Eellugu

See pole reisiraamat, kaugel sellest. See pole roadmovie käsikiri, oh ei. Pole see ka mingi eneseabiõpik, kindlasti mitte. See ei ole autobiograafia, hahaha. See ei taha olla sugugi naljaraamat. See on üsna kaugel armastuslooks nimetamisest. Üldse mitte kohe pole see sügav sisekaemus. Kindlasti pole need väljamõeldud lood siin kaante vahel. Nüüd Sa tead mida see raamat pole.

Minu elu on suuremas osas kulgenud kirjeldatud üles-alla tsüklitena. Head ja halvad ajad vahelduvad pidevalt nagu naiste tujud, börsitrendid või aastaajad. Stabiilsus ja rutiin on minule täiesti tundmatud mõisted. Kuigi ilmselt ka kogu universum on üles ehitatud tsüklilistele protsessidele, nii et selles pole tegelikult midagi imestamisväärset ega erilist. Igal juhul käib see üles-alla perioodilisuse rütm mul üsna regulaarselt läbi elu. Kui kolm aastat on kõik ülesmäge läinud ja mingit suuremat paska pole juhtunud, siis muutun ma rahutuks ja ärevaks, hakkan kõike kahtlustama ja valmistun suuremaks litakaks.

Ega see kunagi ka tulemata pole jäänud. Selle aja jooksul olen õppinud märke lugema ning avastanud, et teatavaid katalüsaatoreid või sisendimpulsse asjade eskaleerumiseks või plahvatuseks olen teinekord ka ise andnud. Või noh, alateadlikult võib-olla alati. Sest mul on vaja vaheldust, uusi emotsioone, asukohavahetust, uusi inimesi, suhteid ja väljakutseid. Täna on see kõik nagu arusaadavalt oma kohale asetunud ja põhjus-tagajärg seosed on mõistetavad. Kunagi aga tundus kõik mingi kurja kõrgema plaanina, mis on võtnud nõuks mind karistada iga kord, kui liiga hästi hakkas minema, ning seada mu teele keerulisi ülesandeid hullumeelsete suhete, erinevate pahanduste ja kohustuste näol. Võib-olla see kõik ongi osa suuremast plaanist ja eksamineerimisest – seda ilmselt ei saa kunagi teada kuskilt ametlikust instantsist. Igal juhul on see aastatepikkune raskuste ja premeerimiste kadalipp mind muutunud oluliselt paremaks inimeseks, kui olin näiteks keskkooli ajal, mil ilmselt paljud mind vihkasid. No eks ma olin vastik tüüp ka sel ajal, tuleb tunnistada. Aga õnneks elu paneb aja jooksul paika ka need kõige hullemad. Vastu pead saavad elult kõik, targemad suudavad sellest ka õppida teinekord.

Niisiis olin ma just tulnud välja eelmisest katastroofist, kus kaotasin koos oma suurepärase äripartneriga viie aasta jooksul armastuse ja hoolega ehitatud klubi ahnetele ja kurjadele Eesti ärimeestele, mu pruut lasi jalga mu parima sõbraga ja nii edasi. Korralik reset kogu elule nagu ikka. Õnneks olin selleks ajaks juba niivõrd mitu korda selle kukkumise läbi teinud, et teadsin – põdemisel, enesehaletsusel ja ignoreerimisel pole mõtet. See juba leiba lauale ega tussut tuppa ei too.

Võtsin end kokku ning panin käima vahepeal unarusse jäänud fotoprojektid ja hakkasin börsile investeerima. Oli kulla ja hõbeda imeline tõusuaeg ning isegi pime, kurt ja loll mees oleks seal suutnud plekki kokku lükata. Mida ma ka mõnuga tegin, võttes hulle riske ning parematel päevadel teenides kuuekohalisi summasid. Elu oli pidu: veetsin enamuse ajast, mis ma börsiekraane ei vahtinud, kas jõuliselt lõõgastudes, reisides või kauneid preilisid taga ajades. Kui pühapäeval pea, süda ja riist ei valutanud, siis oli raisatud nädalavahetus. Armusin tihti ja ülepeakaela ning nautisin erilist jõudu ning surematuse tunnet, mida see annab. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Oligi liiga hea – täna tagasi vaadates ka ei usu oma õnne. Aga nagu juba öeldud, kui midagi on liiga hästi, siis katastroof pole kaugel ja nii ka seekord. Siinkohal algabki see raamat. Sel kohal, kus kõik on liiga hästi, et tõsi olla.

