Ühel kaunil hommikul pakkisime end taas kogu oma maise varaga autosse, haakisime veel jalgrattad ka külge ja asusime rännumehe elu maitsma. Esimesed päevad sõitsimegi järjest vähemalt kümme tundi. Ei ole midagi nii lihtne, et Darwinist võtad kõige otsema suuna Cairnsi poole. Sõita saab seal, kust läheb põhimaantee. Alustuseks tuli üldse Alice Springi poole suund võtta ja sõita tuhat kilomeetrit teed, mida mööda me mõned kuud tagasi Darwini poole sõitsime. Alles teisel päeval sõitsime uudses kohas. Nägime kõrbestunud maad oma rohututikestega, kondiseid lehmi ja autoga mõrvatud kängurudelaipu õgivaid kulle. Ees ja taga oli kilomeetreid lagedat maad, nii et vahepeal tundus tee üldse lõppevat. Silmapete!

LOOMAAED

Kuna vahepeal olime omadega täitsa sisemaal, saime üle pika aja praktiseerida pikkade pükste, dressipluusi ja tenniste kasutust. Täitsa jahe oli, öösel langes temperatuur lausa 12 kraadini. Kuna olime kolm kuud kuumas troopikas veetnud, tundus see päris külm. See-eest oli telgis uni tänu sellele jahedusele suurepärane.

Kolmas päev oli juba põnevam. Jõudsime Queenslandi kaunimatele maastikele. Mäed olid ja suhkrurooistandused, banaanipuud ja muud põnevat. Lõhn oli ka õhus hoopis teine, natuke niiske ja magus. Tagasi troopikas! Siinpool pole õhk nii lämbe kui Darwinis ja õhtul tuleb isegi jakike selga tõmmata. Päeval on mõnus soe.

Kolmanda päevaga lõppes ka rändamine pärapõrgus, kus imeväikseid paari majaga asulaid leidub nii umbes kaks tuhande kilomeetri raadiuses. Idaranniku asustus on kordades tihedam ja ei pea pead vaevama, kas lähim bensiinijaam asub tõesti vaid 400 kilomeetri kaugusel. Kes sellist outbacki trippi ette võtab, lihtsalt peab võtma kaasa mitme päeva veevaru, toitu ja varukütust. Kui midagi juhtuma peaks, auto üles ütlema näiteks, võib varudeta täitsa täbarasse olukorda sattuda.

Neljandal päeval hakkasime juba Cairnsi poole jõudma, aga hing ei ihanud veel linnaelu. Läksime hoopis mingisse rahvusparki. Sõitsime mitukümmend kilomeetrit kitsast mägiteed ja matkasime väikse sinise järve äärses džunglis. Siis seadsime end sisse Cairnsis karavanpargis ja läksime ratastel linna avastama. Sõitsime esplanaadi läbi. Ilus oli, mäed ja puha. Laupäevaõhtu melu käis täiel rinnal. Ühes pargikeses peeti breigivõistlust ning sealt veidi eemal erinevate Aasia kultuuride festivali. Võtsime putkast soodsa hinna eest Samoani toitu ja jälgisime, kuidas ribaseelikute ja lillekestega ehitud mehed rütmika muusika saatel hüppasid ja kargasid, endal naerunägu ees. Samoani toit oli kah väga hea – kartulisalat, ülihea vorst, Chop Suy, banaan kookusega ja lambaliha. See Chop Suy oli ülihea ja ma kavatsen selle roa kindlasti meelde jätta.

Austraalia rannik

Pühapäeval oli kruiisiaeg. Meid viidi laevaga Great Barrier Reefile snorgeldama. See on üks kaunemaid ja suuremaid korallikogusid. Korallide pärast me siia linnakesse üle 300 km sõitsimegi, nagu enamik turiste. Laeval oli inimesi nii umbes saja ringis. Hoiatati merehaiguse eest ja tõesti, laev loksus päris palju. Lõpuks oli laevakoridor ummistunud näost valgete paberkotti öökivate inimestega. Ma endal merehaigust veel täheldanud pole, aga oksendamise hääli ja lõhna ei talu üldse. Nii ma siis pagesingi nende merehaigete eest muudkui eemale.
Korallid olid ilusad küll. Värvilised kalad ka. Siiski pidime Kaspariga tõdema, et Perhentiani elamus oli veidi erilisem. Seal nägi ikka haisid ja suuri kilpkonni ka kõrvuti kaunite korallidega.

Kruiis oli siiski igati oma 99 dollarit väärt, ega nemad haide puudumises süüdi pole. Kahe snorgeldamise vahepeal pakuti täitsa viisakat lõunat ning tagasiteel isegi veini juustu ning küpsistega. Pikutasime päiksetekil ja päevitasime ka. Ma pole ammu sellist päevitust saanud. Sain endale lisaks aegade punaseima nina. Kokkuvõttes oli ülimalt tore päev. Tegime mingeid oma nalju ja jaburdasime niisama terve aja kogu selle mereelamuse kõrvale. Sellepärast ongi reisimine nii tore, et meeldejäävaid hetki on palju. Jätkame avastamist.

Järgmisel korral kirjutan Airlie Beachist, jahisõidust paradiisiranda ning ehk muust põnevast ka!