.

Olive pesitseb otse vana postitee ääres, väärikas kõrtsihoones. See on mõnus väike söögikoht, sees kakskümmend kohta ja teist samapalju leidub väljas terrassil.

Siin pakutakse ehtsas Itaalia päritolu puuküttega ahjus valminud pitsasid, just neid õhukese krõbeda põhja ja mitte ülemäära kirju kattega hõrgutisi, millest tõeline gurmaan lugu peab. Pitsadele sekundeerivad käsitsi valmistatud pastast road, rasket teist päeva raviv tomatisupp, eelroogadeks klappivad salatid ning suvises rutiinis möödapääsmatud jäätised. Kes roolis või alaealine pole, saab toidu kõrvale võtta klaasi head Itaalia majaveini, ülejäänud võivad kosutada end kohapeal valminud limonaadiga.

Arvestada tuleb sellega, et tegu on tõelise Itaalia-pärase söögikoha, mitte kiirsööklaga. Pitsa valmistamine võtab aega, neljane seltskond peab toidu ootamisele varuma vähemalt 20 minutit, nädalavahetusel tõenäoliselt rohkem. Kui ajastus on oluline, siis tasub ette helistada, eriti hoolsad võtavad kõne päeva varem ja siis ootab neid saabudes kaetud laud pitsade ja muu tellituga. Loomulikult saab siit pitsa ka tee peale kaasa.

Muide, lõunast pärit rahvas kipub pidama Olivet Põlvamaa parimaks söögikohaks. Teine, kuhu ka linnakülalisi kannatavat viia, on Kiudoski restoran Räpinas.

Põlvamaa, Ihamaru, suvel K, N 11–19, R, L 11–20, P 11–19, pimedal ajal napimalt. Vt www.pizzaolive.weebly.com, tel 5663 0054.

Kalana suveresto: võimalik, et suve parim koht

Kalana sadam asub Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Sealsamas taga Ristna rannas on kuulus Surfiparadiis, natuke vähem kuulus auguga kivide rand ning metsa varjus peituvad põnevad militaarrajatised.

Foto: Kalana suverestoran

Loe veel

Kalanas on kämping, Hõbekala puhkemaja ning rannal asub üks Eesti mõnusamaid saunasid, millest otse merre joosta. Rannal peatub aeg, ritsikad siristavad, lilled õitsevad ja elu on ilus. Vähemasti on see olnud nõnda varasematel aastatel.

Tänavu on elu Kalanas ilmselgelt veel ilusam. Sadamahoones avab uksed suveresto, mida peab Kertu Lukas – üks Eesti ägedamaid kondiitreid, keda teadjamad tunnevad ka suurepärase koka ja miljöömeistrina.

Kertu sõnul ei ole resto menüü ülemäära pikk ja muutub paar korda nädalas, nõnda ei teki ka kohalikel klientidel tüdimust.

Serveeritakse seda, mida saar ja meri parajasti pakuvad, ehk siis kohalikke juurvilju, metsaande, lambaliha, veiseliha, hiiumaist kitsejuustu, erinevate lindude mune, kohalikku leiba-saia. Päris hommikul saab putru värskete kohalike marjadega.

Karmi suvekuumuse leevendamiseks serveeritakse käsitööõllesid kuuelt Eesti tootjalt ning šampanjat saab osta ka klaasikaupa.

Veinisõpradele ei saa jätta meelde tuletamata, et Kertu on lisaks kõigele muule ka koolitatud sommeljee ja ei lepi oma pop-up-restos sugugi vähema kui võrratu veinivalikuga.

Kohti on toapoolel 80 ja terrassil 30, seega ukse taha ei tohiks keegi jääda. Selle söögikoha külastamata jätmine oleks tõenäoliselt teie selle suve suurim viga.

Avatud 14. juunist kuni 17. augustini kella 9.30–24.00, köök on avatud kümneni. Vt www.suveresto.ee, tel 5827 9313.

Ööbiku gastronoomiatalu: teisel pool tavalist

Kui kunagi olid eduka restorani pidamise kolmeks saladuseks asukoht, asukoht ja asukoht, siis Ööbiku gastronoomiatalu tõestab kokkade Ants Uustalu ja Pekka-Paavo Kesküla eestvedamisel taas kord, et ülimalt populaarne restoran on võimalik avada täiesti pärapõrgus tee ääres, mis ei vii mitte kuhugi, ja majas, millest pool on aastaid tühjalt seisnud saun ja teisel pool elanud erinevad lüpsmiseks, pügamiseks ja vardasse ajamiseks sobivad elukad.

