Alguses tundus kõik süütu. Olime elukaaslasega Tais juba kümme päeva ringi rännanud, seljakotid seljas. Olgu öeldud, et me oleme palju reisinud inimesed, mitte naiivsed paketituristid, kes on sinisilmsed ülisoodsate diilide suhtes. Taimaal olime seni kohanud vaid üliviisakat teenindamist ning petta polnud üritanud meid keegi. Selle hetkeni.

Bangkokis viibimise teisel päeval liigume varahommikul metrooga linnaosasse, kus asuvad peamised templid nagu Wat Phra Kaew, lamava Buddha Wat Pho tempel, endine kuningapalee. Uurime parasjagu tänaval kaarti, kui meie kõrvale ilmub kohalik viisakas mees, kes räägib täitsa hästi inglise keelt.

Küsib, kust me tuleme ja kuhu minna plaanime. Vastame, et tahame põhiatraktsioone näha. Tüüp haarab taskust pastaka, ringitab meie kaardil paar paleed ja ühe Buddha kuju, mida tasuks kindlasti vaadata. Mainib, et üks paleedest on valitsuse paraadi tõttu kella kaheni kinni, mingu me sinna pärastlõunal. Loogilisel trajektooril märgib ta ära ka ühe Ekspordikeskuse-nimelise koha, kust pidavat saama vääriskive osta. Meid see ei huvita, ostusoovi pole. Mees lisab abivalmilt, et tuk-tuk’i eest ei tohiks maksta üle teatud summa, peatab meile lausa ise sõiduki, tingib hinnas ja käsib meil maksta alles PÄRAST tuuri lõppu. Ütleb, et usaldusväärne juht, sõidab valitsuse loaga. Ja lehvitab head teed.

Õnnetoov Buddha

Esimene peatus on üks templitest. Et on kõrvetavalt kuum keskpäev, kõnnime palee külmadel põrandaplaatidel meeleldi paljajalu, pühadesse paikadesse kingadega sisenemine on keelatud. Väljudes suunab taksojuht meid käega vehkides ühe pisikese Buddha kuju juurde. See olevat Õnnetoov Buddha (Lucky Buddha). Siseneme, uurime istuvat Buddha kuju, pildistame.

Üks kohalik mees väidab, taas üllatavalt heas inglise keeles, et meil vedas. Kohe pannakse tempel lõunaseks palvetunniks kinni – see on budistlikes riikides tavaline rutiin. Küsib samuti, kust me tuleme. Kuuldes, et Eestist, hüüatab: “Oo, aga mina töötan ehitusfirmas Skanska ja käin igal aastal Malmös aastakoosolekul.”

Milline kokkusattumus, ka minu mees töötab ühes tuntud ehitusfirmas. Mehed arutavad ehitusturu tingimusi ja tüüp räägib nagu muuseas, et meil on vedanud, sest just sel nädalal müüakse Ekspordikeskuses vääriskive ilma valitsuse maksuta. Tavaliselt maksustatakse juveelid 200%-ga, eriti populaarne olevat sinine safiir, mida kaevandatakse vaid Tais. Täpselt selle kiviga sõrmuse kinkis ka prints William oma tulevasele naisele.

Teine turist soovitab soodusdiili

Mees haarab kotist kviitungi – ta oli ka ise ostnud 50 000 baadi eest (1200 eurot) eest ehtekomplekti – ning ütleb, et igal aastal Malmös käies müüb ta selle juveelipoes maha ning teenib 100% kasumit. “Okeiii. Millisesse juveelipoodi sa seda siis pakkuma lähed?” muigan mina. “Ükskõik millisesse! See kivi on nii haruldane, et Tai valitsus võtab selle pealt kaupmeestest sisseostjatelt 200% maksu. Vaid kord aastas, nädal aega, on turistidel võimalik osta kolm eset inimese kohta ja ainult isiklikuks tarbeks,” lisab ta häält tasandades.

Selline luba olevat antud turismi edendamiseks, mis on kohalike elanike peamine tuluallikas. Turistist ostja ei tohtivat aga mainidagi ehete edasimüüki, see on keelatud.

Meesterahvas, kes mingil hetkel on istunud mu kõrvaltoolile (ma ei märganudki, millal ta sinna ilmus), lisab äratuntava ameerika aktsendiga inglise keeles: “Jah, tundub uskumatu, aga nii see on. Ma käin igal aastal Tais ning ostan ehteid, siis müün need Californias maha, makstes sellega kinni oma kuuajase Tai-reisi. Ostsin seekord 6000 dollari eest, Ameerikas saan nende eest vähemalt 10 000.”

