Kümme põhjust minna Rumeeniasse vaatamata vampiirihirmule

Silvia Pärmann annab kümme soovitust neile, keda Rumeenia vampiirid ja mustlased esmapilgul hirmutavad.

1. Dracula oli siin

Transilvaania on just nii müstiline ja salapärane, kui “Dracula” nimitegelase prototüübi kodukant olema peab. Dracula sünnilinn Sighișoara on postkaardilikult kaunis ja keskaegne, vanusest hoolimata aga vägagi elus ja selle 16.–18. sajandist pärit majadest pole ükski tühjaks jäänud. Vaatamata sellele romantikale kasvas Vlad III Dracula ehk Vlad Țepeș meheks, kes eesti keeles on tuntud kui Vlad Teibasseajaja või Vlad Teivastaja ning kes inspireeris Bram Stokerit looma Dracula kuju.

Ungari Draakoniordu liikmena allkirjastas Vlad oma kirju tõepoolest kui Dracula. Seega – Dracula oli tõepoolest olemas. Rumeenia on korraga ilmselt nii Euroopa kõike usklikum kui ka ebausklikum riik, nii et mis päris Draculal romaanikangelaseks saamisest puudu jäi, selle leidis Stoker lihtsa vaevaga kohalikest uskumustest – ning maailmakuulus vampiir oligi sündinud.

Rumeenias tehakse täiesti korralikke veine, nii et küsimus, kas ta tõepoolest ikka verd pidi jooma, on igati põhjendatud. Dracula verejanu pole väljamõeldis, see vaid avaldus pisut teisiti kui Stokeri tegelase oma: näiteks alustas ta Türgi vastu sõda, kus vangi langenud mehed aeti lihtsalt teibasse. Räägitakse, et Dracula istus einestamiseks teibasse aetud inimeste "metsa" ja kastis leiva nende verre. Ent türklased said eemale peletatud ja rahvas armastas Draculat vaatamata tema veidratele söömisharjumustele.

Sighișoaras saab käia Dracula sünnimajas, ent kuna vahel langes temagi lühemaks ajaks vangi, siis armastavad turistid väga külastada ka üht nendest lossidest-vanglatest – Brani lossi Braşovi külje all.

2. Üks väga suur maja

Bukaresti vaieldamatult suurimaks vaatamisväärsuseks on diktaator Ceaușescu loodud üüratu parlamendihoone, Casa Poporului. Ükskõik kas pidada seda ülistuslauluks Rumeenia arhitektuurile, materjalidele ja käsitööoskusele või tohutuks raiskamiseks, ei ole võimalik, et koloss kellegi ükskõikseks jätaks. Igatahes hoiab see Rumeeniat kindlasti veel pikki aastaid võistluse “Kellele kuulub maailma suurim hoone?” esikolmikus USA (Pentagon) ja India (Taj Mahal) kõrval.

Kõnekam number kui ruutmeetrite hulk 450 000, korruste arvu tähistav 12 või palee ruumide arvu märkiv 3100 on esmapilgul üsna väiksena tunduv 1/9. Aga just nii suur osa Bukarestist tuli parlamendihoone ehitamise nimel maha lammutada või mujale transportida. Väärikas hoone vajas ju ka selleni toovaid väärikaid bulvareid.

Kasutada kommunistid napilt enne revolutsiooni valminud maja ei jõudnudki. Ehkki rahva viha ehitise vastu oli suur, ei jäänud see õnneks kummituslikult pimeda monumendina totalitaarsele režiimile keset linna seisma. Majas tegutseb tõepoolest Rumeenia parlament, ühe tiiva sai aga endale Kaasaegse Kunsti muuseum, hoones on ruumi ka Rumeenia riigikohtule ning maa suurimale konverentsikeskusele. Vaid tuumavarjendile on raske rakendust leida.

Parlamendihoone ehitus algas aastal 1984 ja kogu riigis oli järgnevatel aastatel vähe inimesi, keda see ei puudutanud. Samal ajal kui Bukarestis anti parlamendihoone teele jäävate majade inimestele lahkumiseks aega paar päeva, võeti Transilvaanias sõna otseses mõttes maha kaks mäge, et saada vajalikud miljon kuupmeetrit valget ja roosat marmorit.

700 Rumeenia arhitekti töötas selle 100% Made in Romania maja kallal, kus ühegi toa parketimuster või marmortahveldus ei kattu teise omaga ning iga lühtrikivi on hoolega valitud. Millegagi ei koonerdatud, ehituse aastatel neelas maja kuni 30% kogu Rumeenia riigieelarvest.

