Kellele Gotland, kellele Ojamaa

 (13)
Kellele Gotland, kellele Ojamaa
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Olete näinud Saaremaal Ojamaa kiviga käiasid? Vanasti sai neid lihtsalt – mererahvast eestlased põrutasid siuh otse üle mere ja Visby turule. Tänaseks on kunagine Läänemere keskpunkt kaugeks jäänud, sinna pääseb vaid ringiga üle Stockholmi ja nõnda tundub seda saart kuidagi imelik koduselt Ojamaaks nimetada, võõrapärane Gotland oleks justkui palju kohasem.

Mäletan üht tuttavat võõramaalast väitmas: “Visby on justkui väike Tallinn.”

Varasel hommikutunnil pea inimtühja linna saabudes tabab mind üllatus – mida pole, on keskaegsed kõrgete viiludega kaupmehemajad – on vaid mõned üksikud fassaadid, ülejäänust on iidsed sõjad, tuli ja katk ning unustus üle käinud. Allesolev on tuntavalt vana, koduselt paekivine, aga kammerlik. Mõni tänavalõik mõjub, nagu oleksid sattunud Kuressaarde või Haapsallu, ent kogu linn ronib mööda paest nõlva kõrgustesse ning on raamitud iidse müüriga. Visby miljööd on nimetatud vahemerelikuks ja tõepoolest – vaevalt et keegi pimesi siia sattunu oskaks vähemasti suvel seda roosiõitesse mattuvat linna külma ja karge Läänemere äärde paigutada.

Millal minna

Külastamise hetke tasub valida. Keset suve on kaks nädalat, mida tasuks vältida. Kui tavapäraselt kipub kunagine hansalinn mattuma turistidetulva, siis Almedalsveckan’i (Olof Palme käivitatud poliitnädala) ajal koguneb siia kogu Rootsi poliitiline eliit ühes vaba-, kaas- ja kiibitsejaskonnaga.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Seotud lood:

Eemale jäävad vaid need, kes haiglavoodis koomas lamavad. Poliitikud ajavad üles niigi karmid hotellihinnad. Almedalsveckan’ist hullem on Stockholmveckan, mil Visbysse kogunevad kõik Rootsi uhked ja ilusad, et ohjeldamatult pidu panna. Seegi on traditsioonidega üritus – kõrgstiili juurde kuulub restos või ööklubis parima pakutava šampanja tellimine ning seejärel palve kelnerile: “Vala see pudelitäis kraanikausist alla.” Miks? “Aga ma maksan!” Miks mitte, kuid enamasti maksavad selle lõbu kinni küll noorte papad-mammad.

Need kaks halba nädalat leiavad aset nädalase intervalliga ning ehkki visbylased on sellest intensiivsusest veidi häiritud, kannatavad nad õnnetuse ära ja kasseerivad sisse igati mõistliku lisatulu.

Visby on külastajatest pungil ka muul ajal. Ühelt poolt on Gotland ja seega paratamatult ka Visby Rootsi siseturismi olulisimaks koondumispunktiks, teisalt meelitavad keskaja jäljed ja mälestus siia ohtralt külalisi väljastpoolt. Augusti alguses tähistataksegi seda ajaloofookust üle Gotlandi toimuva keskajanädalaga, mil leiavad aset rüütliturniirid, turud, etendused ning muud teemaüritused. Muul ajal pole ei Visby ega ka Gotland muidugi vähem ajalooline.

Loe veel

Visby keskaegne hiilgus polnud pikk, seda jagus kaheks, peamiselt 13.-14. sajandiks (nagu Tallinnas). Järgnesid vägivaldsete kosilaste külaskäigud ning lõpetuseks põletasid 1525. aastal kunagised suured sõbrad sakslased linna sootuks maha. Nõnda pole vanalinn täna kaugeltki nii võimas nagu parimail päevil. Linna struktuur on siiski alles, müür ka, ning võimalik, et kirikuvaremed on romantilisemadki kui kunagised kirikud ise.

Nii nagu keskaegne Tallinn pole sugugi sama, mis keskaegne Eesti, pole Gotlandilgi väljapoole linnamüüre jääval palju ühist seespool toimunuga.

Ka tänane elu väljaspool Visbyt on sootuks midagi muud, ööbimiskohad on soodsamad ja miljöö rahulikum.

Möödunud suvel Stockholmis liikudes püüdis pilku Gotlandi reklaamikampaania, mille fotod pärinesid sootuks Fårö saarelt, mis asub seitsmeminutise praamisõidu kaugusel Gotlandi põhjatipust.

Kui Gotlandi väheviljakal pinnasel võrsuv rohelus on tuntavalt vähem lopsakas kui mandril, siis Fåröl võtab külalist vastu veel tunduvalt kargem maastik.

