Olen viimased 5 päeva liikunud Rio linnatänavatel kullipilguga. Veidi rohkem, kui nädal aega tagasi võttis minuga ühendust SportTV, sooviga kohtuda ja anda panus nende projekti. Kohtumispaigaks kujunes Lapa, kus kuulsin nende lühifilmi projektist – kultuurilised erisused läbi jalgpallifänni silmade. Nad kuulsid minust tänu Globo artiklile läbi nende tuttava ning ütlesid, et mu maailmavaade on unikaalne ning seeläbi on huvitatud, mis erisused mu aju kinni püüab.

Projekt näeb ette, et turist teeb video olukorrast, mida ta parasjagu kirjeldab. Video tegija võib ka ise videol figureerida, aga see pole nii oluline. Kes su nägu ikka igas kaadris näha tahaks, hahaha.
Täna andsin oma videomaterjali koos pealeloetud kommentaaridega üle. Kokku sain üle 40 erisuse. Üllatusin isegi.

Mõne video tegemisel olid ka sõbrad abiks – hoidsid kaamerat või jagasid detailisemat infot teemade osas, mis mulle silma torkasid ning seeläbi minus küsimusi tekitasid.

Peamiselt kasutasin oma GoPro kaamerat. Kehvades valgustingimustes haarasin õlekõrrest ning tegin vajalikud videoklipid valmis sõprade nutitelefoni või peegelkaamera abil.

Daneille´i (SportTV´ist) üheks suureks lemmikuks osutus Google Tõlgi video (allpool). Ta oli enamuse videotega väga rahul – ütles, et mu kogumik on hetkel neile laekunud videodest parim. Nädala jooksul läheb projekt lukku ning Novembri alguses peaks ilmuma lühifilm. Ootan põnevusega tolle projekti lõpptulemust.

Siinkohal toon välja ka osad erisused, mis mulle silma torkasid:
• Tänavapildis on väga palju kodutuid. Ma ei näinud midagi sellist isegi Aasias, mis on üldsuse poolt tõlgendatud vaeseteks riikideks. Nägin Aasias, kuidas perekond ja sõbrad teineteist rasketel hetkedel toetasid. Kuulujuttude järgi ei toeta Rio valitus kodutuid, mis oli teravaks teemaks ka Aasia riikides aga sellest hoolimata olid tänavad “puhtamad”;
• Suur osa restorani töötajatest on üle 30 aastased mehed;
• Guanabara lahe lõunapoolne ala kubiseb erinevatest suurtest spordirajatistest, mis on fantastilises seiskorras ning tasuta kasutamiseks kogu elanikkonnale;
• Enne panga teenindussaali sisenemist tuleb asetada kõik metallesemed klaasseinas olevasse kasti (metalli detektor), kõndida läbi pöördukste ning krabada turvakontrollist edukalt läbinud esemed teiselpool klaasseina;
• Paberi viskamine WC potti on keelatud. Ma satun alati pahkusisse, sest mu paber lõppeb enamus ajast potis. Siin lööb välja alateadlik protsess, mille ümber programmeerimine võtab tükkaega;
• Bussi sisenemisel tuleb minna läbi pöördvärava, mille kõrval istub piletimüüja. Bussi sisenemine on läbi esiukse ja väljumine läbi tagaukse;
• Suured pürgihunnikud on iga pool. Isegi priviligeeritud piirkondades, kus prügivedu toimub 2x päevas. Ülejäänud linnaosades toimub see 1-2x nädalas ning pügihunnikud ootavad tänaval. Paljud inimesed viskavad prügi jõgedesse, mis on põhjustanud Guanabara lahe reostuse. Too laht on aga ümbritsetud ilusate randedega ning inimesed, kes on reostusest teadlikud, ei käi seal ujumas.
• Rio lõunaosas elavad enamus inimesi väikestes ühetoalistes korterites (20-30 m2). Nad jagavad elupinda 2...4-kesi. Põhjuseks kõrged eluaseme hinnad ja töökoha lähedus;
• Tänu avalike WC-de puudusele on erinevates linnaosades tunda tugevat uriinihaisu;
• Slummides (flavela) saad endale valida TASUTA maatüki ja sinna maja ehitada;
• Flamingo piirkonnas on park, mis on täis kasse! Üle 100 kodutu ja hüljatud kassi, kelle eest kannavad hoolt suure südamega lahked inimesed. Toidavad ning viivad neid vajadusel veterinaari juurde. Mu üllatuseks oli tegu suure kassiperega, kes said omavahel ülimalt hästi läbi.
Kassipargi asukas.

Kui oli aeg Daniellega hüvasti jätta, sain ootamatu üllatuse osaliseks. Tegime videokoostöö alguses kokkuleppe, et vahetustasuks on matkajalanõud (nad pakkusid selle ise välja). Päevad tagasi selgus, et videoõiguste ostmine jääb aga soovitud summast poole väikemaks. Mõtlesin, et soetan soovitud väga kvaliteetsete jalanõude asemel vähem edevamad või hoian raha alles lootuses, et mulle sajab sülle ootamatu üllatus vajaliku rahasüsti näol.

