Saar ise on imepisike, ühe külaga. Seal asub vaid üks hotell ja mõned söögikohad.

Kohale jõudes saame aru, et oleme vist liiga kaua jokutanud, sest kõik head ankrukohad on juba täis. Õnneks leiame endale veel ühe viimase koha. Ja nagu ka teisel saarel, ootab siin üks myfriend oma kummipaadiga meid poi peale.

Poikohad on siinkandis aga suur äri, kuna enamus ajast on väga tuuline ja siis suurem osa jahte ei viitsi oma ankru pärast muretseda, lastes end kenasti poikohale panna. Poikoha öö maksab aga 60 kariibi dollarit (18 eurot). Hind on meie meelest krõbe, sest Martinique´i suurde ja uhkesse Le Marini sadamasse saab sama raha eest juba kaikohale.

Seega valisime me omale ankrukoha. Kohe tikkus ligi uus myrfiend, kes pakkus, et kaldal saab süüa õhtul langustipraadi, hind vaid 100 kariibi dollarit (30 €) ja et kas me ikka tuleme? Eelneval õhtul ju tegelikult alles sõime seda, nii et loobusime viisakalt, aga lubasime paarile dringile ikka tulla.

Järgmisel päeval ärkasime vara, et veel kiiresti saarele ring peale teha. Sellega saab vabalt tunnikesega hakkama, sest küla pole suur. Saarel kõndides teretavad sind kõik kohalikud rõõmsate nägudega. Jah, inimesed on siin kuidagi õnnelikumad, rumm maitsvam ja meri silmipimestavalt kaunis. Kanepipakkujad tüütavad endiselt igal pool ja igal ajal.

Lõuna paiku otsustame ankrud välja võtta, et siis edasi liikuda rahvuspargi Tobago Caysi poole.