Joostes läbi Marrakechi


El Fna väljakul pressiti klaasidesse suurepärast apelsini­mahla, söödi tigusid, kaubeldi turul, sokutati madusid kaela ning lauldi ja tantsiti. Rahvas kogunes õhtusel ajal, kui talvine 20+ temperatuur tublisti kahanenud oli.
El Fna väljakul pressiti klaasidesse suurepärast apelsini­mahla, söödi tigusid, kaubeldi turul, sokutati madusid kaela ning lauldi ja tantsiti. Rahvas kogunes õhtusel ajal, kui talvine 20+ temperatuur tublisti kahanenud oli.Foto: Shutterstock

Sõber kutsus Marokosse. Aeg sobis ja kuna samal ajal toimus
spordihuviliste rõõmuks Marrakechis jooksumaraton, ehitasime
oma reisi üles just sellest linnast lähtuvalt.

Reisiseltskonnas polnud ühtegi rannamõnulejat, mistõttu oli lühikest, veidi üle nädala kestvat reisi lihtne kavandada. Otsustasime esimesed kaks päeva Marrakechis ringi vaadata ja jooksumaratonil osaleda ning seejärel rendiautoga linnast Ouarzazate poole sõita.

Õnneks polnud meie sportlikud ambitsioonid väga auahned ja ka maratonituristina õnnestus esimestel reisipäevadel linna­melust osa saada. Meie vanalinnahostel Purple Camel oli huvitav riad toreda siseõuega. Reede õhtul ronisime selle kõige kõrgemale õrrele tähistaevast imetlema ja viskit nautima.

Külastasime El Fna peaväljakut, kus pressiti klaasidesse suurepärast apelsinimahla, söödi tigusid, kaubeldi turul, sokutati madusid kaela ning lauldi ja tantsiti. Rahvas kogunes õhtusel ajal, kui talvine 20+ temperatuur tublisti kahanenud oli.

Medina’s ehk vanalinnas ööbides jäid peamised vaatamisväärsused Koutoubia mošee ja medres ehk koraanikool jalutuskäigu kaugusele, lisaks oli maratonihommikul lihtne stardipaika joosta. Kukelauluga 31. jaanuari hommikul kell 6 ärgates ja kuuekraadise jahedusega 2–3 km lipates möödusime taas Koutoubia mošeest ja alustasime võistlust koos päikesetõusuga kell 8.

Seotud lood:

Hakkas kiiresti soojenema. Jooksin kõrvuti ühe taanlase Thomasiga läbi ilusa oliivi­salu, kus paljud sportlased esimese boksi­peatusena puid kastmas käisid. Seejärel saabus pärast poolele teele jõudmist silmailu pakkuv piirkond palmisalu ja kaamelitega.

Eestis toimuvate spordivõistlustega võrreldes jääb Marrakechi 42,195 km pikkune distants korraldustasemelt küll alla, ent hea on see, et vett jagatakse joogipudelites ja mahaloksumist pole karta. Meile omastele rosinatele, leivale, soolale ja banaanidele Marrakechis võrdväärset pole – ainult apelsinid. Saime hakkama vee ja kaasa võetud SiSi energiageelidega. Kasutasin esimest korda Eestis toodetud survepõlvikuid ja tuleb tunnistada, et abi oli neist küll – palav maraton sai edukalt ja mugavalt krampideta läbitud.

Loe veel

Nimetan selliseid jooksumaratone linna­ekskursioonideks kohtades, kuhu turistina tavaliselt ei jõua. Liiklus on ju jooksjate päralt ja rada vaadete tõttu ilus. Thomas, kes jõudis eelmise aasta lõpus oma 100. jooksu­maratonini veidi enne mind, kuulas huviga, kuidas mu sõber Lauri talle Tallinna nimesünni ja Taani lipuloo kohta loengut pidas. Finišis olime sõpruse märgiks käsikäes ühise ajaga.

Jooksu lõpetamise hetkeks olid mu sõbrad lennujaamast auto rentinud ja pärast kasimist-söömist alustasime teekonda lõuna poole üle Atlase mäeaheliku.

Marrakechist mööda prantslaste 1920. aastatel rajatud N9-teed Ouarzazate poole sõites ületasime Tichka kuru ja saime ohutus kohas pidevjoone ületamise eest trahvi. Nimelt sõitis meie Punto ees väga aeglane masin, millest möödusime liigset riski võtmata, kuid järgmiste käänakute tagant välja ilmunud korravalvur otsustas meid koos ühe teise, samal hetkel möödasõitu teinud ekipaažiga rajalt maha võtta.

