Katkend kokandus- ja reisiraamatust "Jaapani toidud Eestis": Jesper ja Melissa Bramanis ning Jaapan
Õde-venda Melissa ja Jesper ei ole mitte kõige tavalisemad Eesti noored. Oma lapsepõlve algusaastad veetsid nad Jaapanis, kus nende isa Riho-Bruno Bramanis käsipalluri ja treenerina karjääri tegi. Kokku veetis pere seal kaheksa aastat. Kui 1996. aastal Jaapanisse koliti, oli Melissa kaheaastane ning aasta hiljem sündis perre poeg Jesper. Kuigi nüüdseks on pere juba kümme aastat Eestis tagasi olnud, kujundas Jaapan noorte maitseeelistused selliseks, et nende toidulauda võiks pidada pigem jaapanlase kui eestlase omaks.
Kuuel korral seitsmest söögilaual riis
„Meie igapäevases söögikorras on alati midagi Jaapanist. Isegi kui see on väike nüanss, on see miski olemas, mis toob Jaapani maitse lauale,“ räägib Melissa õhinal. „Kartulile eelistame alati riisi. Muidugi kui on sünnipäevad, siis vanavanematele ikka pakume kartulit või kartulisalatit, aga meie suguvõsa on sellega juba harjunud, et tähtpäevadel on meil alati laual riis. Sageli teeme suures kausis sushi-torti, sealt jätkub palju ja see on kujunenud kõigi lemmikuks. Vahel on keegi ka palunud, et talle sushi-tordi teeksin, kuna sünnipäev on tulemas ja ta tahab külalistele midagi head pakkuda,“ jätkab Melissa oma pere lemmikute tutvustamist.
Jaapanlased usuvad, et eluaastad 3, 5 ja 7 on kolm märgilise tähendusega aastat, mil maitsed ja elamused, millega laps on harjunud, jäävad teda läbi elu saatma, isegi kui see on alateadlik. „Minul olidki need kolm märgilist aastat kõik Jaapani toidu peal,“ nõustub Jesper. „See, mis on siitvaatajale eksootiline, oli meile lasteaias kõige tavalisem söögikord. Oli ju näiteks ramen’gi igapäevane toit ning vahel ka sushi. Mul on praeguseni raske uusi toite proovida, palju on võõraid maitseid.“ Samal teemal õde ka jätkab: „Näiteks mulgiputru sõin mina esimest korda alles eelmisel aastal. Ma olin külas ja sain seal proovida – ma polnud ausalt öeldes mulgipudrust varem kuulnudki. Ma sõin küll kõik ära ja näitlesin ka natuke, aga rohkem seda küll enam ei prooviks,“ meenutab neiu. „See on naljakas jah, et kõik meievanused ahhetavad, et oh, kui hea mulgipuder, mu vanaema teeb seda nii hästi. Kuna meie kasvasime Jaapanis üles vanaemast kaugel, siis „vana hea vanaema toit“ on meie jaoks võõras. Vahel kui vanaema külas oli, siis ta vahel tegi küll kartulitoitu. Üks asi, mida me Eesti toitudest veel sõime ja siiamaani sööme, on neljaviljapuder.“
Jaapani toit ei ole ainult sushi
Eestlased kipuvad arvama, et Jaapani toit ongi ainult sushi. Sellega ei taha noored Bramanised sugugi nõustuda. „Kui ütled jaapanlasele sushi, siis nad vastavad jaa, aga see ei ole ainus toit, mida süüakse, see ei ole põhitoit,“ ütleb Melissa. „See on sama nagu meil kartul ja hapukapsad, aga me ei söö seda ju kogu aeg. Osad eestlased teavad küll Jaapani toidu kohta natuke rohkem, aga paljud, kes käivad Jaapani restoranides, ei proovigi muud peale sushi, kuigi menüüs on veel ramen, tempura, oyakodon, miso-supid ja muud põnevat.“
Kuigi on lihtne kõik Aasia köögid ühte patta panna, on Jaapani köök võrreldes Hiina või India omaga vähem rasvasem ja üldse mitte vürtsikas. „Ma ei suuda India, Hiina või Tai toite üldse süüa, sest need on minu jaoks liiga teravad. On naljakas, et paljud inimesed ühendavad oma peas nagu oleks Hiina ja Jaapani köök üks ja seesama,“ leiab Melissa. „Mulle muidu vürtsikus meeldib, aga näiteks Hiina ja Tai köögis on toidud väga rasvased. Jaapani köögis aga ei kasutata praktiliselt üldse rasva. Kui siis ehk kara-age’s või ramen’i puljongis,“ lisab Jesper.
Jaapanis on toit samaväärne kultuuri osa nagu muusika või kunst. Võrdselt tähtis on nii toidu valmistamine, maitse kui ka selle väljanägemine. „Jaapanis on nii, et kui midagi õpid, siis õpid seda kogu elu. Näiteks obento-kultuur (ehk karbiga kaasapandav lõunaeine lastele) on väga elav. Usutakse, et mida ilusamini on see tehtud, seda paremini see maitseb,“ räägib Melissa. Selle peale meenub Jesperile, kuidas ema talle alguses obento’t valmistas: „Ma ei olnud lasteaias algul üldse nõus oma ema tehtud obento’t sööma, sest kõikidel teistel olid need palju ilusamad. Ma ei julgenud seda karpi lahtigi teha, sest ema pani sinna lihtsalt riisi ja mingi kotleti, aga teistel olid riisist tehtud Hello Kitty näod. See on täiesti omaette kunst ja kõik toiduained näevad välja nagu mingid tegelased. Poes müüakse isegi selliseid riisikujundite vorme. Jaapanis ärkavad emad mitu tundi varem üles, et oma lastele neid karpe kaasa teha,“ tutvustab Jesper sealseid kombeid.