Siis tõuseb püsti ja jätab hüvasti: “See you, guys.” Ka meie tõuseme, täname Tai-tüüpi ja hüppame tuk-tuk’i. Arutame mehega, et äkki ongi tõsijutt. Lucky Buddha – võib-olla on just täna juhuse tõttu meie õnnepäev, see pole ju loogiline, et kolm täiesti erinevat inimest räägivad meile üht ja sama juttu, üks neist veel Ameerika turist. Teenida ekstraraha reisimiseks – see oleks ju super.

Hakkame juveeliärikateks

Palume juhil end Ekspordikeskusesse viia. Poe ees seisavad kaks vormis noormeest, kes peatavad liikluse, et saaksime turvaliselt üle tee kõndida. Omanik, kogukas härra, tervitab ja tundub professionaalne. Esitame palju küsimusi, räägime, et tahaksin endale ilusaid ehteid ja midagi minu emale kinkimiseks.

Omanik ütleb, et tal on kliente üle maailma ja ta on huvitatud, et kõik tuleksid igal aastal oma ehtekogu täiendama, seepärast ta soovitab osta vaid ühe asja. Otsustame siiski komplekti kasuks – sinisest safiirist sõrmus, kõrvarõngad ja ripats –, mis maksab kokku ligi 2100 eurot. Sõrmus on peaaegu sarnane prints Williami kihlatu omaga. Unistame juba sajaprotsendilisest kasumist, arvame, et võiks lausa Helsingisse neid pakkuma minna, saaks ehk rohkem raha.

Meid kutsutakse teise korruse ruumi, marmorpõranda ja ehetevitriinidega tuppa. Antakse sertifikaat, omanik palub allkirjastada lepingu, kus seisab, et saame sama summa vääringus eluaegse garantii ehk et saame ehted soovi korral ringi vahetada. Samal kuul põhjendatult ehteid tagastades saame paberite järgi tagasi 80% summast.

Et meil on turistituur pooleli, otsustame ehted poodi jätta. Need pitseeritakse kinni, allkirjastan karbid. “Et oleksite kindlad poe usaldusväärsuses,” ütleb tüse härra. Ta pakub, et saadab ehted meile hotelli, olime ka selle aadressi märkinud lepingusse. Arvame aga, et vaatame palee ära ja sõidame ise pärast ehetele järele.

Endine kuninga residents on imeline – veedame seal umbes poolteist tundi. Tuk-tuk’i juht on ülikannatlik, mu mees käib veel vahepeal küsimas, et kas on ikka okei oodata. Juht naeratab, muidugi! Tai värk – nii lahked, mõtleme meie.

Liiga hea, et tõsi olla

Kell on umbes 15, oleme palavusest kurnatud ja otsustame sõita oma juveelidele järele. Pitserid on paigas, kontrollime ehted üle ja istume tuk-tuk’i. Oleme väsinud, aga õnnelikult erutatud – äkki saame hakata igal aastal Tais puhkamas käima! Loksume Bangkoki pöörases liikluses, sirvin “Lonely Planet’it” ja satun täiesti juhuslikult peatükile “Gem Scam”.

Raamat kirjutab, et asjatundjad võivad Taist leida soodsaid diile, rõhutades, et turistid ei alustaks jumala eest Tais oma juveeliäritseja karjääri ... Enamik ostjaid pidavat minema koju tagasi klaaskuulikestega ja petuskeemi on tavaliselt kaasatud 3–6 inimest, kaasa arvatud välismaalased.

Mu südame alt läheb reaalselt õõnsaks. Sakutan meest: “Loe!” Ta loeb, mina paanitsen. Hakkab kohale jõudma, et diil oli liiga hea, et olla tõsi. Peas vasardab: “Uskumatu, KUI lollid me olime.” Tahan minna tagasi poodi, turistipolitseisse, tavalisse politseisse, ise ka ei tea, kuhu. Esimesel võimalusel aga tuk-tuk’ist väljuda, sest ilmselgelt oli “kannatlik” juht asjaga seotud.

Väljume jõe ääres, suure ostukeskuse juures. Tormame poodi, hüüdes turvale: “Kus on siin ehetepood?” ja siis kohe edasi eskalaatorist üles. Siseneme ühte poodi, laome oma ehted ja sertifikaadi letti ning hingeldame oma stoori välja. Kaks Tai prouat leti taga on meist häiritud, v aatavad sertifikaati ja ütlevad, et tundub päris. Küsivad veel, et kuidas me sinna Ekspordikeskusesse minna oskasime. Kui räägime, et soovitati, vangutavad nad pead. Ütlevad, et koht, kus saaks ehete väärtust kontrollida, on avatud neljani, juba kinni.

