Kõrgõzstan - põhjuseta unustatud maa

Kõlab päris sürrealistlikult veeta oma talvepuhkus Kõrgõzstanis. Siiski leian kampa kaks lumelaudurit ja ühe suusataja (õnneks leidub maailmas segaseid) ning jaanuari lõpus on asjad pakitud ja sõit algab.

Riia-Moskva lennul tutvume Lätist pärit kirurgiga, kes on samuti lumelaudur ja kiidab meie valiku heaks, kuna on ise korduvalt käinud Tjan-Sani nõlvu silitamas. Moskva transfeertsoonis avame ülikallid õlled ja proovime sisustada oma kuuetunnist ooteaega lõbusalt.

Aja möödudes selgub, et lend Moskva–Bishkek on üheksa tundi edasi lükatud, sest Bishkekis on tihe udu. Meid topitakse bussi paari vene keelt rääkiva kodaniku ja kahe lõbusa saksa frauga ning transporditakse Aerofloti hotelli ööbima, kust kohe hommikul meid konvoi saatel lennujaama tagasi viiakse.

Keskpäevaks oleme siiski Bishkekis. Kaks kohalikku kutti ootavad meid hommikul kella viiest saati lennujaamas, sest nad peavad meid transportima 450 km kaugusele Karakoli linna. Kuuetunnine sõit kauniste mägedevahel kestab tegelikult kokku üheksa tundi, sest külastame pidevalt ka šašlõkibaare ja konjakipoode, uurime kohaliku elu ja olu kohta.

Saabudes võtab meid lahkelt vastu külalistemaja pererahvas, kostitab õhtusöögiga ja juhatab kohe puhkama. Hommikul ootavad meid juba lumised mäed ja üle 3000 meetri kõrgused tipud.

Vanakooli tooltõstukid töötavad usinalt ja tõstavad 3040m kõrgusele, millelt avaneb hingemattev vaade mägedele, Karakoli linnale ja Issõk-Kul´i järvele. Päiksepaistelise ilmaga rahvas lihtsalt naudib seda vaadet, trimpab naerusuil teed ja konjakit.

Mäe tipust läheb edasi lumetraktori rada 3400 meetri kõrgusele, kuhu saab tegelikult minna ka jala. Sealt tuleb laskumine juba ligi 8 km pikkuselt.

Meid ümbritsev pehme paks lumi tekitab aukartust, kuid lubame üksteisele, et enne siit ei lahku, kui oleme kõik üles kündnud.

Alles teisel sõidupäeval saame mägede tõelisest võlust aru, kui hakkab sadama lund, mis katab kõik jäiseks sõidetud kurvid. Kilomeeter puutumata lund ja siis tihedasse metsa krossima, kus pole harv juhus leida ennast mõne kuuse alt või lendamas üle põõsa meetrisesse lumme. Emotsioonid on üles köetud. Kiirus, hirm ja rõõm - kõik seguneb üheks ning sellest saab kokku üks korralik "meelemürk", mida tarbime mõnuga.

Hommikuti mägedesse sõites saame tuttavaks toreda viiekümnendates vene paariga (kingime neile loomulikult Vana-Tallinna), kes soovivad meile tutvustada Eesti juurtega sõpra. Keskuse kohvikus hakkabki meiega vestlema pikemate juustega ja jõuliste näojoontega mees. Tuli välja, et ta nimi on Jaanus, ta on sündinud Venemaal, nüüd elab Bishkekis ja tema ema on eestlane. Hemingwayl oli kuradima õigus.

Peale head sõitu ja mõnusaid tutvumisi põrutasime poest läbi ja läksime kümblema soojaveeallikatesse. Meid kupatatakse minimalistlikku malmvannidega ruumi, kus kraanist jookseb lõputult sooja vett. Puhkame ja taastume, ooteruumis lobiseme aga uudishimulike kohalikega, kes soovitavad kindlasti suvel Kõrgõzstani uuesti tulla. Noogutame nõustuvalt.

Päevad mööduvad nautides lumiseid nõlvu ja Kõrgõzstani külalislahkust.

Viimane päev mäel on meil mõnusalt päikesepaisteline ning soosib ülimõnusat sõitu. Tõstukilt maha astudes teeb meie sõber vale liigutuse ja kangestub. Tunda annab vana jama - kaelanärv. Tema jaoks on päev lõppenud. Tellime bussi järgi ning ta viiakse puhkama. Mõne tunni möödudes saab vigastuse meie järgmine kaaslane - tal on tugev valu alakõhus. Keskuse traumapunktis ülevaatusel arvab muhe traumatoloog, et tüdrukul on pimesoolega jama ning saadab meid rajoonihaiglasse.

Rajoonihaigla on õõvastav, siia ei tahaks jääda isegi surmahirmul. Visuaalsel ülevaatusel arvab kirurg, et tuleb opereerida ja peale operatsooni vähemalt seitse päeva haiglas olema. Näen nutuvõru kaaslase suul. Olukord on segane.

Meie kohalik sõber aga arvab, et haigla arstid vassivad ja tahavad meilt raha välja pumbata. Ta viib meid erapraksisesse, mis pole samuti just kõige nägusam. Sealne arst pakub, et asi ei saa pimesooles olla ning rahustab meid maha. Õhtul diskoteegis võtame hoopis pimesoole terviseks.

Kihutades Bishkeki poole, helistab meie sõber kohalikule šamaanile, keda kohalikud nimetavad mungaks. Kahjuks ei saa munk meid vastu võtta, sest mägiteed on laviinidega kinni varisenud. Sõber ulatab telefoni mulle ja meie üllatuseks teretab munk mind epuhtas esti keeles, hakates laulma mingit hällilaulu, millest ma küll midagi aru ei saa. Ka temal on eesti juured ja veelkord tuleb meelde Hemingway oma eestlastega igas sadamas. Mõnusa mehega lubame kohtuda suvel. Raske uskuda, et sellised kohtumised on juhuslikud.

Nii saabubki meie viimane päev unustatud maal nimega Kõrgõzstan. Me oleme maitsnud kõiki puhkusemõnusid, saanud suurepärase puudri- ja metsakrossi naudingu, puhanud tervislikes soojaveeallikates, näinud kaunist loodust ja nautinud odavaid hindu. Lisaks sõbrunesime toredate inimestega ning olime huvitavades olukordades. Kõrgõzstan tegi puhkuse täiuslikuks.