Katkend reisiromaanist "On nagu pole": Marcela

Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid seiklusi Brasiilias. Kuna esimene katkend osutus üsna populaarseks, läheb nüüd avaldamisele ka teine lõik raamatust.

Marcela

Igapäevaste meelelahutuste hulka kuulub mul endiselt poeskäimine. Esiteks ei lähe toit vanaks, kui pidevalt ning natuke osta, teiseks näeb naljakaid inimesi, kolmandaks saab persikut liigutada ning neljandaks keelt õppida kõrvaklappidega. Igati võidusituatsioon.

Küll aga ei mõju see teinekord närvidele just kõige paremini. Mõnede kohalike kilplus-tölplus-aeglus ajavad teinekord täitsa hulluks kohe. Olen nüüd siis kahe kuu jooksul teostanud põhjalikke uuringuid siinsete kassade toimimismehhanismide osas. Läbiviidud osalusvaatlusel põhinev sotsioloogiline uuring toob pinnale üpriski kummalisi trende. Uuringud on läbi viidud suurtes Mundiali supermarketites ja vastavad igati teaduslikele standarditele ja meetoditele.

Kodu juures asuvas Mundialis on umbkaudu kümme kassat, kuid igapäevaselt töötab neist umbes viis. Neist kaks on tavaliselt sildiga „RAPIDO“ ehk kiirkassa vähem kui 15 asja ostjaile ning kolm on siis tavalised kassad. Hiljem, õhtul on tavaliselt töös üks kiirkassa ning üks tavaline. Sest kassapidajat koheldakse seal poes ilmselt ka kui inimest ja inimene tahab vahel puhata vist. Kiirkassades on tihti pikem järjekord: 4–10 inimest ning tavalistes reeglina 2–4, seega loogika kohasel lähen üldiselt tavalistesse. Seaduspärasus, mille aga avastanud olen, on see, et kassajärjekorra liikumiskiirus sõltub otseselt kassapidaja ülekaalust ning ka nahavärvi tumedusest. Võite mind kutsuda rassistiks ja värdjaks, ent teadusliku fakti vastu seekord ei saa.

See on kaudselt ka põhjuseks, miks kiirkassad kiiremini töötavad. Sest kõikjal poodides pannakse lihtsalt kiiretesse kassadesse heledamad ja kõhnemad töötajad, nagu ma olen tuvastanud. Kõige aeglasemad ja laisemad on ilma kahtluseta suured tädid. Korduvalt testitud.

Sel õhtul satun taaskord tavalise kassa järjekorda ning taas vana tuttava Marcela juurde. Kuna minu ees on vaid kaks inimest, kummalgi korvis paarkümmend asja, ning kiirkassa järjekord ulatub kümne inimeseni, siis mõtlen, et pole variantigi kiirkassal minu järjekorda biitida. Oi, kuidas ma eksin. Paremaks mõistmiseks las ma kirjeldan Marcelat.

Tegemist on üsna hämmastava eluvormiga. Nimelt näeb ta esmapilgul välja nagu suur ja paks mustanahaline naine, ent see on petlik nägemus. Petlik seetõttu, et tegelikult on Marcela vist sündinud täiesti võimatuna tunduvast sümbioosist. Nimelt on Marcela laisklooma järeltulija. Kindlasti olete laisklooma näinud kas või pildil. Tegemist on karvase ja suhteliselt kõhna loomaga. Kõhn on ta muuseas sellepärast, et ta nii laisk ja aeglane on ja sööb täpselt niipalju, et elus püsida. Vohmimiseks peab ju vaeva nägema ja toitu otsima, eks? Kuidas saab laiskloom inimesega toota suure ja koguka lapse, tekib nüüd küsimus. Asi on aga hoopiski hullem, kui arvate. Tema puhul pole laiskloom mitte inimesega paaritunud, vaid hoopis teoga. Ning see pole omakorda miski tavaline tigu, vaid Aafrika hiidtigu. Ja see pole mingi tavaline süütu elukas, vaid räme õgard ja kahjur. Hiljutine Delfi artikkel väitis lausa, et hiidteod söövad maju. No mitte just ühe ampsuga, aga pidid kamba peale krohvi ja tsementi järama, et oma kodadele ehitusmaterjali saada, nii et majad kukuvad kokku. Taoline õgardloom on ka Marcela, kes on ilmselgelt pärinud oma vanemate kõige hullemad omadused. Järgnevalt kirjeldan tema tööprotsessi.

Enamuse ajast lobiseb ta sõbrannaga kõrvalkassast ning kui kõrvalkassas kedagi parasjagu ei istu, siis karjub üle saali mõne teisega. Kui aga kuri saatus on ka selle võimaluse röövinud, siis võtab ta oma telefoni, valib mõne sõbranna numbri ning olles tolle lõpuks kätte saanud, hakkab ennastunustavalt jahvatama. Muidugi neli korda aeglasemalt, kui Brasiilia naised muidu räägivad.

