Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 12: autentne Austraalia
See siin on autentne, algupärane Austraalia. Rändame maal, mida aastatuhandeid asustasid
aborigeenid. See kõrgerahvas suutis siinsetes karmides tingimustes ellu jääda. Meie lihtsalt loodame, et auto alt ei vea ja me ei jää inimtühjale teele, millest sadade kilomeetrite raadiuses pole ühtki asulat. Siinset eraldatust on tiheda asustusega harjunud eurooplasel keeruline ette kujutada. Kõrbest läbi sõitmiseks oleme varunud lisakütust, mitme päeva varu vett ning toitu. Toiduostmisega on siinkandis üldse kehvad lood. Üksteisest mitmete sadade kilomeetrite kaugusel asuvad küll ahta kaubavalikuga bensiinijaamad, kuid seal on hinnad suisa röövellikud. Õnneks on meil varusid kogutud. Säärane eraldatud kohas reisimine tekitab siiski veidi kõhedust. Kui öösel kuskil puhkealas või platsil telgime, kuuleme taamal dingode ulgumist ja veiste ammumist. Veiste jah, neid kohtab siin päris palju. Kesk Austraalias asuvad tohutusuured karjaalad, mille suurus moodustab arvestatava protsendi Eesti pindalast.
Aga teie ei taha ju ometigi kondiste veiste kohta lugeda. Ikka reis loeb. Asume kuulsa Uluru Ayers Rocki lähistel. Et tegemist on populaarse turismiobjektiga, kohtab siinkandis gruppide ja karavanide kaupa teisigi inimesi. Ööbime ühel telkimisplatsil, mis on varustatud isegi dušiga. Nii et siin ei ole probleeme veevarumisega. Siiski, igas võimalikus punktis valame pudelitesse liitrite kaupa vett. Ei ole ju teada, millal sellist luksust nagu voolav vesi taas kohata saab.
Ulurus asus kultuurikeskus, kus sai näha põliselanike aborigeenide kunsti. Nende maalid on väga värvilised, täpitehnikaga maalitud ja omapärased. Asetaks elutuppa küll. Või magamistuppa, nagu arvas mu kallis kaaslane Kaspar. Maal meile asju täispuugitud autosse ei mahu, nii et tegelikkuses polnud ka midagi kuskile paigutada. Aborugeenid ka sellele ei mõtle, mis tuppa nende kunst sobib. Nemad on oma täpitehnikat viljelenud aegade algusest peale, alustrades koopaseintega. Kunst on kaunikesti loodustemaatiline. Või maalitakse aborigeeni lugudest. Neil on iga tegevuse kohta oma lugu, olgu selleks jahipidamine või unenägudes unelemine. Oma lugudes ei salli nag ahnust, egoismi ja omakasupüüdlikkust.
Pärast kultuurikeskust sõitsime Kata-Tjutasse. Seal olid kivid isegi mürakamad kui Ulurus, kuigi vähem tuntud ja pühad. Matkasime taas mõned kilomeetrid kiviste seinte vahel. Kui vaateplatvormidest alla vaadata, nägi vaid tükki tühja maad ja lagedust. Kõrbe asi.
Ega kaua matkata ei saanudki, oli juba aeg “koju” ehk telkimisplatsile naasta. Katsume päevavalgust maksimaalselt ära kasutada. Telkimislaagris käibki elu nii, et minnakse varakult magama ja tõustakse varakult üles. Mis seal pimedas ikka passida. Kaspar asus telki kokku panema, mina nobedalt meie tühjade kõhtude kosutuseks tatraputru keetma. Toitu teeme ikka ise, kuigi liha- ja piimatooteid hetkel külmkapi puudumisel väga kasutada ei saa.
Kui me õhtustasime, tuli naaberplatsi härra meiega juttu tegema. Ta kutsus meid nende lõkke juurde külla. See oli õhtu jahedust arvestades tervitatav kutse. Päeval on küll soe, aga koos päiksega kaob seegi.
Toidust jõudu ammutanud, läksime nendesamade naabrite juurde nende kutsel „külla“. Istusime lõkke ääres soojas ja jutustasime veidi. Tegemist oli vanema generatsiooni inimestega, aga nad olid väga kõbusad ja hingelt noored. Huumor oli neil austraallastele omaselt sarkastiline ja üksteist tögav. Kõik ses reisiseltskonnas paistsid silma äärmiselt eluterve suhtumise ja olekuga. Tahaks ise kunagi eakana ka selline olla, reisida ringi ja olla nii tore, sõbralik ja avatud inimene. Eks noorena tahaks ka muidugi selline olla, aga eakate inimeste puhul on suurt elujanu eriti tervitatav näha.
Uinusime pärast veidikest filmi „Austraalia“ vaatamist. Tundsime ära mõne koha, kus isegi päeval uudistamas käidud sai. Väga teemakohane film igatahes.
Hommikul hõikas naaber meile enne ärasõitu, et jättis oma ühe haamri meile. Et oleks ikka hea telgivaiu pinnasesse taguda. No kui heanaaberlik veel saab olla? Hommikusöögi kokkamise ajal tatsus telkimisplatsil ringi uudishimulik emu, pistes vahel isegi pea kellegi karavani. Kasutasin teda fotomodellina.
Oma reisi neljandal päeval vallutasime Kings Kanyoni (kanjoni – eesti k) ehk teisisõnu ronisime kaljutreppe pidi üles-alla umbes kümme kilomeetrit, taustaks imelised ja hingematvad vaated. Kaljutrepid olid muidugi looduslikud, nii et kogu aeg tuli turnides tasakaalu hoidmisele keskenduda.
Poole matka pealt jõudsime oaasi. Kuiva kliima keskel on võrratu näha lopsakat loodust, palme ja õisi. Veesilmad keset kõrbe on nii erilise auraga, kuidagi rahulik ja lõdvestunud tunne tekib seal. End esoteerikuks ei pea, aga sellistes kohtades võib ju teistsugune energia levida küll, elujõuline ja väge täis. On ju ansad viimaste päevade jooksul nähtud lopsakad taimed kasvanud vaid harvade veesilmade lähistel. Muidu on näha vaid punast liiva, milles kasvavad mõned madalad puud ja natuke põõsaid. Tegelikult oleme sellise looduspildiga juba harjunud, ka Lõuna-Austraalias oli väga kuiv ja veidi kõrbestunud maastik.
Meile mõlemile avaldas Kings Kanyon erilist muljet. See oli üks parimaid matku senises elus. Võib-olla mängis nuljete kujunemises rolli sealse matka raskus. Vaate nautimiseks pidi ohtralt ja kõrgele turnima. Eks ole ju ikka nii, et raske vaevaga tulnu on kallim ja väärtuslikum. Seda nii reisil kui ka mujal elus.
Oleme omadega jõudnud Alice Springsi. Tegu on mägede vahel asuva rohelise linnakesega. Veedame siin paar päeva, täiendame toiduvarusid ja suundume taas loodusesse. Järgmine kord kirjutan, mida selles linnakeses kogesime.