Tormame teise poodi. Poeomanik, tagasihoidlikult meeldiv Tai mees, oigab morjendatult, kuid võtab välja oma monokli moodi tööriista, et kivi kvaliteeti kontrollida. Selgub, et ehted on vääriskivist, kuld samuti ehe, aga väga halva kvaliteediga, kehvasti lihvitud ja maksvat reaalselt kolm korda vähem, kui meie olime tasunud. Meie paanikat nähes soovitab ta ostukohta tagasi minna ja mõelda välja lugu. Et ületasime näiteks oma eelarvet. Süüdistamisega ei jõudvat kuhugi, me ju ise allkirjastasime lepingu ja maksime. Tahan seda tüüpi abi eest kallistada. Ta palub, et tema nime ega poodi ei mainitaks. Ja ütleb ohates, kui palju turiste on sel põhjusel ta juurde sattunud.

Võitlus õiguse eest

Otsime uue tuk-tuk’i (see protsess võtab aega u 25 minutit, juhid ei suuda otsustada, kes täpselt meid viima peaks, ja äkki me soovime hoopis ühte teise Ekspordikeskusesse minna) ja sõidame tagasi ostupoodi. Kuuldes meie tagastussoovist, kutsutakse kohe mänedžer – ei mingit naeratamist ega teerituaali. Alustame oma väljamõeldud looga suhteliselt sõbralikult. Ei mõju.

Mu kaaslane kaotab peagi kannatuse ja laob välja, et need ehted on halva kvaliteediga, kontrollisime ja tahame raha tagasi. “80% on võimalik tagastada.” Meie vastu: “Ei, kogu raha. Me ju TÄNA ostsime.” Läbirääkimised, mis võtavad meie poolt isegi ähvardavad toonid ja ajavad poetegelased ilmselgelt vihaseks, kestavad üle poole tunni. Jääme 90% peal pidama.

Tagasimaksete protsess tehakse meile ülikeeruliseks, väidetavalt seepärast, et maksime erinevate kaartidega. Viimaks öeldakse, et deebetkaardi terminal on mujal, seda transporditakse, aga liiklus on tihe. Istume poe ülakorrusel umbes kaks tundi, ilmselgelt selleks, et kaotaksime aega ega teeks neile rohkem tüli. Kogu šokeeriv juveelisaaga lõppeb meie jaoks kella 19 paiku.

Seadusesilm ei reageeri

Selline skeem on Bangkokis laialt levinud. Kogu süsteemi juhib maffia ja see on samas piirkonnas toiminud juba üle 20 aasta. Väidetavalt on asjaga seotud ka korrumpeerunud turismipolitsei, isegi valitsuses olevad isikud kaitsevad süsteemi. Guugeldan öö otsa ja satun foorumitele, kus inimesed räägivad, kuidas nad on kaotanud sadu, tuhandeid, sadu-tuhandeid, skeemi tüübid muutuvad tihti. Varem suunasid äritsejad ehteid kodumaale postitama, et ei peaks “tolli maksma”, siis polnud ka tõendeid raha tagasisaamiseks.

Süsteemi on segatud sajad poed. Tihti avastad järgmisel päeval tagasi minnes, et seda äri enam polegi. Uks ja aknad lüüakse kinni, samad tüübid alustavad oma bisnist paari päeva pärast kõrvaltänaval. Politseisse pöördudes saadetakse sind edasi-tagasi erinevate ametnike juurde, et kaotaksid aega ja kannatust.

Ühes foorumis kõlas korduvalt hr Suchat Sinrati nimi, kes töötavat Kaubandusministeeriumis ning olevat valitsuses kõva tegija. Väidetavalt aitab ta inimestel raha tagasi saada ning poeomanikud kardavad teda. Ka kontaktid leian guugeldades.

Helistan järgmisel päeval, lihtsalt sportlikust huvist. Vastab keegi härra X, küsin härra Sinrati jutule.

Olevat koosolekul, aga teisel pool toru kästakse probleemist rääkida. Jutustan oma loo. Mees vastab, et mul vedas.

Läbirääkimised algavad tavaliselt 5–10% tagasisaamisest ja mul ei ole mõtet, kuna ehteid enam käes pole ning kogu protsess võib võtta päevi ning lõppeda sama tulemusega.

Paistab, et see Õnnetoov Buddha tõi meile kuluka ja närvesööva, kuid see-eest filmiliku seikluse Bangkoki pöörastel tänavatel.