Sündmused privaatrannas

Ärgates otsustame veeta päeva eraldi, mida on hädasti seltskonna püsimise huvides vaja. Sõidan sadamasse plaaniga oma süllesadanud priivaatpäeva veeta nii üksi kui võimalik. Nii-öelda lasta oma sisemisel eestlasel märatseda. Ning selle käigus juhtub üsna pentsik lugu, kui pehmelt väljenduda. Ilm on väljas lihtsalt suurepärane ning otsustan laenutada väikse paadi ja sõuda mõnele umbes kildike eemal asuvale saarele, et seal kala püüda, ujuda ja niisama vedeleda. Kuna kuurordi rand on talumatult ülerahvastatud, siis tundub see geniaalse ideena. Pakin oma seljakotikesse Miami kirjadega suure tiigri pildiga ilusa rannakäteräti (räme kitš), liitri vett, pool liitrit Cachaçat, kõrvaklapid, vestmiku, päevituskreemi, teen kaasa neli võileiba pluss kaks banaani, telefoni, raha ja kondoomid. Mine tea, äkki seal saarekesel elab mõni kaunis metsik Mowglina, kellel on halb komme paugupealt rasestuda. Iial ei või teada, mis juhtuda võib, nagu elu näidanud on.

Ellujäämiskomplekt pakitud, jätan auto ja selle võtmed parklasse kongus ninaga ja kulliküünistega vanamuti kätte ja suusatan alla randa. Kus siin on alles higist liha välja pandud! Igat värvi ja igat sorti. On pekisemaid tükke, on karvast rümpa, siidist koiba, on tätoveeritud abatükki, õrna lihaga noorloomakesi. Leidub ka läbikasvanud vanemat fileed ning puhta peekonit. On looma, on siga, isegi erinevaid linde on. Inimsööjale pakuks see pilt kindlasti võimsat seksuaalset erutust. Sellist pühapäevast lihalaata juba iga päev ei näe – kõik kenasti paljaks võetud ja päikese kätte särisema pandud. Täiesti värske, lausa eluskaup! Ole ainult mees ja mine löö hambad sisse.

Tüürin lihakaridest mööda kindlal sammul paadisilla poole. Seal istub habemega näss, tõmbab indentifitseerimatuid, koledalt haisevaid sigarette ning hoiab pilgu lihamerel. Naeratan talle ja vaatan ka sinnapoole.

„Palju liha, eh?“ küsib vanamees.
„Hahaa, jaah-jaah, hahaha!“ naeran mina.
„Palun üks paat, õhtuni,“ putran varem päheõpitud lause. „Palju maksab?“
„50 reaali, õhtuni,“ kissitab vanamees silmi.
„Väga hea, härra,“ oskan ma öelda ainult.

Eks ta nats kallis on raisk, aga sinna lihalaadale ma küll ei kavatse jääda. Üsna selgusetu on, mida inimesed naudivad sellistes randades. Kas või isegi Pärnus tipp-päevadel. No ei ole mõnus, kui sul sada inimest lähemas perimeetris jaurab, ringi kooserdab, liiva pritsib ja oma halba mussi kuulab. Päris täpselt ei saa aru sellest kollektiivsest vaibist. Brasiilias on see muidugi veel intensiivsem: inimesed on veelgi lähemal, lärmakamad ja liiva pritsitakse topelt. Ainuke rõõm, mida olen suutnud mõista, et saab teisi paljaid inimesi karistamatult jõllitada. Noh, nagu paljud mu sõbrad ütlevad: „Ilusaid naisi vaadata ja noh, tead küll, noh, tutvuda ja värki...“ No ma ei tea, mis neist vahin seal. See rannas jõllitamine on kuidagi väga selline kiimalise teismelise või vanamehe lõbustus. Naiste puhul on see mõistetav, et nad naudivad enese näitamist. Nad kohe toituvad rannas sellest, kui palju neid vahitakse ja järgi karjutakse/vilistatakse. Okei, vähemalt siin maal. Eesti naine seda iial muidugi ei tunnistaks. Ilmselge enese demomise käigus tehakse võimalikult ükskõikne nägu ja tatsatakse võimalikult modelliliku sammuga tagumikku keerutades ringi, mis liiva sees tihti väga kummaliselt välja kukub. Sellest aga end objektistanud preili reeglina ei hooli. Oma rannalina turvalises embuses siis itsitatakse ja jagatakse sõbrannadega muljeid, millised kutid vahtisid ja millised vilistasid. Tavaline tetrede paaritusmäng noh.