Danielle aga ütles: “Ma annan sulle R$250 asemel R$400, sest saime sinult suures koguses kasulikku videomaterjali.”

Kuna mu praegused tossud on matkakõlbmatud ja mõlema jalavarju esiosas olevad augud lähevad päevadega aina suuremaks, seisan olukorras, kus tossud oleks vaja välja vahetada. Langetasin otsuse juba nädalaid tagasi Salomoni kasuks – kas Salomon Speedcross 3 või Salomon XA PRO 3D. Hinnavahemik oli R$450-R$600.

Homme lähen matkapoodi(desse) ja proovin oma õnne suure allahindluse saamiseks. Kirjutasin valmis ka A4 kirja oma reisi kohta ja nende poole pöördumise sisuga, mille mu sõbranna hommikuks portugali keelde tõlgib. Teen neile pakkumise ning samas olen avatud ka nendepoolsetele pakkumistele. Pöidlad pihku!

Hollandi toetuseks

Nüüd ka MM viimastest mängudest.. vaatasin kolmanda koha mängu Parque da Bola in Rio, mis oli ülesse seatud spetsiaalselt MMi jaoks hobuste võidusõiduraja keskmes. Saime läbi tutvuste tasuta sissepääsu. Jõudsime kohale minutid enne mängu algust, kui vahetasin oma kollase Brasiilia särgi oraanzi särgi vastu, et olla visuaalne Hollandi toetaja.

Ma olin ümbritsetud mitmesajast Brasiilia fännist. Kui Holland lõi oma esimese värava, siis tähistasin väravat mõne kõri soojendus harjutusega. Mitmed brasiillased vaatasin mind sel hetkel kullipilguga. Avastasin, et olin ainuke visuaalselt häälekas Hollandi fänn - mu väga tagasihoidlik rõõmuhüüd kajas läbi suure ala.

Poolaja vaheajal ringi jalutades jäin silma filmimeeskonnale, kes püüdis kinni jalgpallifänne ning esitas neile kolm erinevat küsimust. Nendeks olid – mis ma arvan Brasiilia ja Saksamaa põrustavast poolfinaalmängust; milline on MM-i õhkkond ja korralduslik pool; kuidas tundus kolmanda koha mäng.

Peale lühiintervjuud olin sõpradega moodustanud suhtlusringi, kui ootamatult pöördus mu poole mitmete meetrite kaugusel olev naine. Ta suunas oma telefoni ekraani minu poole ja küsis, et kas tegu on minuga. Kissitasin oma silmi ning nägin ekraanilt Globo artiklit ning noogutasin jaatavalt.

Mul oli nende väga armas ja vahetu vestlus erinevatel teemadel ning loomulikult väike fotosessioon.

Finaalmäng möödus koduseite vahel. Algne soov oli minna pubisse ja olla ümbritsetud tuliste Saksamaa austajatega, aga põnev päev ja tekkinud segadus tegid oma korrektuurid.

Vapustav jalgrattalugu

Oi, ma pean oma vapustava jalgrattaloo kindalt ära mainima. SportTV projekti raames filmisin rattaga sõites ka Rio kehvasid teid ning katsetasn omal nahal, kuidas ühest linnaosast teise liikumine on. liiklusest nii palju, et sõidukid ei austa jalgrattureid. Kohati tundus nagu pedaalijad on nende jaoks vaid õhk. Aga sellest hoolimata olid mu mitmepäevades rattaretked linnaavastus retkedel fantasilised! Ma kogesin ja nägin nii palju.

Nüüd selle vapusta loo juurde. Olin tegemas uut ringi ilma igasugu kaardita. Jõudsin lõpuks mäeaheliku algusesse, kus hüppasin ratta pealt maha ning jalutasin ratas käe kõrval kindlalt sammul mäest ülesse. Mitmed minutid hiljem avastasin, et tagarehv on tühi. Jep, katkine sisekumm. Teadsin, et koju on oma 4-5km. Mu ilus uistus rattaga mäest alla sõita läks vett vedama.

Kõndisin tippu ja siis teist teed pidi alla. Alla jõudes torkas mulle silma jalgrattapood. Sisetunne ütles kohe, et mine ja proovi oma õnne.
Rattaparanduses.

Poe ukse ees töölisi tervitades viipasin tagarehvile ning andsin neile kehakeelega mõista, et mul ei ole raha kaasas. Oli näha, et omanikud raksasid mu sõnumi koheselt läbi ning ei kõhelnud hetkekski. Mind imestas selle loo juures see, et nad ei teadnud mitte midagi mu reisist, me ei rääkinud ühist keelt ning ikkagi pakuti mulle tasuta teenust. Töö oli kiire ja väga korralik. Mul tuli hiljem meelde, et mul on kotis Globo artikkel, mis sai ettenägelikult nädal tagasi välja pinditud. Võtsin selle välja, et valgustada neid oma maailmareisist.

Alati on lootust, eriti kohtades, kust me seda vähim ootame.