Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias, 8. osa: appi, olen siidinäpp ja ei oska farmitööd teha!
Reedeti on koristuspäev ja õnnis on see hetk, kui kogu kuur lõpuks puhas on ning oma töötunnid spetsiaalsesse vihikusse kirja paneme.
Minu jaoks oli esimestel nädalatel kohanemine raske. Olin vist šokis, ei saanud aru, kuidas ja mis ma siin nüüd tegema pean ja mis toimub. Varem mõõtsid mu jalad kostüümi juurde valitud ja sobitatud kontsakingades valget vaipa. Nüüd on needsamad jalad rohmakais kummikutes, seltsiks kleidipikkune oranž töösärk. Varem olin tööl sätitud soenguga ja meigitud, nüüd puhkab nägu juba mitu kuud mingist ja juuksed tuleb lihtsalt eest ära panna. Varem oli töö puhtalt vaimne, analüüsisin, mõtlesin ja õppisin iga päev midagi uut. Nüüd on jõudu vaja.
Tööl ei jaksanud algul kõike teha, olin näiteks merel hädas selle suure juraka laeva metallposti ja laeva lükkamisega. Mind tohutult ärritab, kui ma millegagi hakkama ei saa, isegi kui selles on „süüdi“ mu lühike kasv või meestest väiksem kehamass.
Farmipäevad teise aasta viisa jaoks soovitatakse tihti esimese asjana ära teha. Tõesti, on hea, kui need on kaelast ära, sest igaks juhuks tasub endale ka teine aasta siin riigis kindlustada, kui on laiad reisi- ja rahakogumise plaanid. Teisalt tähendab kohe farmi minek, et ei ole kogutud lahedaid reisimälestusi, meenutusi, mis eesmärgil üldse farmis rabada. Tuled Austraalia pinnale ja hakkad kohe tuima farmitööd tegema. Juristitoolilt otse siia tulla on ikka täitsa šokk. Kus on minu soe kontor?
Sügis tõi kaasa tormid
Aga on vajalik. See siin on ka suurepärane võimalus Eesti elu kõrvalt vaadata. Olen nüüd mõistnud, et kuigi mul olid Eestis kõik oma eesmärgid ja natuke lisakski veel saavutatud, puudusid mul kaks pisiasja – hingerahu ja rammestav uni.
Need kaks on õnnelikuks eluks ülivajalikud ja vältimatud. Milleks kõik need saavutused, kui neid nautida ei saa? Minu jaoks on rännates maailma avastamise kõrval suureks ülesandeks õppida tasakaalu leidma, et edaspidi ikka saavutustest rõõmu tunda.
Tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas võib täitsa meelest minna, et väsimuse korral tuleb puhata. Iseenda organismi tuleb kuulata. Mina ei kuulanud. Arvasin, et jaksan igavesti ja puhkama ei peagi. Unetus ja tervislike ning liikuvate eluviiside korral tekkiv kaalutõus on organismi märguanne puhkuse vajalikkusest.
Inimene ei ole haige vaid siis, kui tal on mõni füüsiline haigus – ka vaimset tervist tuleb hoida. Mis kasu on palgatõusust, kaunist majast ja staatusest ühiskonnas, kui ei ole enam energiat selle kõige nautimiseks ega kallite inimestega kvaliteetaja veetmiseks? Tänapäeval innustame suurele töökoormusele vaid takka. Ületöötavat inimest tunnustame, ta on tubli ja usin. Aga mis hinnaga? Muidugi tuleb oma potentsiaali maksimaalselt rakendada, aga kõike siin elus tuleb teha tasakaalukalt.
Pideva ülekoormuse all elades tekib tihti ka hoolimatus. Esiteks ollakse oma eesmärkide nimel niivõrd palju vaeva nähtud ja ohverdatud, väsimusest ollakse emotsionaalselt nii tuimad, et ollakse valmis ohverdama ka inimsuhteid, minnes oma eesmärgi saavutamiseks kas või n.ö „üle laipade“. Ei ole energiat enda jaokski, selmet siis kaasinimeste märkamiseks ning teiste suhtes hoolivust üles näidates. Kui me ei hoia inimsuhteid, kaob suutlikkus ja koostöö. Ilma koostööta on sisuliselt võimatu midagi saavutada.
Olgem siis ikka tasakaalukad ja nautigem elu, eks!
Siin külakeses hoiavad inimesed üksteist
Kohalikku pubisse minnes tunneme end alati oodatuna. Kõik siin külas on tohutult sõbralikud. See tekitab nii sooja ja hea tunde. Hea on olla oodatud.
Uued rahvusvahelised sõbrad laiendavad silmaringi. Näiteks oleme tutvunud meiesuguste ränduritega Taiwanist, Iisraelist, Uus-Meremaalt ja Saksamaalt. Uutest tuttavatest mitmed on läbinud ülikooli, teinud juba erialast töödki ja siis reisima tulnud. Millal veel reisiunistusi täita, kui mitte kohe ja praegu? Elu on liiga lühike, et maailm avastamata jätta. Meie avastamisretk jätkub, enam pole siin farmis töötamist kaua jäänud.
