Nagu ikka, jäi rong mõned tunnid hiljaks, mistõttu jõudsime Kerala osariigi pealinna lähedusse täpselt keskpäeva kuumuses. Kuigi esialgu arvasime, et meil on veel paar päeva aega, et Keralat avastada, siis endalegi suureks üllatuseks avastasime, et meie 29 päeva Indias on peagi läbi saamas ja peame vaikselt hakkama liikuma idapoolsemasse osariiki, kust läks meil lend edasi järgmisesse veel avastamata riiki. Siinkohal on paslik mainida, et Indiasse ilma tagasilennupiletita siseneda ei saa ning peaaegu kuu aega varem registreerides end lennule, mille sihtpaik oli New Delhi, pidime tõestama, et meil on olemas ka piletid Indiast väljumiseks.

Kochi linn on ümbritsetud paisveest ja linnas liikumiseks on lisaks bussidele, mis teevad suuri ringe, ka lahtiste akendega praamid. Kuigi need on üsnagi roostes ja näevad välja lobudikud, kasutavad neid paljud kohalikud.

Eelnevast tulenevalt plaanisime Kochis, Kerala pealinnas, peatuda vaid ühe öö. Kuna Kochi on paisveega mandrist eraldatud, siis seal rongiühendust ei ole ning peamised transpordikeskused asuvad kõrval paiknevas linnas. Ka meie viibisime parasjagu Ernakulami nime kandvas keskuses ja arutasime, kas peaksime otsima majutuse pigem seal või Kochis. Uurisime võimalusi nii rongijaamas kohapeal, selle lähistel kui ka bussijaama ümbruses, kuid tulutult. Ühes kohas oli hind selgelt liiga kallis (pakutav ei vastanud hinnale), teises kohas ei olnud meil võimalik koos ühes toas olla ja nii edasi. Lõpuks otsustasime, et mina jään pagasiga bussijaama ja reisikaaslane läheb uurib maad. Aega läks umbes pool tundi, kui ta tuli tagasi, öeldes, et sai meile majutuse mõnesaja meetri kaugusel bussijaamast Noorte Meeste Kristlikus Ühingus (YMCA), kus mõne euro eest anti meile kahe peale konverentsisaalisuurune tuba, kus kümmekond tühja (ja veidi räpast) narivoodit ja keset tuba kaks tavalist (kordades puhtamat) üheinimese voodit, mida meil hõivata lubati.

Puhas ja üsnagi lääneliku muljega Kochi linn, kus me ei kohanud Indias esimest korda avalikus ruumis mitte ühtegi mäletsejat.
Veekogudest ümbritsetud pealinn Kochi. Paraku olid paljud veekogud väga reostunud ja sellest tulenevalt väga soodsad paigad sääsemaimudele. Veel kuskil mujal polnud me kohanud niivõrd palju vereimejaid.

Sääserohkest linnast vihmasesse džunglisse

Kuna olime India kultuuriruumi ja keskkonnaga juba mõneti harjunud ja põhjapoolsetes võrdlemisi hullumeelsetes osariikides ja suurlinnades karastunud, olime üllatunud, et Kochi tänavatel puudus pea igasugune kartus, et meilt miskit ära varastatakse. Äärmiselt üllatav oli ka see, et me ei märganud tänavatel mitte ühtegi lehma ega pulli. Pärast kõiki teisi osariike ja linnu, mida Indias külastanud olime, tundus Kochi väga arenenud ja isegi veidi euroopalik. Saime rahulikult tänaval kõndida ja meile ei tuldud igal nurgal kaupa või autorikša teenust pakkuma. Eelneva asemel nautisime pikki jalutuskäike ja praamisõitu, mis oli ühest kohast teise pääsemiseks otsetee. Kuigi veesõidukil puudusid aknad, kõik osad tundus roostetavat ja kiire pilguheit ütleks, et tegemist ei ole just kõige ohutuma transpordiga, oli sõit paljude kohalike seltsis siiski meeldiv, vaated ilusad ja pääsesime kiirelt ning turvaliselt punktist A punkti B.
Magusad kohvimarjad, mille sees peitusid kohvioad.
Seda kuhja nähes mõtlesime esimese asjana, et mis huvitava kujuga kookospähklid siin on… Üsna pea saime teada, et tegemist on elevantide väljaheidetega.