Nagu põhjarannik

Paasi paljastava napi mullapinnaga loopealsed on sarnased meie põhjaranniku tasandikega, ent kuna siin on järjepidevalt loomi karjatatud, pole toimunud (kadaka)võsastumist ning tänu sellele rabab suvine loopealne taimestiku liigirikkuse ning uskumatu värvikusega.

Tänusõnad tuleb öelda lammastele. Fårö on lambasaar ja need elukad on nüüd iidsetest aegadest kujundanud kultuurmaastikku, kus pool-looduslikke erakordselt väheviljakaid rohumaid raamivad iidsed kivimüürid ja traditsioonilised kadakaroigastest tarad.
Ekslikult on Fårö lambasaar suisa otsetõlkeski, tähendab ju rootsi keeles får lammast ja ö saart, ent Gotlandi murdes on lammas hoopis lamm ning nõnda on saare nimel tegelikkuses märksa keerukam tähendus, millel siinkohal pole põhjust peatuda.

Fårö mastaabimängud

Fårö saare eriline võlu on mastaabinihetes. Satud mere äärde kivisele rannale ning see näeb välja igati tavapärane – nii nagu Eestiski. Lähemale jõudes osutub muru hoopis maapinnal roomavaks kadakavaibaks, kiviklibu päris suurteks paekamakateks ning napi rannavalli kõrgus on mõõdetav meetrites. Keset randa seisavad kummalise kujuga kivisambad, mille kõrval inimene mõjub tinasõdurina. Rauk’ideks kutsutavate kivihiiglaste kõrgus ületab kohati kümmet meetrit.

Fårö ja Gotlandi rannikul leiduvad kivisambad rauk’id on objektid, mida Gotlandi reisipiltidel enim kohtab. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Mastaabimänge leidub veelgi. Lambad varjuvad halva ilmaga (talvel) iseäralikesse kõrge katusega traditsioonilistesse väikestesse lautadesse. Eemalt vaadates tunduvad need kesk kadakaid kõrguvad viilkatusega uhked hooned vähemalt kabelid kui mitte kirikud, ent kui kõrvale asetub inimene, toimub taas maagiline mõõtude vähenemine. Seekord on hiiglaslikes mõõtmetes inimene.

Tänane Fårö ei ole enam päris lambasaar, tegu on väga soositud suvituskohaga, mille rannaelu keskpunktiks on idarannikul paiknev hunnitu supelrand. Kui valesuunalise tuule tõttu kipub vesi külm olema, siis on põhjarannikul varuks veel teinegi kaunis rand, mis on võrreldav vist vaid meie Nõvaga. Suvitajate ööbimiskohaks on vastavalt võimalustele vähem või rohkem peen kämping või külalistemaja. Suuri hotelle, mis miljööd rikuks, siin ei leidu.

Ingmar Bergman

Fårö tuntuimaks asukaks on filmirežissöör Ingmar Bergman, kes on jätnud oma arvukad majad järeltulijaile ja veedab igavikku sealsamas kirikuaia hauaplatsil. Lahkumine toimus võrdlemisi hiljuti, 30. juulil 2007, mil manalateele asus ka teine suur filmimees Michelangelo Antonioni. Ometi on Bergmani kohalolek tuntav ka täna. Saarel tegutseb Bergman Center – sihtasutus, mille majas tutvustatakse kadunud geeniuse elu ja loomingut, kohalikus kinosaalis näidatakse tema filme ning saare maastikud on jäädvustatud filmides, millest mitmed kuuluvad tema loomingu paremikku: “Nagu peeglis” (1961), “Persona” (1966), “Häbi” (1968) ja “Stseenid ühest abielust” (1973). Aset leiab Bergmani nädal, toimuvad ekskursioonid võttekohtadesse.

Bergman sattus saarele juhuslikult filmimiskohti otsides ning armus siinsesse loodusesse ja elanikesse jäägitult – Fåröst sai tema kodu. Eesti rahval on tema maailma oma sissevaade tänu filmi- ja teatrimehe lahutatud abikaasale, Bergmanist sugugi mitte vähem koloriitsele Käbi Lareteile. Proua Laretei on just Fårö saarel kirjutanud oma mälestusteraamatuid ja võimalik, et teda kohtab siin tänagi.

Bergmani ja tema lähedaste intiimsemat ruumi Fåröl ei eksponeerita, eks see ole ka kohalike austus suurkuju vastu, kes oli neile pigem sõber kui mujal maailmas tuntud rahutu geenius. Tahtmise korral võib siiski päris lihtsalt üles leida maja, mille lähedases küünis asus Bergmani privaatkino, ning sealsamas on maja, kus proua Laretei oma mälestusi kirjutas.

