Katkend reisiraamatust: Jäine teekond. Omal jõul põhjapooluselt maismaale


Katkend reisiraamatust: Jäine teekond. Omal jõul põhjapooluselt maismaale
foto reisiraamatust

Timo Palo raamat „Jäine teekond” räägib autori ja norralase Audun Tholfseni teekonnast põhjapooluselt maismaa suunas. 72 päeva ja 1620 kilomeetrit hiljem jõutakse Longyearbyenisse Teravmägedel.

27. aprilli hommik on morn. Ööga oleme triivinud nii läände kui ka põhja. Ilm on pilves ja nähtavus kehv. Puhub tugev tuul. Seesama tuul, mis meid öösel tagasi kandis. Rasked on need hommikud, kus teadvusesse jõuab tõsiasi, et oleme kaotanud osa eilsest saavutusest. Keha muutub loiuks, justkui streigiksid lihased oma peremehe vastu. Aga teele tuleb meil siiski minna. Tahtejõud nii kergesti ei murdu ja annab korralduse end jalule ajada.

Tuul puhub peaaegu otse näkku, piitsutades oma külma hingusega. Kasutame näomaski ja tõmbame kapuutsid vildakalt pähe, et tuulepealne serv nägu rohkem kaitseks. Mulle pole kunagi meeldinud kapuutsi kanda. See ahendab oluliselt vaatevälja, kuid just nägemismeele abil tunnetame keskkonda kõige paremini. Avar vaade võimaldab edukamalt planeerida edasiliikumisteed ja ennetada ka ohtusid, vähemasti nii mulle tundub. Kuid hetkel pole valikut, potentsiaalsed külmakahjustused näos kaaluvad üles muud argumendid. Seda enam, et oleme mõlemad Auduniga juba esimesed külmanäpistused põsesarnadele saanud. Silmi kaitseme lume ja tuule eest suusaprillidega. Nende kergelt punane klaas suurendab jäämaastiku kontrasti ning aitab lauspilvisuse korral valge ja kontuurideta maastikul paremini orienteeruda.

Jõuame üsna ebameeldivale alale, kus rüsijäävallid kulgevad risti-rästi igas suunas. Nagu oleks hiiglaslik mullamutt mööda jääalust pinda oma käike ajanud, teadmata isegi täpselt, kuhu minna. Hootise lumesaju ja tuulega lendleva lume tõttu pole erilist nähtavust ja seetõttu me teekonda kuigi kaugele ette planeerida ei saa. Haagime juba mitmendat korda süstad enda küljest lahti ja läheme asja uurima. Mina katsun ronida lähima kõrge jääkuhja otsa, et sealt läbipääsuvõimalusi otsida. Audun siirdub uurimisretkele veidi kaugemale. Kuhu ka ei vaata, mingit lihtsat lahendust ei paista. Huvitav on see, et jää pole sugugi ühesuguse paksuse ja vanusega. Kohati on nooremat ja õhemat, mis end värskelt üles rüsinud. Need jääplokid on kõik teravad ja vähese lumega. See peab olema lahvandus, mis on talvel uuesti külmunud ja hiljem rüsinud. Vanemas rüsis on rohkem lund ja jää vormid on ümaramaks sulanud. Ees ootavad mitmed rasked tõstmised.

Loe veel

Need rasked tõstmised tuli ette võtta alati siis, kui teele sattusid suured rüsivallid, kus süstad tuleb kahe mehe jõul üksteise järel üle valli upitada. Kohati on jääplokkidest üle saada aga nii raske, et tavapärase tööjaotuse puhul (üks mees vööris ja teine ahtris) ei liigu süst ikkagi edasi. Nõnda tuleb ühel meist teisele appi tõtata, et siis uuesti oma otsa juurde naasta. Kartus süstade purunemise pärast sunnib meid äärmisele ettevaatlikkusele. Üksi seda kõike tehes tuleks kogu varustus kottide haaval üle suurte takistuste kanda. Ajakulu oleks siis märkimisväärselt suurem.

Nende suurte jääplokkide vahel saab ronida vaid ilma suuskadeta. Libedate suusasaabastega on aga suurem oht libastuda ja rumalalt kukkuda. Eriti hulluks muudab loo värskelt sadanud lumi. Lumi peidab jäävallides ja rüsitud alal pragusid. Ilma suuskadeta on neis kohtades ohtlik astuda. Paljudel kordadel kaob jalg jääplokkide vahele või nähtamatutesse lõhedesse, kus on imelihtne ennast murda. Mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla luumurdude statistika Põhja-Jäämere ekspeditsioonide puhul, kuid hinnates olusid, pole sellist vigastust küll keeruline saada.

Audun tuleb tagasi ja teatab löödud näoilmel, et head lahendust pole ning peame otse läbi murdma. Paistab, et tänasest päevast korralikku nahka ei saa, kilometraaž kipub jääma tagasihoidlikuks. Ilma teineteisega lausetki vahetamata on selge, et meid vaevab üks ja seesama mõte: mure tuleviku pärast. Kui kaua selline jää veel jätkub?

