Juristitoolilt rändama ehk seikus Austraalias 6: haisid ja madusid trotsides austrifarmis rassimas



Juristitoolilt rändama ehk seikus Austraalias 6: haisid ja madusid trotsides austrifarmis rassimas
Laev austrifarmide juurdeLaev austrifarmide juurde. Autori foto

Kirjutan iganädalaselt Austraalias seiklemisest. Hetkel töötame austrifarmis, kuidagi tuleb reisiraha kokku saada.

Raskusi trotsides edasi!

Tegemist ei ole lihtsa tööga. Vaja on rammu ja vastupidavust. Algul tundus maaelu olevat lust ja lillepidu. Merele austreid korjama läksime keskpäeval, kui päike siras. Nüüd on suvi läbi. Vesi on isegi mõõna ajal kõrge. Ja mis kõige hullem, see on nii külm! Brr! Pea üleöö läks vesi külmaks. Tegelikult pole hullu, ujuda selles niikuinii eriti ei tohi. Siinkandis elavad ju valgehaid, kes võiks inimese ühe ampsuga alla neelata. Vees hoiab meid soojas spetsiaalne austrikostüüm. Kui käed vette pista, hakkab ikkagi külm. Austrifarmide juurde haid ei ujuvat, aga nende juurde sõites laevalt alla kukkudes on oht potentsiaalne küll. Nii et tuleb olla ettevaatlik, mingit reelingut me laevadel ju pole, on lihtsalt ujuv alus. Vees olles peame hoiduma hoopis raidest, kes aeg-ajalt austrifarmide juurde satuvad. Kui neile vastu mina, võivad nad rünnata ja see võib lõppeda paremal juhul haiglas, halvimal juhul ongi vaese ohvri jaoks lõpp.

Austrifarm. Foto: Uku RooniÜhel päeval oli meil kuuris madu! Just, see kõige ohtlikum pruunmadu, kelle hammustuse läbi sureb keskmiselt 10 minutiga. Oli teine kuidagi oma roomamisrännakutel tsivilisatsiooni keskele eksinud. Hirmus-hirmus. Karjatasin poistele, et nad midagi ette võtaks. Üks lõi tal labidaga pea otsast. Vaene väike madu, leidis niimoodi õnnetult oma lõpu.

Seotud lood:

Argipäev
Hommikul ajame endale kargu alla juba kell 6. Need hommikud ei ole sugugi kerged. Kell pool seitse asume juba merele, sest tõus pressib peale. Tõusu ajal on ju kogu austrikasvandus sügava vee all. Nii et meie eluke keerleb looduse rütmis.
Austrite kasvatamine nõuab kannatust. Söömiskõlbulikuks saavad need alles 2-3 aastaga. Iga päev tuuakse mõned kastid austreid maale, et neid töödelda – puhastada ja nii. Eri suurustega austritele on erinevad korvid, mis avanevad erinevalt ja eri vanustes austrite töötlemismeetod varieerub samuti.
Palju oli masinate ja muu tehnilist poolt puudutava meeldejätmist. Mina olen aga harjunud seaduseid lugema, mitte kruvisid-mutreid keerama. Seaduspügalate teadmisest pole siin küll mingit kasu. Tuleb hoolikas olla, et mitte müügiks minevate austrite avamisel näppu nüsida ja mitte liiga palju austreid kotti laduda. Tuleb vastu pidada mitmeid tunde kestvad austrite korvist mahalaadimised ja hiljem uuesti korvi ladumised. Ikka tempokalt – üks avab korvi, teine kallab austrid sisse, kolmas ladustab laevale. Rutiin on meie igapäevakaaslane.
Merel olles mängib loodus meile pidevalt vingerpussi. Ükspäev oli tohutult tuuline, tormine lausa. Vesi loksus meie spetsiaalselt vees käimiseks mõeldud tunkedesse ja saime läbimärjaks. Laevale hüpates oli pükstes paarikümne kilo jagu vett. Niimoodi sai vaid pardi kombel paterdada, naiselikust nõtkusest oli asi kaugel.

Loe veel

Austrikorvid. Foto: Uku Rooni


Vees mässates saab naha korralikult märjaks. Ankru asemel on meil üks igavene jurakas metallpost, millega mina pidevalt maadlen. Esimest korda elus sooviksin olla pikem. Oleks palju lihtsam laevale hüpata, ankurdada ja vesi ei tunduks mu jaoks nii kõrge. Laeva oleks ka lihtsam lükata. Aga mis seal ikka, pean oma lühikeste koibade peal kuidagi hakkama saama. Ramm muudkui kasvab!
Tööpäevad kestavad umbes 10 tundi jutti, vahepeal on pausid ka. Lõuna ajal on näha, et toidukultuur on siin küll kaunikesti Ameerika moodi. Neile passib lõunaks hästi hamburger, võileib või lihapirukas ohtra kastmega. Meie, eestlased, tahame ikka korralikku sooja toitu. Rassimine teeb kõhu hästi tühjaks. Õhtuti muudkui kokkame, et saaks järgmisel päeval toidu kaasa võtta.
Kogu selle rassimise juures on mind Eestis kiusanud unetuse probleemid nagu peoga pühitud. Mis unetus? Langen sügavasse unne minutitega. Mm, kui magus oled, uni. Tore, et tagasi oled, igatsesin Sind!
Toitu käime ostmas lähimas linnakeses Cedunas 40 km kaugusel. Sellist retke viitsime ette võtta korra nädalas. Tegelikult pole see vahemaa Austraalias märkimist väärtki. Ceduna ise on pisike linn, pole seal kino ega midagi. Seal elab muuhulgas palju pärismaalasi, aborigeene. Igal pool Austraalias neid eriti ei leidugi.
Nädalavahetustel puhkame. Õnneks on ilmad neil päevil ilusad olnud. Hommikul on küll jahe, aga päeval täitsa päevitamissoe. Niisiis veedame aega rannas jalutades ja ümbruses matkates. Pole meil siin lähedal kino ega midagi. Ainsaks meelelahutusasutuseks on pubi, kus käime piljardit toksimas ja teiste ränduritega suhtlemas. Isegi internetis me eriti surfata ei saa, sest meil on vaid mobiilne internet ja see on üsna kallis. Eestis võtame internetti kui inimõigust, aga tegelikult on kiire piiramatu mahuga internet täielik luksus.
Niipalju siis igapäevast. Vahepeal teeme väljasõite ka. Järgmine kord kirjutan, kuidas me Adelaide festivalile sõitsime ja mida põnevat seal nägime.

Smoky Bay küla. Foto: Uku Rooni

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare