Katkend reisiraamatust: Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis
Endises idaosas oli palju ruumi – näiteks leidus seal palju mahajäetud tehasehooneid, kus sai poolspontaanselt pidusid korraldada – ning samal ajal vähe reegleid ja kontrolli. See tegi elektroonilise muusika skeenele asja lihtsaks ja tekno võttis tuurid sisse.
Keegi ei teadnud, kellele milline maja kuulus. Klubi Maria am Ostbahnhofi asutaja Ben de Biel meenutab lühidokumentaalis „Berliini lapsed”, kuidas nad sõpradega Mittes asuvaid maju üle vaatasid.
Kõigepealt jälgisid maja kolm-neli päeva. Kui aknendest selle aja jooksul tuld ei paistnud, oli selge, et maja on asustamata. Sel juhul lõhkusid nad ukse maha, tungisid sisse ja võtsid koha üle. Klubid olid renoveerimata, vetsud kasimata ja peod metsikud.
Mitmed kohad tekkisid sinna, kus enne jooksis müür, näiteks Friseur Mauerpargi juures, mis, nagu nimi annab arvata, oli endine juuksurisalong. Uued omanikud ei näinud sisekujundamisega suurt vaeva, vaid võtsid selle lihtsalt üle vanast juuksurisalongi ajast. Üritused ise olid ülimalt multidistsiplinaarsed. Vahel mängisid DJd (loomulikult teknot), korraldati filmifestivale ja lugemisõhtuid, bändid andsid kontserte. Ilma tegi äsjaavatud Tresor. Toona värskelt Berliini kolinud Oliver meenutas seda kui lõbusat kohta, kus oli samas alati kergelt abitu tunne. Seda tänu pidevale strobovalgusele, mille tõttu põrkusid peolised tihti omavahel kokku, olles alati sekundi võrra taga sellest, mis päriselt toimus.
Kuni üheksakümnendate keskpaigani olid Mittes avatud nädalapäevabaarid: esmaspäevabaar, teisipäevabaar, kolmapäevabaar ja nii edasi. Oliveri sõnul asus esmaspäevabaar Ackerstrassel kellegi tagahoovis. Kolmapäevabaar asus aga Weinmeisterstrasse lähistel keldris, selle koha nimeks oli saksa keeli Klub Forschung, inglise keeles moondus see kenasti club for junk’iks ehk siis vanaprahiklubiks. Selle baariga seostati ka nüüdseks trendijoogiks muutunud Club-Matet.
Baari pidanud mees oli üks esimesi, kes Club-Matet Berliini importima hakkas. Iga kuu sõitis ta oma suure veoautoga Lõuna-Saksamaale seda tooma. Toona ei osanud keegi aimata, milline edu Club-Matet ees ootab. Tegu oli pigem „erilise” joogiga, mida kuskilt mujalt osta ei saanud. Hiljem hakkas ta seda müüma ka Maria klubile ja nii see läks, rääkis mulle Oliver.
Elu oli odav ja see andis võimaluse olla mänguline. Olukord hakkas muutuma üheksakümnendate lõpul. Paljud hooned tagastati nende endistele omanikele, suurem skvottimine oli lõppenud juba 1993.–1994. aasta paiku. Selleks ajaks ühtlustati ka seadused ning politsei oli paremini kursis, mida lubada ja mida keelata. Osa ebaseaduslikke baare suleti, paljud muudeti legaalseks. Nullindate keskel läksid paljud baarid ka pankrotti – kuuldavasti võeti nad vahele maksupettuse süüdistusega.
Kui müüri langemise algusaegadel moodustasid turistid peopublikust vaid väikese osa, siis mingil hetkel hakkas osakaal muutuma turistide ja välismaalaste kasuks. Oliveri meelest hakkas rahvas muutuma 2004. aasta paiku. „Mäletan seda hetke selgelt,” rääkis ta. „Istusin Gorky pargis, mis ei olnud toona veel alla käinud, kui minu kõrvallauda potsatas istuma ekstravagantse olemisega ameeriklanna. „Oo, Berliin on nii lahe!” hüüdis ta oma kaaslasele. „Siin on kõik nii underground ja peod on fantastilised!” Tol momendil mõistsin, et ajad on muutumas – ja mul oli õigus. Kuigi see muutus tuli teistmoodi, kui toona tundus. Alguses tasahilju ja siis äkitselt plahvatusega.” Berliinist sai üleöö Euroopa peopealinn.
Ajal mil mina Berliini kolisin, oli tekno – mida Marc Almond on nimetanud Berliini soundtrack'iks – teinud läbi uuestisünni. „Tekno on nagu meie folk siin Berliinis,” ütles muusikaajakirjanik Felix Denk intervjuus New York Timesile. Klubide valik oli jätkuvalt lai ja meeleolu pidune. Vanadest aegadest oli jäänud valitsema üleüldine muretu õhkkond, mis oli teiste suurlinnadega võrreldes oluliselt vähem kommertslik. Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing suurem hirm kui underdressing. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.
Baaridest pakkus Kreuzbergis asuv Kottbusser Tor´i metroojaamale vaatav Monarch mõnusat äraolemist, seal sai soovi korral ka tantsida. Monarchisse viis väike märgistamata uks, koht ise asus teisel korrusel. Berliinis on igasugune siltide ja juhiste puudumine tavaline. Kottbusser Tori lähistel asus ka suitsuste ruumidega ja sõbralike joogihindadega Cafe Kotti. Kohvikus käis multikultuurne publik, seda väisas tihti ka siinne Lähis-Ida kogukond. Cafe Kotti akendel lehvisid sageli punased bännerid – kohe näha, et paiga omanikud on vasakpoolsete vaadetega.