Üldiselt eelistame reisida paikades, kus me teisi turiste ei kohta. Seal linnas nägime aga rohkelt endasuguseid ja vahelduseks oli see isegi täitsa tore. Linnatänavatel oli palju väikeseid poode, mis müüsid suveniire, Holi festivali värve ja muud India-pärast. Lisaks olid vanalinna tänavad dekoreeritud hõbedaste ja sätendavate lintidega, mis ühelt majalt teisele ulatusid, moodustades justkui katuse. Kuigi me kinnitust ei saanud, eeldasime, et tegemist on dekoratsioonidega mõne järjekordse festivali jaoks, mis äsja peetud või kohe tulemas.

Selle asemel, et loomade väärkohtlemist toetada ja elevantide seljas sõita, kulutasime raha banaanidele, millega viimastele väga maiustada meeldis.

Kui linnatänavad olid küllaltki puhtad, siis sama ei saa öelda Kochit ümbritsevate veekogude kohta. Veekogu pindasid vaadeldes ilmus paratamatult silme ette pilt mõnest „Simpsonite“ seriaali stseenist, mil mister Burnsi tuumaelektrijaamaga jälle mõni õnnetus juhtus. Veekogude reostusest tingitud tagajärgi tunnetasime ka omal nahal: magamiskoti sees olemiseks oli öösel liialt palav, kuid katkistest aknaruutudest sisse kihutavad sääsed tegid enda mitte katmise võimatuks. Reisikaaslane käis kell neli öösel duši all, et veidigi vereimejate himu leevendada, kuid paraku tulutult − hommikul ärgates oli meil mõlemal unetundide arv vähene ja peaaegu igal kehaosal mitukümmend hammustust.
Kuigi kohalike sõnul koheldakse kodustatud elevante farmis, mida külastasime, väga hästi ja nad vabas looduses ise hakkama ei saaks, tekitasid loomade jalgade ümber olevad raudketid ning nende hooldajate käes olevad teravad ogad meis õudu.

Jackfruit ehk jaka nime kandev vili, mida nägime Lõuna-Indias esimest korda elus. Tol hetkel me veel ei teadnud, kui hästi see maitseb.

Periyari rahvuspargi alal, mis tuntud tiigrite ja elevantide kaitsealana, paiknev küla Kumily, kus kohtasime palju tugevaid naisi, kes oma pea peal raskusi tassisid.

Kuigi linna ümber olid veekogud räpased, soovitati meile soojalt paisveekogudele sõitma minna. Nimelt on Kochist võimalik võtta tuur mööda džungleid ja metsikut loodust mööda India rannikut veelgi kaugemale lõunasse. Soov seda teha oli meeletult suur, kuid paraku pidime kiirustama ja jätma sõidu järgmiseks korraks. Selle asemel läksime bussijaama ning otsisime kohaliku bussi, mis viis meid Kochist idapoole, Periyari rahvuspargi äärealal paiknevasse külla nimega Kumily. Sõit sinna kestis ligi seitse tundi ja meie üllatuseks ei väljunud me esimese kolme tunni jooksul kordagi asulast. Küla järgnes külale ja aknast välja vaadates nägime alati väikesi poekesi, kauplevaid inimesi ning aktiivset melu. Kümneid väikeseid asulaid läbides täheldasime et kohalike meeste hulgas on populaarne kanda pükste asemel jalgade ümber rätikut. Mina pakkusin, et ju on tegemist praktilise riietusega, millega kuumas kliimas hea ja mugav käia. Reisikaaslase meelest tundusid need mehed aga justkui saunast välja tulnud. Hiljem saime teada, et tegemist on rahvusliku riidega, millel on erinevates regioonides oma nimetus ja mis Aasia mandril paljudes riikides ning kultuuriruumides laialt levinud.
Kui väljas pimenema hakkas, jõudsime lõpuks asulatest välja, kuid meid ootas ees tundidepikkune mägistes kurvides keerutamine. Minule pakkus taoline sõit põnevust, kuid reisikaaslane vaevles halva enesetunde käes, kuna talle kaua aega bussis viibimist, juhi temperamentne sõidustiil ja teekonna konarlikkus ei sobinud. Veidi pärast keskööd jõudsime pärale ning džunglilaadsesse ööbimispaika jõudes saime teada, et olime endaga kaasa toonud ka võimsa paduvihma, mida sealsed inimesed olid pikisilmi oodanud.
Maapinnast kõrgemale, džunglilaadse looduse keskele ehitatud majakesed, mille omanik püüdleb selle poole, et turistid peatuksid Indias kohalikes kodumajutustes, mis majandaksid vastutustundlikult ja looduse suhtes jätkusuutlikult.