Foto: Silvia Pärmann

Ööbiku mehed on kokad-põllumehed, kes peremeestena ise ka sulase töö ära teevad: panevad kartuli maha, külvavad rukist, parandavad katust, toidavad metsa all aedikus mõnusas poris püherdavaid sigu, kaaluvad kanade võtmist (neil rebaseid ja hunte täis põlismetsade vahel silma peal hoidmiseks plaanivad nad siiski tööle võtta koera) ja jõuavad samal ajal uuesti defineerida Eesti köögi olemuse ja lihtsalt imeliselt hästi süüa teha. Unustamata selle kõige kõrval avada endale pudel head valget veini ning kõigest ise nii suurt rõõmu tunda, et võimatu on seda kohta mitte armastama hakata.

Ööbikule sööma minnes tasuks oma tulekust mitu päeva ette teada anda – muidu lihtsalt ei pruugi olla vaba lauda või midagi taldrikule panemiseks üle jäänud. Menüü sünnib igaks õhtuks uuesti ning sõltub paljuski hooajast ja sellest, mis naabertaludes parasjagu söömisvalmis on saanud.

Ent kuivõrd suvel teevad kõik plaane spontaanselt, siis võite igaks juhuks alati ootamatult Raplamaale Kuimetsa kandi soodesse-rabadesse-metsadesse sattudes helistada ja uurida, ega keegi äkki tulemata pole jäänud.

2014. aastal valiti Ööbiku Gastronoomiatalu ka Eesti 50 parima restorani hulka.

Vt www.oobiku.ee, tel 5693 5515.

Vabrik: lihtsalt head veinid, ei midagi muud

Kõigil on kindlasti ammu järg käest läinud Kalamaja uute kohtade kokkulugemisel. Kui söögikoha ainus kontseptsioon ongi olla kohvik Kalamajas, siis ei tohiks see ka üleliia suure üllatusena tulla.
Vabrik on aga teistmoodi. Nemad tegelevad veiniga, ainult veiniga ja armastavad seda tingimusteta.

Äsja uksed avanud kohas on riiulitele välja jõutud tõsta sadakond erinevat veini ja järjest juurde neid tuleb.

See on suurepärane koht, kust sõpradele külla minnes läbi astuda, et mõni huvitav vein kaasa võtta. Kui veinist jääb väheseks, siis ka kõik seintel olevad fotod on müüa ja samuti leiab letilt heade soovide kirja panemiseks postkaarte. Kui hästi rääkida, reedavad nad kindlasti ka selle meistrimehe kontaktid, kes kaubaalustest lõpuks midagi huvitavat suutis ehitada. (Sest nii radikaalselt erinev koht see nüüd ka poleks, et te kaubaaluseid, vana mööblit ja tahvlivärviga üle tõmmatud seina eest ei leiaks.)

Restoraniga Elutuba samas majas asuvas vinoteegis on olemas muidugi ka lauad, et kannatamatud veinisõbrad saaksid kohe oma pudeli lahti korkida ja et veel suuremad veinifanaatikud saaksid degusteerimisi korraldada. Aga sööma peab minema kuhugi mujale. Olenevalt kellaajast võib minna sisse kohe naaberuksest või, nagu ümbruskonna elanikud hästi teavad, saab sellest samast majast varahommikul (nii umbes 3-4 ajal juba) eriti suure nälja korral endale kaubelda äsja ahjust tulnud lavaši, mis on tulikuum ja hõrk nagu parim Itaalia vein.
Avatud T–L kl 14–22, aga vaevalt keegi välja visatakse, kui klaasi veel veini jäänud on.

Vt www.facebook.com/vabrikvinoteek, tel 5699 5398.

Tammuri talurestoran: ärge kartke, et Eesti talutoite sööma peab

Alates 2007. aasta suvest on Erki Saar pidanud oma talu vanas aidahoones väikest restorani. Restoran on tõesti väike ja seetõttu on paratamatult käinud seal hulga vähem inimesi, kui mõnes pealinna mereäärses kohas ehk paari kuuga käib – aga kuulnud on sellest jällegi palju rohkemad inimesed. Põhjusega.

See on restoran, millel pole menüüd. Neljakäigulise õhtusöögi kõik käigud selguvad kohapeal ja kui seltskonnas on taimetoitlasi, siis peakokk kindlasti arvestab sellega. Aga ei saa öelda, et see teda vaimustaks.

Toidu tegemine ja veinid vaimustavad teda väga ja seda on ka igast suutäiest tunda.

See ei ole mingi Eesti tavaline taluköök ega isegi mitte tavaline taluköök moodsas võtmes. Muidugi jõuab Tammurisse palju värsket ja Eestimaal kasvanud toorainet, aga suures plaanis teeb peremees ikkagi seda, mida ta ise armastab ja mis teda parasjagu huvitab. Ja see võib olla kusagilt kontinendi teisest nurgast.