Sageli sattusime sõpradega Lichtenbergis asuvasse Sisyphose klubisse. Suure õueala ja paljude väikeste putkade ja tantsuplatsidega Sisyphos meenutas pigem külakest kui suurt klubi. Pidu algas seal tavaliselt hilja, 1–2 paiku, ning kestis mitu päeva järjest.
Need kohad tegutsevad tänini. Kohalikud armastavad käia ka Mittes asuvas eklektilise muusikavalikuga Clärchens Ballhausis. Seal mängitakse nii Dr. Albanit kui ka Nirvanat, mõni õhtu hoopis tangot või polkat. Seintel säravad litrid ja seltskond on kirju, kokku tuleb noori, vanu, hipisid ja punkareid.
„Disneyland for youngsters,” iseloomustasid mu Argentina sõbrad Berliini väikese muigega. Kohalikke, kes seda disneylandistumist oma silmaga pealt nägid, see muidugi ei rõõmustanud. „Miks nad tulevad siia?” õiendas minust kolm aastat varem Berliini kolinud Petros pahaselt nagu Tõnisson „Kevades”, olgugi et jutt ei käinud õue peal kaklemisest, vaid pidutsemisest. „Miks neid ei huvita meie kultuur ja ajalugu?” julgesid mõned põlisberliinlased isegi lajatada. Need tituleeriti kohe muidugi natsideks.
Poliitikud olid loomulikult ammu taibanud, et klubid on Berliini müügiartikkel ja peoturistid linnale vajalikud. Käisid kõlakad, et mõned suuremad klubid nagu Berghain saavad lausa linnalt toetust.
Peopaikadel käe pulsil hoidmine nõudis omajagu tööd. Nii oli tornidega sillale Oberbaumbrückele avaneva vaatega Watergate ühel hetkel veel populaarne, ent juba üsna varsti rääkis Felix nina kirtsutades: „Ah, seal käivad ju ainult maakad.” Õnneks polnud klubidega muret, sest isegi kui mõni pandi kinni, avas korraga uksed viis uut. Peokeskused olid lihtsalt pidevas rotatsioonis ning mina pidin nendega kogu aeg kursis olema, sest alailma laekusid Berliini eestlased, kes nõudsid trallimisjuhtnööre.
Üks peopaik püsis Berliinis muutumatuna nagu aamen kirikus – sealse klubiskeene sünonüüm, teknomeka Berghain. Geiklubi Berghain asub Kreuzbergi ja Friedrichshaini piiril ning on oma nime saanud nende linnaosade lõpusilpide järgi. Berghaini ümbritseb müüdioreool. Teada on, et peod kestavad seal kaks-kolm päeva, sealne hedonistlik meeleolu on legendaarne. Asja juurde kuuluvad loomulikult narkootikumid ning seksimine on Berghainis igapäevane nähtus, mille peale ei kergita keegi isegi kulmu. Selle tarvis on klubis olemas ka dark room, kuhu aga paljud seksijad ei jõuagi. Teadjamad olid kursis, et kusagil klubi allkorrusel asub Labor, milles nähtu taustal tundub „tavaline” seks konventsionaalne ja igav.
Kõik see muutis Berghaini üle ilma kuulsaks. Hakati rääkima uuest turistikategooriast – peoturistist. Tegu oli noortega, kes saabusid siia nädalavahetuseks, läksid lennukilt otse Berghaini, veetsid seal nädalavahetuse ja suundusid esmaspäeval tagasi lennukile. Easyjeti ja Ryanairi odavlennud muutsid selle lihtsaks. Muusikaajakirjanik Tobias Rapp pakkus ühes intervjuus nädalavahetusel Berliini külastavate peoturistide arvuks 10 000 ja võrdles Easyjetiga lendamist taksosõiduga. Kui Berghainist aega üle jäi ja pohmell polnud tappev, võis see peoturist korraks muuseumigi jõuda. Üldiselt saksa kultuur reisi põhifookuses muidugi ei olnud.
Berghaini uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid on palju. Sabas seismine võib röövida vähemalt tunni, kusjuures täiesti vabalt võib juhtuda, et pärast pikka passimist saadab turvamees su hooletu käeliigutusega tagasi. Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või – mis reaalsem – ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel keegi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.
Müüdid ei liikunud vaid suust suhu. Berghainile on pühendatud lõputu hulk veebilehti, kus põhiliselt arutatakse nende uksepoliitika üle, miks ja kuidas kedagi sisse lastakse. Asi võtab vahel tõsise teaduse mõõtmeid. Veebilehed on täis vastukäivat infot ja raskesti järgitavaid reegleid. „Ära ole liiga purjus, kuid ka mitte liialt kaine,” õpetab üks sait. „Riietu casually, aga ära ole igav. Ole alternatiivne, kuid mitte liialt silmatorkav,” juhendab teine. „Kanna salli. Salliga on eeldusi sisse saada. Ja ära räägi, kui sa saksa keelt ei räägi,” pakub kolmas. „Ära räägi üldse,” arendab neljas seda edasi. „Vaata turvamehele otsa, kuid vaata maha,” ütleb viies. Ja nii edasi. Hiljuti lugesin, et väljatöötamisel on ka Berghaini sissesaamist õpetav mobiilirakendus.
Katkend Jaana Davidjantsi raamatust „Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis“. Kirjastus Petrone Print.