Sööme neidsamu asju, mis lasteaias
Kuigi Melissa ja Jesper on nüüdseks oma elust rohkem aega veetnud Eestis, leiavad nad kui ühest suust, et söövad ikka neidsamu asju, mida lasteaiaski. Näiteks Jesper sööb siiani nii, et ükski toit ei puutu teisega kokku, sest see rikub tema jaoks maitse. „Toit peab olema puhas ja ilus, et ma saaks keskenduda ainult ühele maitsele,“ leiab noormees.
Üks toit, milleta aga noored Bramanised oma toidulauda ette ei kujuta, on kohukesed. „Me rääkisime sellest omavahel ka, et pole hullu, kui peame Eestisse tagasi tulema, vähemalt saame iga päev kohukesi süüa,“ ütleb Jesper ja täpsustab, et tema tundis puudust ka kalapulkadest. „Kui meil on jaapanlased külas käinud, oleme alati neile kohukest maitsta andnud ja seni on kõigile maitsenud. Üldse on piimatooted Eestis paremad.“
Iga mees enda eest
Tagasi Eestis olles ei läinud Eestiga kohanemine Melissal just kuigi valutult. „Kui me Jaapanisse kolisime, pandi mind kohe lasteaeda nii, et ma ei osanud sõnagi jaapani keelt. Vanemad lihtsalt julgustasid, et mine, mine, küll sa hakkama saad. Tegelikult ma polegi jaapani keelt otseselt õppinud, ma sain selle selgeks lasteaias. Kui oli aeg kooli minna, läksin rahvusvahelisse kooli, kus kõik oli inglise keeles. Alguses oli küll raske, aga kõik olid seal nii sõbralikud. Mäletan, et mu esimene klassijuhataja otsis mulle internetist eestikeelseid sõnu, et aidata mul kohaneda. Aga kui ma Eestisse tagasi tulin ja kooli läksin, oli kõik nii teistsugune. Mul oli kerge kultuurišokk, sest tegelikult ma ei osanud õigupoolest eesti keelt. Ka klassijuhataja oli väga range ja tõstis distsipliini hoidmiseks häält – see oli nii ehmatav, sest ma ei olnud kunagi varem kuulnud, et õpetaja oleks karjunud. Siis mõtlesin küll, miks me pidime üldse tagasi tulema. Kuu aega hiljem tõsteti mind klass edasi, sest ei teatud täpselt, mis tasemel ma olen. Ja lõpuks hakkasin vaikselt harjuma,“ kirjeldab Melissa tagasitulekut.
„Jaapanis ei ole üldse sellist suhtumist, et lapse peale karjutaks. Laps on kõigi tulevik ja teda peab eeskujulikult üles kasvatama,“ võtab Jesper teema lühidalt kokku. „Seal saavad lapsed ise ka aru, mis on vale, sest nii kasvatatakse väiksest peale. Siinne suhtumine on iga mees enda eest, aga seal ollakse üksteise vastu väga lahked. Jaapanis on teised eespool, aga siin on mina hoopis tähtsam. Jaapanis arvestatakse iga lapse eripäradega, tal lastakse olla. Kui ma gümnaasiumi ajaks kooli vahetasin, sarnanes see rohkem Jaapani kooliga, kus õpetaja on ka sõber ning siis läks lihtsamaks,“ ütleb Melissa lõpetuseks.
Süda jäi sinna
„Mina sihin tulevikus ikka Jaapanisse,“ kinnitab Melissa. „Minu süda jäi sinna, jätsin pool oma olemist Jaapanisse maha ja ei suuda selle kohata üldse olla – kultuur, söök ja inimesed, kõik on mulle olulised ja igatsen neid väga. Ma näen unenägusid ka nii, et kõik on jaapani keeles. Nüüd hakkasin ülikoolis jaapani keelt juurde õppima, et meelest ei läheks. Kirjutada ja lugeda ma ju tegelikult ei oska, tahaksin selle ära õppida. Sooviksin ikka mingit teed pidi Jaapanisse tagasi jõuda.“
Melissal oli võimalus näidata Jaapanit ka oma poiss-sõbrale, kes on pärit Viljandimaalt. „Ta on väga avatud ja julgeb katsetada. Kui me Jaapanis olime, proovis ta kõiki neid häid toite, mis seal on,“ jutustab Melissa. „Ta on muidu jah täitsa põline Eesti poiss, kes on kodukartulite ja mulgipudru peal üles kasvanud, ja nüüd on tal muudkui uued elamused,“ muigab selle peale Jesper.
Enda plaanide kohta räägib Jesper, et on mõtetega ikka Eestisse jäänud. „Need aastad seitsmendast kuni praeguseni on olnud samuti oluline kujunemisperiood, kus olen leidnud asju, mis on tähtsad ja mis meeldivad. Nüüd sel sügisel lähen spordigümnaasiumisse, ikka isa jälgedes sportlaseks,“ heidab noormees valgust oma tulevikule.
Jesperi nipp:
Proovi palaval ajal serveerida soba-nuudleid jäätükkidega, natuke sojakastet kõrvale ja ongi lihtsalt ülihea.
Melissa nipp:
Suurepärase jäätise saad siis, kui segad tavalise vaniljejäätise hulka pisut matcha-pulbrit.
Jaapani toidud Eestis. Erinevad koostajad. Kirjastus Helios 2015.