Kuna mu minapilt on endiselt rohkem röövlinnu (aga mitte mingi kodukanakulli) kui tedre oma, siis viskan koti paati ja hüppan ise järgi. Paat on mu lemmikvärvi, kollane, aga pisike. Aerud on, tuult pole . Seega sobib päev kenasti väikeseks väljasõiduks. Väike paat liigub kergelt edasi ka. Hakkan siis rahulikult pikkade tõmmetega sõudma. Päev on tõesti kaunis, taevas veatult õrnsinine, päike küpsetab kuis miljonivatine pirn ja isegi väikesed kalad hüppavad veest välja, et veidi osa saada pealmaailmast rõõmudest. Täielik idüll. Saarele jõuan üsna kiirelt: hoovuseid pole ning vahejuhtumeid ka mitte. Veel mitte. Mandri poolel ei ole ühtegi randa, pigem kaljune järsk sein ja rippuvad taimed, seega aerutan ümber saare. Jõudnud ümber kaljunuki, avaneb kaunis väike abajas, kus on täpselt paarikümnemeetrine riba puhast valget liiva. Äärmiselt eraldatud ja ilus koht. Nagu muinasjutus. Kirun end, et fotokas maha jäi ja sõuan kalda poole.

Vesi on üsna madal, nii et paadi jätan kaugemale kivide juurde ankrusse ning sumpan jala kaldale. Ujukad on autosse kuivama ununenud, aga no milleks ujukad, kui sul on privaatrand, eks. Riided lendavad seljast ja mõnus jahe vesi hellitab mind põhjalikult. Ujun lahest välja merele ja tagasi ning vingerdan madalas vees kaldani. Vedelen veepiiril ja lasen lainetel end edasi-tagasi loksutada nagu palgijuppi. Seejärel 30se faktoriga kreem peale, suur lonks külma Cachaçat kotist ja liivale pikali kuivama. Keha suriseb üleni, lihased on ujumise pingutusest veel veidi krampis. Cachaça kuum plahvatus kõhus hakkab vaikselt mööda veresooni laiali valguma, lõdvestades käed-jalad ning seejärelt tõustes mööda selgroogu pähe, kattes kõik mõnusa uduga.

Silmad kinni otsin vasaku käega kotist telefoni ja suured klapid ning klikin Thievery Corporationi playlisti mängima. Mmm, puhas luksus. Maksab vaid 50 reaali, mõtlesin enne uinumist. Unes näen veidrat jama nagu ikka. Äkki kuulen läbi une mingit laste kisa või juttu ja paadimootori häält. Teen silmad praokile ja piilun ringi. Oh shit! Ongi mingid kuradi lapsed rannal ringi jooksmas ning nende vanemad astumas parasjagu paadist välja. Ja mina päevitan seal nii nagu Issand mind lõi. Tegelikult muidugi ema ja isa lõid. Mitte ei löönud vaid lõid. Lõid muidugi ka, kui ma sigadusi tegin, aga sellest ühes teises raamatus.

Vaatan paanikas ringi. Ei ole pükse enam seal, kuhu ma nad virutasin, särk on, aga pükse pole. Ei tea, kas need tatikad teevad minuga head nalja või mis? Tõusen ja marsin särgi suunas, püüdes nii väärikaks jääda kui võimalik, samal ajal vahtides meeleheitlikult ringi, et leida oma taevasiniseid Billabongi shortse. No ei ole. Kuskil sel pisikesel rannaribal pole midagi helesinist paistmas. Vanemad on vahepeal kaldale jõudnud ja ma taban kaks kurja imestunud piku. Mees ja naine vahetavad omavahel paar lauset ning naine avab juba suu, et midagi mölisema hakata. Keeran tagumiku nende poole ning marsin oma särgini.

Keeran särgist midagi pärismaalaste niudevöö sarnast, istun maha ning jälgin silmanurgast olukorda. Mees ja naine on kahevahel, et äkki ikkagi ei peaks siia jääma, tunduvad arutavat. Mõtlen, kas minna ja veidi vabandada ja olukorda siluda. Samas mingu kuradile, mina olin siin esimesena ja keegi ei keela mul nudisti panna, kui isu tuleb. Ei meeldi, käige minema. Ja võtke oma lapsed ka kaasa. Õigemini lastel on täiesti ükskõik reeglina. See on mingi vanemate hüsteeria, et issand jumal, kui laps näeb paljast onu või tädi, siis on tema psüühikaga perses ka. Seda, et laps arvutis inimesi tapab, telekast kõiksugu vägivaldset saasta või reality show`sid vahib päevad läbi, loetakse aga hariduseks ja meelelahutuseks. Mitte et ma nüüd just Riigikogu ette läheks plakatiga „Laske lastel paljaid onusid vaadata!“, ent natuke naljakas on see hüsteeria küll. Mees ja naine jõuavad vahepeal otsusele, et selle kuradi perverdiga nad küll ühel rannal olla ei saa. Lapsed pakitakse paati ning mees tõmbab mootori käima. Lehvitan. Vastu ei lehvitata. Nojah, mis sa ikka perverdile lehvitad, ujub veel järgi ja hammustab paadist tüki ka välja äkki.

Kui paat oli nurga taha kadunud, lasen oma idiootsel niudevööl maha kukkuda ja hakkan pükste jälgi ajama. Lapsed neid pihta ei saanud panna, neil polnud midagi käes, kui lahkusid. Kus need püksid olid üldse? Ahaa, seal vist. Mis väiksed jäljed need siin on, lähevad metsa? Väga naljakad väiksed käpajäljed... Kurat, mul oli ju veel 50 reaali taskus seal. Hiilin metsa alla jälgi ajades, tundes end tõelise Mowglina. Nüüd võiks see metsik saarepiiga ka vastu tulla, oleks täiskomplekt seiklusi. Saarepiigat ei paista kuskil, küll aga kuulen rabistamist ülevalpool. Tõstan pilgu ja mida ma näen – minu püksid! – puuladvas. Kuidas saavad püksid puulatva? Vastus sellele küsimusele selgub üsna kohe, sest püksid liiguvad, lausa tõmblevad seal, nagu oleks elus ja ise sinna üles roninud. Väikese vaatlemise järel näen ka tegelasi, kes mulle selle triki on tõmmanud. Nimelt kaks väikest ahvi, üks hoidmas säärest ja teine tasku küljes olevast nöörist, sikutavad pükse kumbki enda poole, rabistavad seal puu otsas ja kisavad üksteise peale. „No oodake, te väikesed sitavikatid, kohe ma teile näitan!“ karjun alt üles. Võtan maast kive ja hakkan neid loopima. Pihta muidugi ei saa, aga naerma ajab koledasti. Neid ilmselt ka.

Vaatan ringi ja leian pikali kukkunud bambusetüve, tubli viis-kuus meetrit pikk. Sikutan selle võsast välja. Ahvid juba muutuvad veidi ärevaks. Lähen puu alla ja hüppan, üritades neile pihta saada, ritv ulatub nendeni küll ja ragistab okstes korralikult. Üks ahv paneb jooksu. Teine üritab samuti põgeneda ja sikutab pükse kaasa, ent need on jäänud terava oksa taha vist kinni. Võtan bambuse tugevamini kätte ja peksan vastu puutüve. Ahv loobub pükstest ja paneb samuti mööda võrasid minema. Ronin puu otsa, udjan bambusega pükse alla ja naeran endamisi kujutluspildi peale, et nüüd võiks pere tagasi tulla ja tabada perverdi puu otsast. Liputamisel oleks rohkem mastaapi.

Jalutan randa tagasi, võtan kaks suurt lonksu Cachaçat ning itsitan toimunu üle. Hämmastav, kuidas isegi üksikul saarel õnnestub sattuda absurdsetesse seiklustesse. Normaalne inimene oleks ilmselt endale käteräti ümber keeranud ja lihtsalt tagasi sõudnud, mitte ekstsesse korraldama hakanud paari Taist imeodavalt ostetud šortside pärast. Samas jällegi kaunis kogemus, mida lapselastele rääkida.

Alan Adojaan, "On nagu pole". Ilmub sarjas "Julgus elada". Kirjastus Pilgrim, Tiina Ristimets, 2013.