Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 31:Austraalia suurimad lõbustuspargid
Olime omadega jõudnud Kuldranniku lähistele. Siin asuvad Austraalia suurimad lõbustuspargid. Muidugi tuli need järgi proovida. Eriti võttes arvesse, et mina, vaene inimhing, pole kunagi suures lõbustuspargis käinudki. Valikus oli kas Dreamworld-White Water World või veepargi-Sea World-Movie World kombo. Me võtsime neist esimese.
Olime hommikul kell kümme kenasti järjekorras. Pileti sai soodsamalt osta interneti teel, aga printerita isikud pidid ikkagi sabas seisma. Ei läinud õnneks kaua aega.
Pargis olles panin ette, et alustame mõistlike inimeste kombel ikkagi lahjemast atraktsioonist. Saatuse tahtel jäi me teele siiski Eesti Tivoli Tuurist teada Haamri-laadne atraktsioon. Sealt sai esimese adrenaliinilaksu kätte. Hoidsin pea terve aja silmi kinni, üldse ei tahtnud enda kõrgel kõikumist piiluda. Hiljem, pärast mitmeid atraktsioone, julgesin juba veidi silmi lahti hoida ka.
Päev kujuneski nii välja, et järgisime „thrill“ ehk ekstreemseimate atraktsioonide nimekirja ja käisime neid järjest läbi.
Kõige hullem neist oli Hiiglaslik Laskumine. Ei tea, miks peaks terve mõistusega inimene ronima pingile, mis vinnatakse 120 m kõrgusele, et saaks seal ülal veidi jalgu kõigutada ja siis vabalangemisega tohutul kiirusel alla minna. Huhuu, mul hakkavad praegugi sellele mõeldes kõhus judinad käima. Ära me selle igatahes tegime ja oli küll hirmus! Seal ülal olles ma kartsin tohutult. Iga hetk võid ju alla langeda sealt meeletust kõrgusest, kust inimesed paistavad nii pisikestena. Ei tea ikka, kas tahan kunagi langevarjuhüpet teha.
Lõbustuspargis veedetud päeva mahtus muidugi palju – meeletult kiiret sõitu Ameerika mäe“ laadsetel atraktsioonidel, pea alaspidi rippumist, raputamist, õudu, adrenaliini ja kiljumist. Minu parimad karjatused keset atraktsioonil sõitu olid ilmselt „miks, Kaspar, miks???!“ „appi, viige mind siit ära“ ja „siit kukun ma nüüd küll alla!“ Seda viimast nentisin, kui me suurelt kiiruselt pea alaspidi rippu vajusime ja ma oma toolis veidi liikusin seepeale. Olin täiesti kindel, et minu tund on tulnud ja siit ma nüüd alla kukun. Viisaka inimesena nentisin ma enne hullemate sõitude algust Kasparile kuldsed viimased sõnad, et oli tore teda teada.
Paaril atraktsioonil tehti pilti ka, mida siis hiljem „imetleda sai“. Klassika – Kaspar naerab, minul on silmad kinni pigistatud ja suu viimsepäeva karjes. Õnneks taheti nende fotograafiaüllitiste eest sisse kasseerida lausa 20 taala, nii et Kaspari soov see pilt raamida ja tulevikus seinale riputada ei läinud täide.
Mõnel atraktsioonil naersin mina ka, ühel lausa pisarateni. Kiired ja äkilised atraktsioonid on selles mõttes head, et kogu selle kiiruse ja adrenaliini juures ei lähe süda pahaks. Lastele mõeldud karussellidel on tihti üks lõputu pöörlemine ja hakkabki iiveldama. Me käisime kõige viimasena mingil pöörleval asjandusel ja hakkas paha. Samas on piir pisarate naermise ja surmahirmu vahel atraktsioonide puhul õhuke. Mõni neist oli lihtsalt lõbus ja tore, mõni aga üsna jube. Muidugi tore, et kõik läbi käisime, ega ma minemata poleks jätnud. Mulle meeldib adrenaliin, närvikõdi ja veidi hullust turvalises ulatuses.
Vahepeal käisime ka looduspargi osas. Paitasin närvide rahustamiseks kängurut, jälgisime koaalade asjatamist, tutvusime Puukänguru ja uute linnuliikidega. Lõpuks nägime ära ka dingod, kelle ulgumine meil Kesk-Austraalias rännates unelaulu eest oli. Ühes ruumis oli järjest mitmeid loomi klaaside taga, nagu ikka. Ühes sellisel klaasitaguses olid mitmed purgid-pudelid, kaisuloomad ja muud nänni. Loomi polnud näha. Kõrval oli silt – selline on pilt, kui inimene risustab prügiga loodust. Loomadest tühi. Vat kui efektne viis sõnumit edastada.
Ahjaa, kuidas ma saaks unustada tiigrite etendust. Loomatalitajate abiga näidati, kuidas tiigrid hüppavad, puu otsa ronivad ja muud omale loomuomast teevad. Vahva oli! Ma muidu olen igasuguste loomade põlevate rõngaste läbihüppamiste jms vastane, aga kui nad oma loomulikke tegevusi maiuse nimel teevad, võin vaadata küll. Üldse olen täheldanud, et Austraalia loomaparkides arvestatakse loomade tahtega. Näiteks ei pruugi lind käsu peale kohale lennata. Siis etendus kas venib või jääbki see osa vaatamata. Alice Springsis oli näiteks nii. Dreamworldis ka tiiger ei teinud kõike, mida taltsutaja tahtis. Kui ei taha hüpata, siis ei hüppa. Mõni edevam kolmest tiigrist sai innustust inimeste plaksutamisest ja ikka hüppas. Tiigripoega sai ka kaugelt näha. Ta oli nii armas, nagu suuremat sorti kassike.
Mis mulle veel meeldis, olid kängurude puhkealad. Kui nad tahtsid inimestelt pai ja toitu saada, siis olid nn „avalikus alas“, aga võisid eralduda oma eraalasse, kuhu keegi peale loomatalitajate minna ei tohtinud. Kui me juba loomi enda lõpuks n.ö „ära kasutame“, siis tuleb nende huvidega ka arvestada. Normaalne ju!
Adrenaliinist väsinud, sõitsime õhtul karavanparki tagasi. Grillisime veidi ja läksime magama. Minu suurest plaanist Kuldranniku linna avastada ei tulnudki midagi välja – väsimus võitis. Aga parem ongi, et sai end välja puhata. Juba järgmisel päeval läksime veepargi osasse möllama.