Ceaușescu sai enam-vähem valmis parlamendihoones (tänaseni on veel lõpetamata mõned detailid) käia vaid korra, enne kui ta revolutsiooni järel hukati.

3. Viimane tõeline maaelu Euroopas

Kui Bukarest üllatab oma kosmopoliitsusega – kunagi väikese Pariisina tuntud vanalinn on küll ehk liiga otsekohene oma rohkete valguskastidega, mis kutsuvad erootilisse massaaži või striptiisibaari –, on Rumeenia ilmselt viimane koht Euroopa Liidus, kus vabaõhumuuseumisse minemata näha võib, kuidas maal 100 või 200 aastat tagasi elati.

Maramureș, Rumeenia kaljune loodeosa, mis piirneb Ukrainaga, tähendab päevade kaupa sõitmist või matkamist läbi tihedate metsade, lumiste mägede, maaliliste talude ja traditsiooniliste külade, mis on koondunud iidvanade puukirikute ümber, mis kõik on kaunistatud keeruliste puunikerdustega.

See on reis sajanditagusesse aega, kus iga päev põhjustavad külades ja väikelinnades ummikuid koju suunduvad lambakarjad, palke vedavad hobuvankrid ning ristmikel mediteerivad lehmad.

4. Maramuresi puukirikud

Maramureșis on keskajast alates vähe muutunud, ja mitte ainult põllul ja koduses majapidamises. Kui Transilvaania aladele (ja ka mujale) jäävad germaani kindluskirikud on muljetavaldavad, siis Maramureși puukirikud, millest kaheksa on UNESCO maailmapärandi nimistus, võtavad päriselt sõnatuks. Kui teil muidugi õnnestub nendeni ja neisse pääseda. Alustuseks on vaja rentida auto, sest kuigi busse on küll külades näha, on nende sõidugraafikud logistika meistriteos, mille mõistatuse lahendamine pole turistile jõukohane.

Teine katsumus on kirikutesse sisse pääsemine. Ehkki neist iga uksel on juhtnöörid võtme saamiseks – mis tähendab tavaliselt kellelegi helistamist, kes ukse avab –, võib kirikukülastus piirduda pika rumeeniakeelse kõnega, millest pole raske aru saada ka keelt oskamata: no-no-no-no-no-no! Mis iganes ka põhjendus oleks, fakti see ei muuda.

Ent tillukesed kirikud on kõik kasutusel ning vähemalt suvel, kui kedagi ei kimbuta kiriku ehitamise aastatel lahendamata jäänud kütteküsimused, tasub proovida jumalateenistuste aegu ja surnuaiapühi.

5. Surnuaiad

Lukus kirikuuksed pole iseenesest veel põhjus kurvastada – nii vanad kui ka uued kirikud on ümbritsetud elust. Mitte siis elust külatänavatel, vaid elust kiriku ümber surnuaias. Rumeenia on maailma kõige elavamate surnuaedadega riik, sattuge te siis UNESCO pärandi nimekirjas figureeriva Poienile Izei kiriku kõrvale kalmistul lambaid karjatavate vanamemmede juurde või Săpânța hoopis uuemast ajast pärit kirikut piiravasse Rõõmsasse Surnuaeda. Viimane tõestab, et surm ei pea olema surmtõsine. See on sinine ristimeri, igal meeleolukas pilt kadunukese eluteest või selle lõpust koos paari luulereaga.

Väikelinnas on alati kõik kõigi tegemistega kursis olnud ning surnuaias ei ole mõtet hakata asja ilustama: nii ülistabki joodiku hauakiri palinka’t, kohalikku puskarit, ning kurja ämma haua kõrval soovitatakse vaikselt olla, et ta jumala pärast üles ei ärkaks.

Idee ja suure osa ristide autor on kohalik puusepp Stan Ioan Pătraş, kes leidis 1935. aastal, et kurb sündmus surm tuleks pisut rõõmsamaks muuta, ja asus selle nimel tegutsema. Ta ise suri aastal 1977 ja selleks ajaks oli ta teinud 700 risti (ettenägelikult ka enda oma). Tema assistent võttis töö ja stiili üle ning jätkab tänaseni.

6. Mustlased, nii kuningad kui ka kerjused

Kui mõni rumeenlane ütleb – ja seda ütleb ta tavaliselt vestluse esimese viie minuti jooksul –, et ta ei ole rassist, siis pole teemaks kindlasti mitte mustanahalised inimesed või Lähis-Ida pagulased. Jutt käib mustlastest. Viimane Rumeenia rahvaloendus räägib 621 573 romast (3,3% elanike arvust), kuid kõik lisavad alati, et nende tegelikku arvu on üsna võimatu teada saada.