Veel enne, kui vaatluspostiks olnud jääkuhja otsast alla ronin, osutab Audun minu selja taha. Keeran end ümber ja märkan taevas võrratut kolme päikese kujutist, keskmine neist on päris päike ja kaks äärmist sambakujulist nn valepäikesed. Niisugune optiline atmosfäärinähtus on Arktikas üsna tavapärane. Selle teket soodustab siinne jahtunud niiske õhk, milles leidub rohkesti jääkristalle. Pikemalt imetlemiseks pole aga mahti, aeg sunnib edasi minema.

Astun tagasi süsta poole ja ühtäkki jääb pilk Kolakal peatuma. „Mis pagan see siis on?” küsin mõttes endalt. Süsta punasel kerel nina juures paistab tume jutt. „Ega ometi ..., ei see peab olema lihtsalt üks kriim,” püüan end kohe rahustada. Oleme neid viimaste päevadega ohtralt kogunud. Siiski valdab mind kahtlus, kuidas saab valges lumekeskkonnas tekkida tume kriimustus. Jõudes Kolaka juurde, vajuvad mul korraks silmad kinni ning ahastuse nõrkus valgub üle terve keha. Tahaks keelduda uskumast seda, mis silmale on ilmselge. Süsta ninas laiutab pragu, mis jookseb ülalt alla ja hargneb sealt omakorda vasakule küljele. Tardun hetkeks. Ei suuda mõista, kuidas ja millal? Olime ju püüdnud nendega igati hoolikalt ümber käia. Üks suurimaid retke-eelseid kartusi oli tõeks saanud ja juba viiendal päeval! Mis saab edasi? Meil on veel vähemalt poolteist kuud ees.

foto reisiraamatust

Audun polnud mind ilmselt märganud, sest on endiselt ametis oma süsta lohistamisega jäävallini. Kui ma talle oma avastusest rahulikul häälel teatan, siis vist arvab ta esiti, et kuuleb tugeva tuule tõttu mind valesti. Või tahtmata kuuldut uskuda, kahtlustab, et ma teen lihtsalt halba nalja. Pidin Auduni Kolaka juurde kutsuma, et ta lõpuks uskuma jääks. Rohkemat polnud veenmiseks vaja. Auduni näoilme on sama nõutu kui minu oma: millal selline pragu sai tekkida?

Sedasi igatahes jätkata ei saa. Midagi tuli kohe ette võtta, et kajaki ninaosa veelgi rohkem ei puruneks. Sundolukorras tuleb meil paigale jääda, laager püsti panna ja üritada süsta parandada. Sobiva laagripaiga jaoks peame mõnevõrra tagasi liikuma, sest meie ees on väga ebatasane rüsitud ala.

Peagi on hea plats leitud ning tugevalt lõõtsuva tuule käes saame ka telgi püsti. Oleme paigalseismisest juba päris külmunud. Audun poeb telki ja asub uurima meie remondikomplekti. Jään välja ja katsun samal ajal kaevata telgi eeskotta lumme süvendi. Seda mööda saame välisukse kaudu süsta nina telgi eeskotta tõmmata ja pragu tuulevarjus parandada. Väljas valitsevate olude tõttu poleks teisiti mõeldav.

foto reisiraamatust

Et kahjustatud kohale ligi pääseda, tuleb eesmine kuivkamber tühjaks teha. Töö käigus märkan, et valgus paistab ninast läbi. See aga tähendab vaid üht: ka minu kajaki ninas olnud epoksüliimi kiht on terve tükina küljest pudenenud. Täpselt nagu juhtus päev varem Kaifasega.

Pugenud telki, jääme Auduniga kõrvuti telgipõrandale istuma. Oleme mõnda aega vaikselt oma mõtetes, väljast kostab vaid tuule ulgu. Küll on hea vähemalt tuule eest varjus olla, mõtlen positiivsemalt.

Põrnitseme meie ees oleva kajaki esiosa ja peame endamisi aru, kuidas tekkinud mõra parandada. Ühtki head mõtet ei tule.

Pärast pikka vaikusehetke poetame mõne sõna, kuid lahendust pole kummalgi. Mingil hetkel leiame mõlemad, et pikaks kujuneva mõttetöö korral on parem juba külili heita ja magamiskott soojenduseks peale tõmmata. Mõttetegevus ise aga hakkab nüüd vaikselt ähmastuma. Dialoog koosneb nappidest sõnadest, mida monotoonsel moel üksteisele edastame, tahtes justkui teineteisele kinnitada, et me endiselt asjaga tegeleme. Millalgi saabub mõtetesse lünk ja me vajume unne.

Ärkame alles tunni aja pärast, ja justkui poleks midagi vahepeal juhtunudki, läheme oma arutlustega edasi sealt, kus ennist pooleli jäime. Kahjuks polnud kumbki meist magades midagi tarka välja nuputanud. Kuidas muidu seletada asjaolu, et me ka teist korda unne vajume.

Uuesti ärkame alles mõne tunni pärast järgmise päeva koidikul ja jätkame lahenduse otsingutega. Vältimaks järjekordset uinumist, diskuteerime nüüd märksa valjuhäälsemalt. Sedasi võime olla veendunud, et kumbki meist ainult iseendaga ei räägi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare