Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 35: Kuskile siin minna ei saa, ilma et keegi sind nahka tahaks pista!
Ladistas paduvihma. Öösel ärkasin selle peale üles. Tükk aega olin ärkvel ja ootasin, et kas peab ujuma hakkama. Õnneks ei pidanud, telk jäi kuivaks. Hommikul saime kuidagi vihmaga võideldes hommikusöögi valmistatud ja söödud. Ei vea ikka ilmaga.
Järgmine peatus oli Newscastle, Sydney lähistel asuv vana kaevanduslinn. Seal me peatusime vaid toidupoes käiguks, seega linna kohta kommentaare jagada ei oska. Niipalju ehk vaid, et seal leidus vanu inglisepäraseid kivimaju. Kogu see Sydney lähedal asuv asustus peakski rohkem ajalooga olema. Sydney rajati aastal 1788 ja oli üks esimesi linnu siinkandis, muide. Me eelmisele kodulinnale Darwinile pandi seevastu ametlik algus alles 20. sajandil. Vot sulle ajalugu!
Sydneys sõitsime seekord vaid läbi. Kui sinna lõpuks paikseks jääme, küll jõuame avastada. Meie suund on praegu Great Ocean Road. Sõidame sinna lühemat teed sisemaad pidi. Öö veetsime väikses hubases mägilinnas Moss Vale. Ega seal linnakeses suurt muud polnudki, kui üks peatänav mõndade söögikohtade ning väikse toidupoega. Linnaväljak oli ehitud ohtrate tulpidega. Ja kui külm seal linnakeses oli! Kuni 10 kraadi. Kohe sai välja otsitud soojad sokid ja muu külmakindel kraam. Magamiskoti, teki ja dressidega magades oli päris soe, kuid müüt Austraaliast kui „pidevalt soojast maast“ on küll ümber lükatud.
Hommikul pakuti karavanpargi köögis pannkooke. Söömisseltskonnas oli üks mees oma treenitud kakaduuga. Oli teine vaese linnu beebina pesa kõrvalt leidnud. Mõelda vaid, kakaduupered viskavad oma nõrgima poja pesast julmalt välja! Vot sulle emalikkust ja kodusoojust. Selle nõrgukese õpetas ta leidnud mees trikke tegema. Väga vahva oli jälgida, kuidas see mees ja lind omavahel suhtlesid. Isegi kui lind omi asju ajas, pidas ta oma peremeest alati silmas.
Kuna olime mitu päeva ainult istunud ja sõitnud, sibelesin nagu närviline elektrijänes end liigutama. Võtsime suuna lähedasse metsa. Sinna sõites olid vaated uskumatud! Erkrohelised nõlvad, kirjud lehmad koos hobustega aasadel, kõikjal värvilised puud. Selline kodune kliima ja õhk, nagu Eestis sügisel. Ma muudkui ahhetasin, kui ilus kõik on. Ei tasugi alati ainult turismiraamatuid usaldada, mõnikord saab ise ringi konnates kauneimate vaatepiltide osaliseks. Eriti armas oli mööduda väikestest taludest. Kujutasin ette elu mäenõlvadel, lambaid karjatades. Mõnikord reisil olles ja uudseid kohti avastades mõtisklen ikka, mis tunne võib olla seal kohas elada.
Poolel teel metsa tuli ette kruusatee. Meie oma kaheveolisega sinna ronima ei hakanud. Austraalias on neljaveoline auto üsna vajalik. Oleks seda teadnud, oleks ehk rohkem raha auto ostuks kokku kraapinud ja selle endalegi ostnud. Meil juba mitu kohta läbi käimata, sest poolel teel tuleb ette kruusatee. Pole küll igapäevane probleem, aga siiski.
Võtsime jalgrattad ja kukkusime väntama. Huhuu, kui raske see oli! Tohutult palju oli tõuse. Ma pidin isegi peatuma ja daamilikult natuke öökimisega segi köhima. Mis see siis nüüd oli? Võhm täiesti kadunud? Suures trennihoos ununes, et olime merepinnast nii kõrgel, et hõre õhk andis tunda. Selle kõige kiuste sõitsime, kuni oja vastu tuli. Pärast oli küll hea väsinud jalad autosse istuma vedada ning maasikaid ja ploome nosida. Meile sõitsid vastu vaid neljaveolised autod, kes läksid mudasesse metsa seiklema. Vastu jalutas ka vombat! Nii vahva väike loom! Nii me seal mägiteedel looklesime, kuni jõudsime järgmisse linnakesse, kus ööbida (ja öösel külmuda).