2012. aasta suvel lasi Baia Mare linnapea romade linnaosa ümber müüri ehitada, et nad muust linnast eraldada. See tõi muidugi kaasa rassismisüüdistuste laviini, kuid räägib üsna ausalt rumeenlaste suhtumisest romadesse.

Romadel on sellest kõigest ausalt öeldes üsna ükskõik, ehkki oma suhtumise näitamiseks on olnud vähem võimalusi. Sellest kui Iulian Rădulescu Târgu Jiu linnas 1997 Romade riigi välja kuulutas, on üksjagu aega möödas. Rajaja kinnitas pealegi, et ei taha Rumeenia ühtsust rikkuda ja tema riigil pole armeed ega piire.

Rumeenlaste südant ei võitnud ka Ion Cioabă, kes end juba 1992. aastal mustlaste kuningaks kuulutas, kuid kelle kroonimistseremoonia leidis aset alles 2003. aastal. Kroonimispaigaks valis ta katedraali, kus kunagi Rumeenia monarhe krooniti ja kuhu nad maetud on. Paraku on ka Cioabă tänaseks surnud (ja maetud kuhugi mujale).

Linnapildis kohtab paraku küll rohkem kerjuseid kui kuningaid. Aga suures plaanis on Rumeenia romad värvikad tegelased, kelle sagimise jälgimine kasvõi nädalate kaupa ei anna vastust küsimusele, millest nad elavad.

7. Rumeenlased

Kui 21,8 miljoni väga erineva inimese kohta peaks mingi üldistuse tegema, siis tähendab kohtumine rumeenlasega vestlust väga külalislahke, avatud, religioosse ja tööka inimesega, kes tunneb end ühtviisi kindlalt nii itaalia kui ka prantsuse keeles rääkides – ja on tihtipeale kas ühes või isegi mõlemas riigis pikemalt tööl käinud.

8. Kapsaturg

Ükskõik kui palju te maailmas turgudel ringi vaadanud oleks, Rumeenia üllatab oma spetsialiseerumisvõime ja -võimalustega.

Näiteks Sibius, elavas ülikoolilinnas, on turul nimelt täiesti eraldi ala kapsale. Mitte erinevatele eksootilistele kapsasortidele, täiesti tavalisele peakapsale. See on muust turust pisut eemal, et kaubaautodel oleks ikka ruumi mugavalt sisse sõita. Ja ruumi on vaja ka: väravast sisse astudes kõrguvad kahel pool teed rohelised kapsamäed, umbes sellised, nagu meil see tuhamägi Ida-Virumaal.

Kapsast serveerivad häbenemata ja suurepäraselt valmistatult ka kõik restoranid, millest ei peaks nüüd tegema järeldust, et taimetoitlasele avaneks täiesti uus maailm. Vastupidi. Midagi paremat ei oskaks pardi confit’ kõrvale soovidagi.

9. Kohv ja covrig

“Una cafea i doua covrigi.”

Müüja, nii umbes kahekümnene Sibiu noormees ootas väga kannatlikult, kuni ma tema järel oma tellimust rumeenia keeles kordasin. Tõelise rumeenlasena oli ta muidugi juba ammu saanud aru ka ingliskeelsest soovist, aga tema “kohviaugu” teenustepaketti tundus kuuluvat ka keele tasuta baaskursus.

Rumeenia kohvi- ja saiakesekultuuri selgrooks on tänaval suvalistesse ustesse ja seintesse lõigatud aknad, mille kaudu kohvi ja bageleid, rumeenlaste jaoks covrig’e, müüakse.

Viimaseid saab osta ka pagariäridest, millest peenemad on ehitanud endale tänava poole terve klaasseina, mille taga pagareid askeldamas näeb – aga osta saab ikkagi läbi suurde aknasse tehtud väikese akna.

Mitte ainult ei ole kohv ja covrig’id suurepärased, need luugid tunduvad ka alati avatud olevat.

10. Lambad

Kuidas Uus-Meremaa ja Island on loonud endale suurimate lambariikide kuvandi, on pärast Rumeenia lammastega kohtumist paras mõistatus. Nende põhjustatud liiklusummikud võivad hulluks ajada, aga vastikul niiskel sügistalvisel ajal pole mitte midagi paremat, kui tõmmata jalga mõne Rumeenia vanamemme kootud karedad lambavillased sokid ja lõigata veini kõrvale lahti üks kera lambapiimast tehtud juustu.

Ei sokid ega juust maksa erinevalt Islandi ja Uus-Meremaa lammaste pakutavatest nii palju, et tekiks kahtlus, et lamba igakuine sissetulek on kõrgem teie omast.