Bergmani Fåröst ja ühtlasi ka kunagisest isoleeritud saareelust saab suurepärase ülevaate 1969. aastal valminud “Fårödokument’is”, kadunud režissööri enese tehtud dokumentaalfilmis.

Armeebaas vabastas saare turismile

Sööst isoleeritud Rootsi nurgakesest ihaldatud kuurordiks tuli 1990ndatel külma sõja lõppemisega, mil saarelt kolis minema armeebaas ning tsiviilisikute liikumisruum avardus. Tuttav teema, kas pole?

Nii nagu Gotlandil üldse on ka Fåröl kombeks rännata jalgratastega. Võib vaid ette kujutada paanikahoogu, millesse rattavaenulikkusega hiilanud Kerttu “tööta uksega” Rakke siin satuks. Jalgrattateid, mida meil Eestis suure raha eest ehitatakse, siin ei ole. Ratturid liiguvad rahulikult ka mööda põhiteid ning kui kitsaks läheb, siis autod lihtsalt peatuvad ning lasevad rattureil rahulikult kulgeda. Kellelgi ei ole kusagile kiiret. Teistmoodi käitumiskultuuri ja hoiakuid kohtab siin veelgi – ühelgi gotlandlasel ei tule pähe miljööst karjuvalt väljakargava majaga naabrit üle trumbata ja nii on väga raske eristada, mis on ajalooline ja mis mitte – üks Gotland kõik.

Oluliseks vaatamisväärsuseks on keskaegsed külakirikud. Neid vaadates tekib kummaline äratundmisrõõm – nii sarnased on need meie vanemate maakirikutega, mis pole sugugi juhuslik. Väga tõenäoliselt olid need Gotlandi ehitusmeistrid, kes meie kirikud ehitasid. Oli ju näiteks meie Kolgal asunud (ja vanalinnas kaubahoovi pidanud) tsistertslaste emaklooster just Gotlandil Roma asulas, kus tänagi majesteetlikke kloostrivaremeid võib imetleda.

Nii nagu mõnes Saaremaa kirikus kohtab ka siinses sakraalruumis paganlikke sümboleid ja ruune – viiteid, et vanad traditsioonid ja väärtused elasid katoliku kiriku rüpes edasi luterluse tulekuni.
Erinevalt Eestist saab Gotlandil jälgida ka seda, kust iidsemad märgid ja kujundikeel pärinevad. Üle Gotlandi on säilinud mitmeid ruunikive ning parima ülevaate saab neist mitmeid hävimisohus kive koondavas Bunge vabaõhumuuseumis.

Iidsete aegade jälgi on veelgi. Neist kõige uhkemaks võib vahest pidada Gotlandi idarannikul paikneva Slite sadamalinna lähedal paiknevat Tjelvari hauda. Laevakujuline suurte kividega ääristatud haud kuulub Gotlandi saaga järgi saare esmaasustajale, kes olla sinna saabunud tuhandeid aastaid tagasi. Tegelikkuses on haud siiski natuke hilisem, pärinedes ajast 1000–500 aastat eKr.

Moekas tööstussaar Furillen

Kui ajaloost kõrini saab (ja see hetk saabub paratamatult), siis tasub põigata suure saarega sildade abil ühendatud kunagisele tööstussaarele Furillenile, kus tuntud rootsi moefotograaf peab modernset hotelli. Modernne on see eelkõige ideoloogiliselt – eksklusiivne puhkepaik on rajatud kunagise paetööstuse tehasehoonetesse ning põhiliseks vaatamisväärsuseks on siin valgus. Hotell paikneb tohutute aherainemägede vahel, mille heledad pinnad tekitavad pehme hajutatud valguse justkui fotostuudios. Lisavalgustina tuleb appi merepind, millelt valgus tagasi peegeldub. Parimail hetkedel pole see efekt ei vähem ega rohkem kui maagiline.

Hotellis asub ka restoran, kus kaasaegsel moel lõunastada saab. Mina jäin paraku ajastusega hätta – tasub tähele panna, et enamik söögikohti väljaspool linna sulgeb suvel uksed kella viiest. Õhtu on ka siin vaid hotellikülaliste päralt ning nii sain ma ümber hoone rännates valges sviidiinterjööris suure akna all paiknevas voodis jõudehetke veetvate külastajate pahase põrnitsuse osaliseks.

