Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 11: Hüvastijätt austriperega ning suure reisi algus
Lahkumisele eelnes väga tore nädalavahetus. Viimase tööpäeva lõpus toodi töökotta me lahkumise puhul siidrit ja õlut. Istusime töökaaslastega viimast korda lihtsas töökoja köögis maha, nagu me iga lõunapausi ajal oleme teinud. Seekord oli õhkkond teine. Nad olid täitsa kurvad me lahkumise pärast.
Töökojaolengule järgnes õhtusöök pubis. Seltskonda aina kogunes. Õhtust kujunes kõige ägedam pidu meie sealviibitud aja jooksul. Jukebox'is oli meeletult pikk laulude esitamisjärjekord, kõik olid ühtäkki dj'd. Peo tipphetk oli minu jaoks see, kui meist enamus ringis tantsis – mõned kohalikud tädid, päkkerid, kohalikud noored. Meeleolu oli ülev.
Laupäeval grillisime kõik koos. Kohal oli taas väga rahvusvaheline seltskond. Esindatud oli Inglismaa, Taiwan, Uus-Meremaa ja Saksamaa. Kõige rohkem oli me seltskonnas muidugi kohalikke. On märkimisväärne, et selles väikses külakeses kohtusime koguni kolme eestlasega! Üks neist oli grillpeo ajaks juba Austraaliast lahkumas, kuid ülejäänud kaks asuvad samuti reisile. Lahkume täiesti erinevatesse suundadesse, kuid ehk kohtume kunagi veel. Ränduri teekond on ju ettearvamatu.
Pühapäeval jutustasime veel endiste töökaaslastega, jätsime teiste eestlastega hüvasti ja pakkisime asju. Täitsa nukker, aga samas elevil tunne oli. Smoky Bays oli ka nagu nimme päikseline ja suvine ilm, justkui näidates, et meil siin on ju ka täitsa soe. Õhtul jalutasime veel viimast korda seal väikses külas, istusime kail ja tõdesime, et ongi kõik. Lõppes väga teistsugune, mõneti raske, aga huvitav eluetapp. Saime taas väga hea ja õpetliku elukogemuse.
Esmaspäeval sõitsime 10 ja pool tundi, kuni pärart tuhande kilomeetri läbimist jõudsime maailma Opaali pealinna Coober Pedysse. Seal viibides oli võimatu hetkekski unustada, et linnakeses vääriskive kaevandatakse. Igal nurgal oli silt kas koopamuuseumi, -kiriku või muu kaevandusliku kohta. Meie peatusime hostelis, kus, üllatus-üllatus, ööbisime maa-all koopakujunduslikus toas. Täitsa lahe hostel oli, eripärane. Meil ei olnud siiski aega Coober Pedy võludega pikemalt tutvuda. Õhtul vajusime kiirelt unne ja hommikul asusime koheselt teele. Vaja oli jõuda Northern Territory osariiki Ulurusse.
Taas sõitsime pikalt, 560 km. Olime omadega juba üsna pärapõrgus. Kõikjal oli vaid punane liiv ja kidurad põõsad. Kui tee peal ka oli bensiinijaam, siis oli seal toit kolm-neli korda kallim kui linnas. Samuti oli bensiinihind märkamatult poole võrra kerkinud.
Jäime ööbima tasuta telkimisplatsile. Seal oli isegi veega tualett ja dušš. Tõsi, kümblemise eest pidi aususe põhimõttel tasuma 3 taala. Kui asusime telki üles panema, tuli kohe meie uus naaber juttu rääkima. Kutsus meid endi juurde. Kui meil telk üleval oli, läksimegi veidi sotsialiseeruma. Tegemist oli vanemapoolsete austraallastega. Nad uurisid, kus Eesti asub ja jagasid meile reisinippe edasiseks sõiduks. Nad andsid meile veel tuleviku tarbeks putukatõrjet ka, mis oli neist eriti armas.
Telgis oli uni eriti magus. Hommikul praadisin meie mobiiilses väliköögis priimusel muna, misjärgselt sõime hommikust. Kämpida on ikka mõnus, nii teistsugune, nii vaba on olla!
Järgmisel päeval käisime kuulsas Uluru ja Kata-Tjuta rahvuspargis. Ulurus asuvat Ayers Rocki tuntakse mõneti kui Austraalia sümbolit. Oli tõesti uhke mürakas ja 3,5 km kõrge, nagu mägi lausa. Kaspar asus seda isegi vallutama, minu jaoks ei olnud siiski ronimise päev. Kaspar tegi seal kõrgel ikka pilti ka, nii et vaatest päris ilma ei jäänud. Matkasime ka kivi ümber, tutvudes siltide abil aborigeenide rituaalidega.
Nende jaoks oli kivi püha. Üldse on tegemist läbi-lõhki loodusrahvaga, kes austasid ja hoidsid oma maad. Aborigeenikultuuri iseloomustavad laulud, lood ja rituaalid. Nende jaoks oli esikohal ausus ja oskus teistega ressursse jagada. Kui kolonisaatorid saabusid, tõrjusid noodd kõigepealt põlisrahva kõrvale. Veel 20. sajandil eraldati valge ja aborigeeni segu lapsed vägivaldselt nende ema käest, viies nad „turvalise kiriku“ rüppe. Neil lastel oli europiidsest rassist isad, kes ilmselt vägivaldselt need lapsed sigitanud olid. Nüüd on mõned aastakümned oma toorust ja jõhkrust tunnistatud, siinnse valitsus maksab põliselanikele toetusi ja ehitab neile külasid. Kahju on aga juba tehtud ja vastumeelsus meie kultuuri vastu tekitatud. Kuulu järgi põletavad aborigeenid neile ehitatud maju, teevad toas lõket näiteks. Nemad tahaksid ilmselt ikka looduses ringi tatsata. Linnas elamine, koolihariduse omandamine ning hiljem palgatööl käimine paljudele neist huvi ei paku. Pealegi on alkohol tohutult nende kultuuri hävitanud. Räägutakse, et aborigeenigetodes toimuvad vägivallaaktid ja laste kuritarvitamised. Siinses ühiskonnas on suureks mureks suletud abokommuunide linnakolimine. Linnades elavad nad kodutuna, kerjavad ning tarvitavad kogu raha eest mõnuaineid. Kurb lausa. Kuigi enne koloniseerimist oli nende elulaad sisuliselt kiviaja tasemel, olid nemad niimoodi õnnelikud. Enam ilmselt mitte.
Kuigi aborigeeni ajalugu on kurb, et jätkunud meie reis kurvas võtmes. Kirjutan järgmine kord, mida põnevat pakub aborigeeni kunst ja kuidas me Kings Kanyonit vallutasime.