Samal ajal tegeleb ta ka oma põhitööga ehk lööb kaupa kassasse sisse. „Lööb“ on muidugi ilmselge liialdus, pigem hellitab klaviatuuri. Kassaarvuti on vist protsesside aegluse üle sama hämmeldunud kui tema kliendid. Nimelt ühe asja sisestamiseks läheb teinekord pool minutit, mille jooksul proua sirutab oma käe kobades lindil vedeleva kauba järele ning asub sellelt otsima triipkoodi. Triipkoodi leidnud, pöörab ta eseme rahulikult ümber ja hakkab aeglaselt seda lugeja ees kõigutama. Samal ajal õlaga mobiili suu juures hoides või üle õla vestluspartneri poole vahtides. Kindlasti mitte ei vaata ta esemeid, mida üritab infrapunalugejale näidata.

Kui triipkoodidega on asi veel üsna lihtne, siis hoidku jumal puu- ning juurvilja eest. Nendel triipkoodi peal ju pole, mis tähendab, et tuleb kood käsitsi sõrmistikku sisestada. Puuvilja lindilt tõstes ohkab Marcela sügavalt ning vaatab poolpahaselt-poolkurvalt kliendile otsa ja ronib oma puki otsast maha. Seejärel kummardab ta kassa alla ning otsib seal pimedas, kuni leiab räbaldunud kaustiku, millesse on ta ise lapsekäega maalinud koodid ja nende taha kenasti tulpa nimetused. Loomulikult pole need mingis tähestiku järjekorras. Mõningase rahuliku lappamise järel leiab Marcela vajaliku koodi, mida ta päevas sadu kordi sisestab, ent meelde ei jäta, sest mälu ei kanna ilmselt välja. Seejärel toksib koodi vaikselt sisse korduvalt eksides ja parandades ning pistab kaustiku leti alla tagasi. Seda ka juhul, kui järgmine kaup on samuti puuvili. Tuleb tõele au anda, et ega seal kassas pole väga ruumi avatud kaustiku jaoks, aga kuskile käeulatusse toppida annaks selle küll.

Tema aga jälle ohkab uuesti, poeb kassa alla, naaseb tuttava võidunud kaustikuga ning kogu komejant algab otsast peale. Valus on ka vaadata samasuguste toodete sisestamisprotsessi. Selle asemel, et lasta üks lugejal tuvastada ja seejärel kogus sisestada, võtab ta ning piuksutab tuima rahuga läbi kõik kümme pakki krõpse või kakskümmend purki õlut ükshaaval igaühelt koodi otsides.

Selle aja peale, kui esimene klient on kassast läbi saanud, olen ma juba täiesti raevus, ainult põhjamaalase vaoshoitus ja vooruseks peetav tagasihoidlikkus hoiavad mind plahvatamast. Ma pole ainus, ka mu saatusekaaslased muigavad ja kõverdavad huuli seda absurditeatrit jälgides, kuigi kummalisel kombel ei ütle kumbki midagi. Ilmselt samuti eurooplased. Või siis lihtsalt väga rahulikud või kivist brasiillased. Täitsa ilma naljata, minu ees olevate kahe inimese teenindamiseks läheb daamil aega 24 minutit. Lisaks üliaeglasele sisestamisele ajab ta segamini kaardimakseterminalid, kuna siin on krediitkaardil ja deebetil eraldi terminal. Siis vahepeal sisestab valed summad ja lõpuks suudab ka kassa lukku ajada, nii et kohale peab keegi ülemus tulema kassat võtmega avama.

Ei lähe poolt päevagi, kui käes on lõpuks minu kord. Kiirkassas olnud inimesed on juba ammu teenindatud ning koju läinud, toidu valmis keetnud, söönud ja magama läinud selleks ajaks. Mina otsustasin kiusu pärast ikkagi lõpuni seista, ei saa ju ka mujale minna ja alla anda. Pealegi oleks ma nii-öelda otsast peale alustanud seal kümne inimese taga seistes.

Niisiis jõuab kätte see ülev hetk, kui on minu kord. Olen oma kauba lindi otsale ladunud kenasti ootele ning ise liikunud kassa juurde, et asju, mis läbi piuksutatud, saaks kotti laduma hakata.

Marcela vaatab mulle peksasaanud koera silmadega otsa: natuke pahaselt ja natuke kurvalt. Tahaks nagu mulle öelda, et kas sa ei näe, kallis inimene, ma ju ei ulata su asjadeni, nuuks.

Naeratan ning sirutan kavala näoga üle kassalindi käe otsejoones tema reite vahele, ning tõmban selle välkkiirelt tagasi, enne kui ta karjuma jõuab hakata. Enne aga vajutan nuppu leti all, mis paneb kassalindi liikuma ning kõigi üllatunud silmade all veereb kaup lindil tema ette. Esimesed on banaanid.

Alan Adojaan, "On nagu pole". Ilmub sarjas "Julgus elada". Kirjastus Pilgrim, Tiina Ristimets, 2013.