Vastutustundlik kulutamine
Reis Kumilysse, mis on küla tiigrite ja elevantide kaitseala vahetus läheduses, toimus tänu õnnele. Nimelt avastasin Couchsurfing portaalis, et seal elab üks noormees, kes on üles kasvanud džunglis, teeb hetkel eluslooduse teemal doktorikraadi ning tegeleb iseenda algatatud sotsiaalse projektiga. Kirjutasin talle ja jäime pöidlad pihus lootma, et ta soovib meiega kohtuda, sest loodus on meile südamelähedane ja isik tundus olevat väga paeluva taustaga ja inspireeriv. Õnneks tundis ka tema meie vastu huvi ja ütles, et oleme tema koju oodatud. Lisaks meile oli tal samal ajal portaali kaudu külas ka noor Ameerikast pärit naine, kellega kolmekesti tuba jagasime. Nelja päeva jooksul kohtusime noormehe abikaasa, ema ja isa, tädipoja ning koduabilistega, aitasime nende aeda korrastada, kuulasime lugusid sealsest eluolust ning avastasime piirkonda ka omal käel. Üks, mis kindel: niivõrd eksootilises paigas polnud me veel kunagi varem viibinud! Tegime tutvust jaka viljaga, õppisime rohkelt meie jaoks uute taimede, lindude ja loomade nimetusi ning nägime esimest korda elus kohvipuud, maitsesime kohvimarju ja jõime kodustes tingimustes röstitud kohviubadest tehtud orgaanilist kohvi.

Eeldus, et noormees ja tema tegemised on inspireerivad, pidas paika: ta tegeles sotsiaalse projektiga, mille idee on arendada kohalikku kogukonda ja hoida sealse metsiku looduse puutumatust. Nimelt on kaks India kõige lõunapoolsemat piirkonda turistide arvu poolest riigis esirinnas. Ainuüksi Periya tiigrikaitseala ümbritsevates külades, kus elab üle miljoni inimese, läheb noormehe uuringule tuginedes turismitööstuses 84% külastajate kulutatavast rahast väljapoole kohalikku kogukonda. Ehk teisisõnu, inimesed, kes uhketes hotellides ööbivad, toetavad hoopiski mõnda Mumbais või teises suurlinnas või suisa riigis paiknevat äri, millel ei ole sooja ega külma Kerala osariigi ökosüsteemist ja selle jätkusuutlikkusest. Tema idee on välismaa turistide seas propageerida kodumajutusi ning pakkuda neile tuure, kus kõik kulutatud raha jääks kohalikku kogukonda. Tol ajavahemikus, mil me teda külastasime, tegeles ta võrgustiku loomisega, et need kodumajutused, kes selle projektiga liituksid, ka päriselt säästaksid oma tegevuses loodust, sorteeriksid prügi, pakuksid külalistele orgaanilist toitu ja nii edasi. Järgmine samm on aga välismaiste partnerite leidmine, et jõuda lõpptarbijateni.

Värviline puuder/jahu, millega inimesed üksteist kevaditi toimuval Holi festivalil loobivad. Tegemist on ühe tuntuima hindu pühaga, mille tähistamine on levinud ka paljudesse teistesse riikidesse ja kultuuridesse.