Ajamasinast pärinevad loomatõud

Saarel liikudes tasub märgata lambaid ja hobuseid. Kohalik hobusetõug gotlandsruss on väga tõenäoliselt meie Eesti hobuse lähedane sugulane, natuke pisem, aga väga-väga sarnane. Lojsta metsades pesitsev poolmetsik hobusekari (täkkude ligipääsu reguleeritakse) on omaette vaatamisväärsus. Mida nad seal tihedas metsas söövad? Mine vaata järele, hobused ei ole kurjad ja neid pääseb vabalt uudistama.

Loe veel

Lambadki on vaatamisväärsed. Siinne vana lambatõug gutefår pärineb viikingiaegadest ning näeb välja vähemalt sama metsik kui tema kunagised peremehed. Lamba kohta silmapaistvalt intelligentse näoga olevus on sarviline sõltumata soost (tavaliselt on uted sarvedeta). Seda poolmütoloogilist lambatõugu kohtab Gotlandil harva, enamasti Fårö saarel.

Enim on levinud gotlandsfår, hõbehalli kasukaga ja musta peaga lammas, mis on saadud vanema tõu ja karakulli ristamise läbi. Kauni hõbehalli lokilise karvaga nahad on nõutud kaup ning lugu peavad sellest gotlandlasedki, tehes oma lammaste nahast isegi rattasadulatele katted.

1361

Saare keerukas ajalugu on külastajani toodud Visbys asuvas Gotlands Museumis, kus leidub ka 1361. aasta traagilise lahingu näitus. Linnamüüride ees toimunud saarerahva ja Taani palgaarmee kokkupõrge oli ülimalt verine ning peamiselt talunikest koosneval Gotlandi armeel polnud siin lahingus võimalustki. Linn lasi oma maarahvast naabrid mättasse lüüa ning loovutas seejärel taanlastele rahumeelselt võimu ja suurema koguse lunaraha.

Õnnetute aatemeeste kehad aeti ühishaudadesse ning tänastel muuseumistendidel saab näha laastamistööd, mida taani kahekäemõõgad saarlaste kallal toona korda saatsid – sügavalt läbiraiutud näoga pealuid, mõõgalöögist katkenud käsi ja jalgu, ühes relvaga maharaiutud käelabasid ning sõjavasarate halastamatut purustustööd. Räägitav lugu on vägivaldsem kui mis tahes sõjafilm, põnevam ka.

Traditsioonilise puhkuse osaks aga on muidugi rannarõõmud ja kauneid randu Gotlandil jagub. Vastavalt ilmale süstitakse autodega mööda saart ringi – kuskil on ikka päikesepaisteline (Gotlandil on merelise kliima iseärasuse tõttu enim päikesepaistelisi päevi Rootsis) ning sobiv tuul, mis pindmise sooja vee randa toob.

Parim rand - karjääris

Parimad supelrannad paiknevad aga sootuks ootamatutes kohtades – vanades paekarjäärides, mille troopiliselt sinakas vesi mõjub põhjamaal mõnevõrra ebamaiselt. Näiteks Blue Lagoon (milline fantaasiale mitte ruumi jättev nimi) Fleringes saare põhjaosas on üks kuulsamaid supelrandu Rootsis, erilise teeninduseta, ent sooja sinaka karjääriveega.

Veel ägedam on natuke keerulisemalt leitav Vallevikeni karjäär Gotlandi kirdenurgas. Tolles langeb karjäärisein sirgelt kuue meetri kõrguselt vette ning all pole takistamas ühtegi kivi ega kaljunukki. Hüppad ning langed sooja sinakasrohelisse sügavikku – uskumatult mõnus kogemus. Kõrgest nõlvast veidi eemal on ka madalamaid kohti, kus tagasihoidlikumaid hüppeid sooritada, ning suisa veepinnaga tasa olev paeplatoo, kust karjäärivette saab astuda justkui basseini.

Huvitaval kombel ei peeta Gotlandil karjäärides ujumist ohtlikuks, võimalik, et nad on lihtsalt kained. Ujumisoskuseta lastele on need kohad siiski natuke liig.

Kuulsad käiakivid tulevad Gotlandi lõunaosast, aga sinna ei võimaldanud loo autori ajagraafik jõuda, saar on uskumatult suur ning sellega põhjalikuks tutvumiseks tuleks varuda nii umbes kaks nädalat. Nädalaga jõuab näha mõndagi, paariks päevaks tasub põigata vaid Visbysse.

Estraveller ootab pikisilmi laevaliini avamist Saaremaa ja Gotlandi vahel. Ringiga Tallinn-Stockholm-Nynäshamn-Visby kahte pikka laevasõitu sisaldav minek on kallis, ehkki reis tasub ka nende kuludega ettevõtmist. Oleks ju imelik tõdeda, et meie jaoks on esiisade rajad kadunud.

Vaata ka www.destinationgotland.se

(Estraveller 1/2012)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare