Katkend reisiraamatust: Minu Peterburi. Optimismi lühikursus
Katustel peesitamist võib pidada üheks linna omapäraks ning elanike meelisajaviiteks. Nad on piisavalt kaldus, et mugavat istet pakkuda, piisavalt kõrgel, et meelierutava vaatega rõõmustada, piisavalt kättesaamatud, et adrenaliin ja veri liikuma panna.
Kesklinna katustele minek on nimelt rangelt keelatud. Seda jälgivad pingsalt ka majade elanikud. Seega peab pööningul hiilima hiirvaikselt, pidevas hirmus, et keegi sind avastab, katusel astuma vaid pleki liitekohtadele, et vähem müra teha, istumist õigesti sättima. Kui mõni valvas memm juhtub sissetungijaid teolt tabama, jätkub kisa ja kära kauaks, et kutsumata külalised ei saaks põgeneda enne, kui politsei kohale jõuab. Tundub, et vanemapoolsed naisterahvad peavad sellistele puhkajatele lausa jahti: kogunevad kambakesi, istuvad ärklikorruste korterites, kõrvad kikkis, kõri valmis paharettidega tõrelema. Eriti vihased on Neeva kaldapealse elanikud, nad on korraldanud katustele tõelise Leningradi blokaadi: igal uksel mitu lukku, isegi gaasiballooni või traumapüstoliga võivad ähvardada.
Ka on avatud katuste leidmine iga aastaga üha keerulisem: trepikojad on puha lukus, pööninguuksed samuti. Pärast avatud maja ja pööningu avastamist on pimeda, tolmuse ja poollagunenud pööningu läbimine omaette seiklus.
Aga kõik see tasub end ära. Vaade ülalt avab linna hoopis teisest küljest: katuste geomeetria ei lõhu mitte taevavõlvi, vaid pakub sellele valgustatud horisondina tuge; teised värvid, varjundid, valgusemäng (päevased retked katustele pole pooltki nii huvitavad kui õhtust öösse minevad). Ning sõnulseletamatu avaruse tunne, sukeldumine paksu õhuga täidetud tühjusse, mis on kogu linna sahmimise eemale tõrjunud. Õigemini, on lihtsalt выше этого ehk sellest kõrgemal, mis küll vene keeles tähendab ka oskust mitte lasta end pisiasjadest kõigutada.
Linna esmakülastajatele ma siiski ei soovita minna lihtsalt niisama kesklinna hoovidesse kolama, lootuses, et mingi on külalislahkelt lahti löödud. See on linnaelanikulegi pisut liiga enesekindel. Sihtpunkti peab vähemalt umbkaudu teadma. Enamik kunagi lahti olnud katustest on nüüd edukalt tabas, jutud õigetest aadressidest liiguvad suust suhu kui tõeline linnamüüt. Kõik vatravad varasuvel oma sõnulseletamatust retkest katusele, kuid kunagi ei öelda sissepääsu täpset asukohta, alati oli see keegi tuttav, „kes viis meid, ega me täpselt mäleta, kuidas sinna saab".
Hea alternatiivina on juba tekkinud roofer'ite subkultuur ning paljud on teinud oma katuste külastamisest ekskursiooniäri. Neil on fonolukkude võtmed ja kõik muud atribuudid olemas, et keelatud kõrgustesse jõuda, ja isegi ingliskeelseid saatjaid leidub nüüdseks (küsisin järele). Paha lugu ainult, et 20-50eurone ekskursioon tähendab tavaliselt kõige rohkem kahe katuse külastust, giidi peab otsima ikkagi venekeelsest keskkonnast Vkontakte ning vaatamata ajaviite populaarsusele ei kiirusta linnavalitsus seda tüüpi ekskursioone legaliseerima (mis on ühelt poolt ka hea, sest muidu kappaks mööda katuseid inimhordid ning kogu üksilduseromantika haihtuks).
Tavaliselt on linna esmakülastus üürike, seega võib esimeseks korraks valida lühema ning seaduslikuma viisi saada pisut osa katuste-sürrealismist. On olemas mitu ametlikult avatud katust, tuntuim neist ajaloolise K. Bulla fotosalongi maja katus täiesti Nevski prospekti keskel. Ka paljud suvekohvikud-restoranid asuvad katuseterrassidel, näiteks Loft-projekti Etaži (Korrused) Ligovi prospektil ning Nevski prospekti restoranid Terrass ja Moskva. Söögikohtades on tore hea toidu kõrvale head vaadet nautida, kuid see pole see õige. Kui tahate vaadet, siis pigem juba ronida Iisaku katedraali kuplialusele kolonnaadile: saate palju odavamalt täieliku ringvaate. See vaateplatvorm on kõrgeim punkt, kust saab Peterburi nautida, ainult et seegi on linnale omaselt madal - vaid 56 meetrit maast kõrgemal. Peterburi on lapik linn lapikul maal, isegi Gazpromi kõrghoone ehitamisele kesklinna suutis ta vastu panna.
Meil on sõpradega saanud kombeks tähistada soojade ilmade saabumist ning suve lõppu mõnusa istumisega vana-Piiteri plekist peavarjul. Tavaliselt korraldame neid meie noore sõbra Iljaga, sest tema teab õige prao kätte näidata (ise olen juba liiga laisk ja vana, et otsida).
Nii istumegi ühel maiõhtul meie lemmikkatusel Rubinšteini tänava alguses, võtame tükki loojuvast päikesest; kes rüüpab kaasavõetud konjakit, kes kohvi. Meel õnnis, südames rahu. Minu krussiaetud närvid saavad teenitud puhkuse. Tunnen, kuidas keha lõdvestub, paar tundi jõudeaega linnatrallist on pannud närvirakukesed unelema. Vestlus käib poolsosinal, liikumist on minimaalselt, et kõrvaloleva ärklikorruse korterielanike kõrvu jumala eest mitte häirida. Kitarri kaasa võtnud tüübile vaatame küll pisut närviliselt otsa, sest teame konjaki mõju sellistele vene trubaduurihingedele küll. Seni on aga kõik hästi, vaikus majas, õigemini katusel, ootame pikisilmi loojangut. Varsti see saabubki. Lihtsalt muinasjutuline õhtu...
Kui päike tuttu läheb, on meilgi viimane aeg päkad kodu poole seada - sõltume ju metroo ja sildade pirtsakusest. Kurb lahkuda, aga suundume katuseluugi poole. Heitnud viimase pilgu üle rahuneva Peterburi, tõmbab Ilja luugiuksest.
Too ei liigu. Eks vana väetike on kinni kiilunud. Tõmbab teist korda, kõvemini. Uks annab pisut järele, kuid tulemus on vaevumärgatav. Borja ruttab appi, punnitavad kahekesi. Uks hoiab kaitset, minusse hiilib tasahilju närveldav kuradike, kui stoiline Ilja istub luugi kõrvale, süütab suitsu ja tõdeb:
„Mitte ainult metroo ei panda ööseks kinni."
Mis meil sellest tõdemusest, oleme ju katusele kinni jäänud! Närvid-vaesekesed kargavad püsti, tõmbuvad pingule ja löövad häiret. Võdisen, manades silme ette pilte, kuidas veedame öö katuselt katusele ronides tulututes allapääsuotsingutes. Nuuks. Tugevam nuuks. Misasja kõik nii rahulikud on???
„Mis me, tuhat ja tuline, nüüd tegema peame, ah? Plindris oleme! Mis te, kuradid, naerate? Naljakas, jah? Vaatan, mis te ütlete, kui jäämegi siia igaveseks, või tuleb viie mintsa pärast politsei!"
Ega ma ennast enam ei kontrolli. Häälepaelad töötavad täiel jõul, ehk lootuses, et ebaõiglusest teavitamine jõuab selleni, kes meid nii alatult siia üles kinni pani.
Ärklikorruse korteri aken lüüaksegi pauguga lahti, nähtavale ilmub krussis juustega naisepea. Sõbrad hoiavad hinge kinni, mind aga see ei peata. Aiman, mida sealt suust kohe tulema hakkab. Minu luuk on küll lahti läinud ja kinni toppida pole seda võimalik:
„Ja teie ka veel siin! Mis vaja? Tulime jah! Ja olemegi katusel! Ja üürgangi! Probleem on, ära jõllita siin!"
Pea jahmub pisut, avab siiski suu ja küsib:
„Kas majapidaja püüdis teid lõksu?"
„Viis pluss, no tõesti! Ei, ma siin niisama kisendan! Ja..."
Pea ei lase mul tuure veelgi üles kerida:
„Ronige aga minu aknast sisse."
„???"
„Einoh, mis siin keerulist on. Luugivõtit mul pole, aga oma korteriukse saan lahti küll."
Nii me siis ronime üksteise järel võhivõõra abistaja aknast sisse, ebalevalt. Jõuame pisikesse kööktuppa, mina lähen viimasena. Seal ajavad esimesed juba meie päästjaga meeldivalt juttu. Ilmneb, et korterikese omanik on väga sümpaatne vanemapoolne naisterahvas, ta pakub turgutuseks meile lausa teed; me küll kutset vastu ei võta, kuid siiani ei usu oma õnne. Võõras inimene, kes kõikide reeglite kohaselt pidanuks korraldama ilmatu skandaali, et me tema pea kohal tatsume, avab hoopiski meile oma korteri aknad, laseb sisse ja veel väljagi. Kust selline usaldus imeliku kamba vastu, millest nooremad on päris vindiseks end istunud ja näevad vanema põlvkonna arvates usutavasti välja väga ebausaldusväärsed? Just sellised venelased ongi: kunagi ei tea, millisest küljest nad sulle end näitavad, ja kui juba otsustavad sinule head poolt demonstreerida, siis võtavad oma usalduse ja vastutulelikkusega keeletuks. Võib-olla peaks iga normaalne inimene nii reageerima. Aga siin, üleüldise umbusalduse, väsinud viha ja ebaõiglustunde sisse uppunud inimeste seas, taastavad sellised pärlid küll usu vene rahvasse.
Raamatukatkend: Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen. Kirjastus Petrone Print.