Vihm ja torm, mille endaga kaasa tõime, kestis mitmeid päevi ja viis mitmel korral tundideks kuni terveks ööks elektri. Kui üldjuhul inimesed vihma ei naudi, siis keset džunglit oli taoline kogemus äärmiselt eksootiline ja ebamaine. Tavapäratud olid ka meie kostitaja naabrid: ühel pool teeistandused ja teisel pool elevantide kasvatus. Viimasesse saime siseneda tasuta ja maksma oleksime pidanud sõidu või elevandi vannitamise eest, kui me neid teenuseid tarbida oleksime soovinud. Olin eelnevalt internetis lugenud mitmeid artikleid, kuidas elevante kasvatustes väärkoheldakse ja nägime ka kohapeal, kuidas neil olid metallketid jalge ümber ja kasvatajatel teravad ogad käes, mistõttu me ei tahtnud sellist turismiharu, kus loomadele liiga tehakse, toetada. Selle asemel ostsime enne elevandikasvatusse minemist suure kobaratäie banaane, millest igale Londistele maiustamiseks vilju jagus. Kohapeal hämmastas mind aga elevandiga sõitmise hind: ilma lisateenusteta, ainult sõidu eest, tuli turistidel välja käia vaid veidi üle viie euro! Seda nähes ma ei imestunud, et kasvatuses rohkelt sise- ja välisturiste kohtasime. Meie kohalik sõber selgitas, et tegemist on elevantidega, kes vabas looduses ise hakkama ei saaks ning rauast ketid ja ogad on kasvatajate käes vaid igaks juhuks. Tema sõnul saaksid elevandid end ketist kohe lahti murda, kui sooviksid, kuid need loovad neile mentaalse bloki. Hoolimata selgitusest tundsime kahjumeelt, et nii võimsad loomad inimeste tobedaid „linnukene kirja“ unistusi täitma peavad.

Soojades Lõuna-India osariikides ringi sõites märkasime suurel hulgal mehi, kes kandsid puusade ümber rätikut, mis jättis mulje, nagu nad oleksid just saunast välja astunud. Tegelikult on tegemist aga rahvusliku riidega, mis aitab palavas kliimas õhul jalge vahel vabalt ringi käia.
Õlis küpsetatud lihavabad samosa pirukad, mida on võimalik osta Indias pea igalt tänavanurgalt. Ajalehepaberi sisse mässitakse nii värsked banaanid, kaasa ostetud eine kui ka pirukad.

INDIA – I’ll Never Do It Again?
Kumily paiknes täpselt kahe lõunapoolseima osariigi, Kerala ja Tamil Nadu piiril, kust saimegi mugavalt võtta meie jaoks viimase kaugliinibussi Indias, mis viis meid Maduraisse. Tegemist on ühe Tamil Nadu osariigi peamise linnaga, mille kuulsaim, külastajaid ligitõmbav vaatamisväärsus on värvikirev ja detailirohke Meenakshi Amman tempel, mis on üks tähtsamaid hinduismi jumala Šiva kultuspaiku. Jõudsime Maduraisse hämaruses, otsisime endale ööbimispaiga, milleks osutus äärmiselt väike ja lihtne, kuid odav tuba, külastasime tuntud templit ning läksime oma seekordse India visiidi viimast õhtusööki sööma. Kui muidu olime terve Indias käik söönud alati metallist nõudelt, siis viimane eine serveeriti meile banaanilehel.
Järgmisel hommikul otsisime tänavatelt koha, kus saaksime juua viimast korda oma vaieldamatut lemmikut, masala teed, kergitasime kotid selga ja suundusime kohaliku bussiga lennujaama poole. Kui esimestel nädalatel tundsin, et ma ei tule mitte kunagi Indiasse tagasi, igatsesin kodu ja kogesin elus esimest korda kultuurišokki, siis kuu aja möödudes harjusin sealse kaootilisusega niivõrd, et pidasin seda omanäoliseks ja armsaks. India kirjusust ja mitmekesisust ilmestavad hästi sealsed keeled: kui rahvuslikul tasandil on riigis kaks keelt – hindu ja inglise – siis osariikide tasandil on igapäevases kasutuses üle 20, millest enamik on märgitud ka rahatähtedele. Kuigi paljud inimesed pidasid meid hullumeelseks, et me nii odavas riigis hotellides ei ööbinud ja taksoga ringi ei sõitnud, mõistsime, et odavalt läbi ajades saime nii hingeliselt, kogemuste poolest kui ka ideede tasandil hindamatul määral rikkamaks. Peale selle kuulsime, et uhketes hotellides pakutakse turistidele hommikusööki, mis tekitab kõhuhädasid ja paneb külalisi oma jäämisaega pikendama. Meie läbisime 29-päevase põhjast lõunasse kulgeva teekonna, mil ööbisime kohalike juures ja kõige odavamates majutusasutustes, aga ka iseendale üllatuslikult ühegi kõhuhädata.
Kas INDIA on ka meie jaoks ingliskeelne lühend, et „ma ei tee seda enam kunagi“? Ei, kindlasti mitte. Aga kuna paeluvaid reisisihtkohti on palju, laseme Indias kogetud emotsioonidel mõnda aega settida.