Elu Martinique´il võib viimastel päevadel iseloomustada lühidalt - täpselt samasugune nagu see ennegi oli ja pühapäevad on meil endiselt pannkoogipäevad.

"Same old, same old".

Toitu saame me siitsamast merest, valmistame eksootiliste lisanditega. Rastamees tegi meile ka vägeva marinaadi oma retsepti järgi.

Ühel hommikul tuli meil mõte külastada mõrda, mille me kunagi leidsime ja korda tegime.

Kõigil oli suur tuhin sees, et äkki on puur lõpuks languste täis, oleks see alles vahva.

Tegelikult oli aga puuris igasuguseid väiksemaid kalu - kirevamaid ja tagasihoidlikumaid, triibulisi ja ühevärvilisi ning sinna ära eksinud olid ka kolm suuremat kaheksajalga.

Loomulikult läksime me nüüd ähmi täis ja kaladest enam ei hoolinudki. Saaks need kaheksajalad vaid sealt kätte!

Saak käes, sõudsime lõbusate nägudega kummipaadis tagasi jahi poole. Kiire arutlus andis tulemuseks, et peame ikkagi kaldale tagasi minema, sest ega me siis jõua kolmekesi neid suuri kaheksajalgu ise ära süüa.

Jalutasime esimesse rannarestorani ja müüdud nad saidki, 20 eurot tükk. Sõime restoranis kõhu head-paremat täis ja raha jäi veel taskussegi.

Meie allesjäänud kaheksajalg aga läks marinaadi ja siis hiljem pannile. Praadisime kuival pannil.

Ootame nüüd juba põnevusega, mida meile järgmisena see vana mõrrapuur annab.

Homme läheme aga ajaloolisele orjade rajale.