Muuseas, kui juba aimate ette, et üldse ei jaksa pärast õhtusööki ja mõne veinikeldrist välja toodud aarde ärajoomist kuhugi sõita, siis paar inimest mahuvad ka talu külalistemajja.

Mäha küla, Otepää vald, Valgamaa
telefon: 5358 5140, vt www.tammuri.ee.

Noa: vaate ja toidu võitlus tähelepanu nimel

Tallinna restoranimaailmas viimastel aastatel kõige rohkem rohkem elevust tekitanud Tõnis Siiguri Noa menüü on väga lihtne: ühel leheküljel on kuus taimetoitu, teisel kuus kalatoitu ja kolmandal kuus rooga lihast. Igast kuuikust kolm esimest on eelroad ja kolm viimast pearoad.

Sellega saab lihtne osa ka otsa.

“Misasi on josper?” on küsinud ilmselt iga menüü avanud külaline ettekandjatelt praeguseks juba nii palju kordi, et vastus tuleb väikese ohkega: “See on üks selline ahi.”

Selles ahjus saab teha näiteks kala.

Toitu oodates on aega tegeleda vaatega. Spetsiaalselt Noa jaoks ehitatud maja (autorid Kamp Arhitektid) on tee poolt peaaegu märkamatu. Languse peale ehitatud maja sulandub maastikuga kokku ja raske on uskuda, kui palju valgust, avarust ja vaateid on selles majas sees. Akendest ja terrassilt avaneb postkaardivaade Tallinna vanalinnale ja uutele tornidele selle kõrval, suured laevad roomavad sadama poole nagu suvepäikesest uimased päevakoerad.

Selle kõigega on raske konkureerida. Toit on muidugi suurepärane, nagu ikka, kui Tõnis Siiguri käsi mängus on. Ja sellest tegelikult isegi täiesti piisaks. Noa köök on suurepärase autori köök ja õigus oli neil, kes arvasid, et see laev võtab Eesti restoranimerel uue suuna ning tema tuulde pöörduvad ilmselt paljud.

Aga vist lõid ka kokad ise natuke pelgama nende vaadete võlu, nii et topeltpingutusi on tehtud toidu serveerimisel. Noas ei ole vist ühtegi päris tavalist taldrikut ega tassi.

Emotsioone saab üheks korraks kokku liiga palju. Õnneks on alati võimalik asja tasandada sinna tagasi minnes. Pange lihtsalt laud aegsasti kinni.

Tegelikult jaguneb Noa veel omakorda Peakoka Saaliks ja “tavaliseks” saaliks. Peakoka Saalis on vaid degustatsioonimenüü, milles kas neli või kuus käiku ja hind vastavalt 49 või 59 eurot.

Ranna tee 3, Tallinn, E–N 12–23, R–L 12–00, P 12–22
Vt www.noaresto.ee, tel 508 0589.

Viinistu: leiba ja tsirkust

Kümmet tegevusaastat tähistanud Viinistu rannaresto on vahetanud peremehi ja -naisi.

Kuigi Viinistulgi pole midagi erinevamat ette näidata, kui et tooraine on kohalik ja värske, mis ausalt öeldes ongi ju normaalsus, on koht ikkagi erinev. Viinistu pole järjekordne idülliline maakohake või vaikne lahesopike viltuste võrgukuuride ja sammaldunud kiviaedadega, vaid ikkagi vana tööstushoonestik. Neid on taasasustatud siiani ju vaid linnades, mis teeb Viinistust omamoodi maa-Kalamaja. Uut hingamist puhutaksegi sisse kogu kompleksile, natuke laienes taas kunstimuuseum ja suvi on tihedam kui varem, täis teemanädalavahetusi, kontserte ja etendusi. Lisaks võrratu võimalus sõita Mohni saarele, kus on loomulikult giidiks Jaan Manitski ise, kui ta parasjagu kohal või saarel viibib.

Loe veel

Aga tagasi resto juurde. Viinistu menüü on nii mugavalt tasakaalus, et kellele siga või silgud liiga prostad tunduvad, saab valida vahemerelisemaid maitseid tomatisupist jäneseni, pastat või sinikarpe. Teistele on aga kõik eestimaine olemas ja nagu kodumaisele rannarestole kohane, muutuvad toidud vastavalt kuu faasile ja tuule suunale – sööd seda, mis võrku jääb või aias valmis saab. Värsket suitsukala saab tänavu nii restoranis tellida kui ka kaasa osta.

Purjetage peale!

Suvel E–N 12–21, R–P 12–22, köök hakkab lõpetama tund enne sulgemist. Tel 5558 6984.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare