Mu varasem lubadus kirjutada rahata reisimise kontseptsioonist süviti, kukkus läbi. Põhjuseks tihe reisigraafik ja inspiratsiooni puudumine.
Iquique - vaade meie katuselt.
Olen juba kaheksandat päeva uues riigis - Tšiilis. Peatun San Pedro de Atacama giidide Viktori ja Natasha juures Iquique´s. Istun murulapil vaatega ookeanile ning kuulan juba tunde üht laulu - Eddie Vedderi “Society”. Väga tähendusrikkad sõnad, mis annavad mulle vajaliku inspiratsiooni tuulega, mis mu keha turgutab.
Victor & Natasha.

Mäletan elavalt oma esimest päeva, 25. märtsi 2014, mil sisenesin Kambodžasse kindla eesmärgiga kogeda omal nahal, kas rahata reisimine on võimalik ning kuhu mu uus hullumeelsena tunduv väljakutse mind muutuste teel viib.

Mu esimene kokkupuude rahata reisimisega võttis mu kohe sõnatuks! Tegu oli hetkega, kui kolmerattalise mootortakso juht oli suures mures mu söögi ja elukoha pärast. Nii ta organiseeriski mulle kahepäevase varjualuse koos õhtusöögiga.

Taolised lahkusehetked, kus inimesed väljuvad oma võimaluste piirest ja mugavustsoonist on saatnud mind juba viimased kuus kuud. Nendele hetkedele tagasi mõeldes tuleb soojus südamesse.

Olen nüüdseks läbinud kümme erinevat kultuuripunkti – Austraalia, Vietnam, Tai, Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia ja Tšiili. Neist viimased seitse riiki võtsin ette oma viimase seikluse raames.
Maitsev quinoa Boliivias.
Kus on siis inimesed lahkemad ja avatumad? Milline on riigiti rahata reisimise raskustase? Kas söögi, öömaja ja transpordi saamine on suur ettevõtmine? Kas pead oma mugavustsoonist kardinaalselt välja kargama? Neid küsimusi oleks lõputult.
Minu parim sõber Liisa (Bali, Indoneesia).

Lähenen filosoofiliselt – mu läbielatud kogemused loovad mu arvamuse. Kuna ma olen väga kohanemisvõimeline, avatud, õnnelik ja siiras inimene, siis kõik need katsumused olid kergemad tulema.

Olen juba pikka aega olnud väga avatud muutustele ning kuldreeglina ei võta ma oma eelnevaid elamusi uutesse olukordadesse kaasa, sest tegu on kohese allakäiguga.

Jah, ma astusin mitmes osas oma mugavustsoonist välja, mis on olnud väga hea ja vajalik raputus mu egole. Sain selgeid märke igast maailmanurgast, et lahkus on õpitav, nagu enamus iseloomuomadusi.

Me kõik sünnime siia maailma tühjade kätega. Aja jooksul kujunevad välja uskumused ja käitumismustrid. Ning kui kultuuriti on inimesed ülimalt avatud (näiteks Brasiilias, Aasias), siis see tuleb sind ümbritsevast keskkonnast.

Reisimisel õpitud suhtlemisekunst ja usk inimestesse on avanud mulle rohkem uksi. Mu reisimisviis on pannud mitmed inimesed ekstreemsesse olukorda, mis on tõstnud esile nende alateadvuses eksisteeriva emotsiooni või nad on mind üllatanud totaalselt uue lähenemisega. Ka välispidiselt tuntavalt negatiivne inimene on reageerinud abistavas suunas.

See on süvendanud minus tingimusteta armastust ning suurendanud arusaamist.

Raskustase riigiti on muidugi rahata reisimisel erinev. Õnneks olen öömaja osas kohanud oma tulevasi kostitajaid teel olles ja seda peamiselt igasuguse pingutuseta. Söök on mul ka alati laual olnud. Peamiselt kostitajatelt, kes külvavad mu toiduga üle või teel olles restorani ülemuse poolt antav soe kehakinnitus. Transpordiks kasutan pöidlaküüti või naudin mugavamat ja kiiremat teekonda uude asukohta läbi kingitud või annetatud sõidupiletile.

Meenutasin just päevad tagasi oma pikaks kujunenud teekonda, mis on õpetanud mulle kirjeldamatult palju mind ümbritsevatest inimestest ja endast. Ma ei saaks seda tarkust ja teadmist läbi meedia ega raamatute lugemise. Seda tuleb omal nahal kogeda!

Olen pidevas muutuses. Olen hetkel elus jõudnud punkti, kus üritan selgusele jõuda: kes ma olen, miks ma siin olen ja mis on mu eesmärk siin fantastilises maailmas.

Kindel on vaid see, et mitmed asjad on paika loksunud ning ma tean rohkem, mida ma tahan ning mis toob rõõmu mu päevadesse. Ja need asjad ei ole kuidagi seotud materiaalsusega.

Selgust tuleb tuhinal juurde. Samas on olnud palju hetki, mil kõik on nii udune. See on aga parim märk, et ma ei liigu õiges suunas ning mul tuleb vaadata sügavale oma tuuma ja võtta õige suund.

Ma olen korduvalt peatunud küsimuse ees – teha karjääri või mitte? See küsimus on aastate jooksul vallutanud mu mõtted kui keeristorm. Nagu enamik meist, kasvasin ka mina üles keskkonnas, kus perekond, karjäär, kodu ja mänguasjad (auto jne) on tähtsal kohal. Mulle on aina segemaks saanud, et kõik see ja muu, mida me tajume oma meeltega välimaailmas, on suuremas hinnas, kui sisemine õnn ja rahulolu.

Meid aktsepteeritakse sotsiaalselt enam, kui me oleme edukad. Ma olen seda omal nahal kogenud, olles mõlemas paadis. Minu jaoks tähendab edukus midagi sootuks muud, kui ettekirjutatud idealism. Tegu on illusiooniga, mida enamus maailmast järgib ja see on kerge tulema, kuna me ei tea paremini. Me oleme ülesse kasvanud keskkonnas, mis põhimõtteliselt soodustab liikumise ses suunas.

Mu eesmärk on olla parem inimene, kui ma olin seda eile. Seisan oma väljakutsega silmitsi igapäevaliselt ning muutus on olnud kardinaalne. Reisimisega olen sattunud sündmuste keskmesse, mis on andnud mulle vahendid olla kannatlikum, kaastundlikum, hoolivam, mõistvam, armastav, muretu ja tänulik.

Olen juba mõneda aega öelnud, et kaugus on illusioon. Maailm on kaks ühes – suur ja väike koht. Mu perekond ja sõbrad on alati mu mõtetes ja südames. Kui mul tekib tungiv soov neid näost näkku näha, siis mind ei takista mitte miski minemast maailma teise otsa.

Mis teeb mu elu reisimisel lihtsamaks, on see, et ma hindan kõrgelt üksindust. Enne reisimist kartsin oma mõtetega üksiolemist. Kartus, mis päevakorda tuleb, oli suur. Tänu sellele omadusele on mul kadunud ka füüsiline vajadus ja kinnitus oma lähimate järele. Tunnen lähedaste, tuttavate ja võõraste suunas tunduvalt suuremat ühendust ning armastust, kui kunagi varem.

Kindlalt mängib siin suurt rooli ka meditatsioon. Meditatsiooni päevakavva toomine on vaieldamatult mu viimaste aastate parim otsus.

Usun inimeste headusse. Sellesse, et maailm ei ole ohtlik koht. Keelebarjäär ei ole takistuseks. Ja sellesse, et üks inimene saab teha maailmas positiivse muutuse.

Inimesed, kes kohtlevad sind kehvalt, vajavad enim armastust. Igaühel meist on oma lugu. "Ära halvusta ega sildistada kedagi enne loo ära kuulamist” on olnud vaieldamatult mu suurim õppetund ja seda eriti viimase poole aasta jooksul. Minu puhul ei jää see ilus ja sügavamõtteline lause vaid mõtete tasemele. Ma rakendan seda tarkust oma igapäevategevustes.

Kas igaüks saaks rahata reisida?

Jah, aga Sul tuleks oma mugavustsoonist väljuda ning oma ego alla suruda, et vajadusel hundirinnul abi küsida.

Lisaks sellele usun, et arenenud kultuuriruumist tulnud inimestel on lihtsam võtta oma seljakott ning astuda tundmatusse. Me mentaliteet on tunduvalt erinevam arengumaa kodanikest. Samas ennustan, et lähitulevikus kogub rahata reisimine rohkem tuntust ning kultuurilistest erinevustest olenemata on inimesed mentaalselt selleks teekonnaks valmis.

Lõpetan siinkohal oma nelja kuu pikkuse kirjutamise Delfi Reisijuhile. Mu soov on hoida mõnda aega veidi madalamat profiili ja tegeleda isikliku arenguga. Kui olete huvitatud minu edasistest sammudest siin laias maailmas, siis saate mind jälgida Facebooki blogileheküljel www.facebook.com/WickedTravels või mu kodulehel trip.elza.ee.

Julgustan minuga ühendust võtma, kui teil on ideid või küsimusi.
Iquique - vaade katuselt.

Suured tänud kõikidele abistajatele (sõidupilet Brasiiliasse) ning lugejatele. Ma tean, et mu kirjutised on pannud mõtisklema nii mõnedki inimesed ning seega on mu heategu Delfi kommuunis tehtud.

Palju armastust ja kallisid,

Teie Elsa