Kõrbelinna kohta on Marrakechis üllatavalt palju rohelust. Foto: Meelis Koskaru

Elu nagu filmis

Pärast sularahaarveldust politseiga viis me tee Ouarzazatest 6 km kaugusele Atlase filmistuudiosse, kus on üles võetud stseene “Gladiaatorist”, “Kundunist”, “Araabia Lawrence’ist”, “Alexandre’ist” ja “Taevasest kuningriigist”. Massistseenidesse on pääsenud suur hulk kohalikke, kellest ühega kohtusime Ouarzazates ka meie. Sõime rahulikult välirestoranis õhtust, kui laua juurde tuli jutustama stuntman. Ta rääkis ennast nii suureks tegijaks, et ajas meid lausa muigama.

Stuudio atribuutika oli muidugi põnev: lennuk, kus istus Michael Douglas, puust ja punane Ferrari, mida Bondi-filmis ei suudetud õhku lasta, paberist ja papist võimsad sambad, mida on näha “Kleopatras”, savi­onn, mida kasutati “Gladiaatori” vangla­stseenis, ning kiviheitemasinad “Asterixi ja Obelixi” filmist. Mõnevõrra kahandas vaimustust see, kui saime teada, et filmides nähtud kolossaalselt võimsad stseenid on saavutatud niivõrd väheste vahenditega.

1160 m kõrgusel merepinnast asuv Ouarzazate jäi selja taha, kui tee viis meid edasi Skoura palmi­salu poole, kus troonib Amridil Kasbah. See kindlus asub keset palme, viigipuid ja tamariske, mille tanniini­rikkaid õisi kasutatakse naha töötlemiseks. Amridil Kasbah ja palmisalu paiknevad rohelusega ehitud Dades Vadi kõrval, mis omakorda kulgeb N10-tee läheduses ja viib rännulisi Dadesi kuru poole. Sügava kanjoni servas on raisa- ja kääpakotkaste elupaik ning laiemates orukohtades paistavad savist ja kivist ehitatud võluvad külad.

Veidi maad eemal samalt maanteelt Tinerhirist sisemaale keerates jõudsime hilis­õhtul Todra kuru lähistele ja jäime ööbima hotelli Etoile de Gorges, taipamata pimeduses, kui ilusas paigas viibime. Hommikul 1500 m kõrgusel ärgates suundusid 300 m kaljuseinad meie vahelt püstloodis ülespoole, nii et otsustasime seal sooritada pooletunnise hommikujooksu. Kui päevane temperatuur Marokos ulatub jaanuaris-­veebruaris 20+ kraadini, siis ööd ja hommikud jäävad 6–8 kraadi vahele. Jahe oli. Õnneks jooksime end kiiresti soojaks ja vahtisime, suu ammuli, mägironijate meelis­kaljuseinu.

Amridili kindlus asub keset palme, viigipuid ja tamariske, mille tanniinirikkaid õisi kasutatakse naha töötlemiseks. Foto: Shutterstock

Ei kanu, ei kasse - ainult jalgpallifännid

Edasine siht oli Erfoudi ja Rissani kaudu Alžeeria piirilähedane Sahara oaas Merzouga, kus soovisime näha võimsaid Erg Chebbi liivaluiteid. Päikeseloojangul õnnestus 250 m kõrgusele tippu ronida. Just päikesetõusu ja videviku ajal annavad kiired või hämarus liivaluidetele lummavad värvid. On, mida nautida! Erg Chebbi luidetel on võimalik kasutada kaameliajajate teenuseid ühetunnisteks kuni kahepäevasteks kaamelimatkadeks. Paigad on populaarsed ka moto- ja autohuviliste seas, kes end düünidel proovile panevad.

Merzougast õhtupimeduses Taouzi poole sõites kogesime kummaliselt selget taevast, kui ilma astroloogiliste vahenditeta niivõrd hästi taevakehasid vaatlesime. Taouz on üksik külake paarkümmend kilomeetrit enne Alžeeria piiri, kus pimeduses oli valgustatud vaid peatee ja kõrval savimajade lähedal ei märganud mingit liikumist – ei kanu, ei kasse. Mitte midagi. Mitte kedagi. Ja järsku paistis küla lõpus tupik­tänavas valgustatud maja, kus poisi­ohtu mehed õues piljardit mängisid ja 20–30 meest telerist Barcelona-Valencia jalgpallimängu vaatasid! Skoor oli 5 : 0. Jalgpall on marokolastele südamelähedane, sest seda vaatavad mehed münditee alla ja münditee peale ning platsid mängimiseks on olemas ka kõige kaugemates külades.

Vahepeatus Meknesis ja juba tervitaski meid lõppsihtkoht – pealinn Rabat. Atlandi ookeanile avatud Rabat on laiade puiesteede ja roheliste parkidega kaunis linn, Maroko poliitiline ja administratiivne finantskeskus. Rabat on Casablanca järel suuruselt teine linn, kus asub riigi suurim ülikool.

Rabati vanalinna turutänavatelt otsustasime osta lähedastele kingitusi. Meie kauplemisoskus oli nädalaga heale tasemele timmitud ja nõnda jäime kaupmeeste kõrval rahule ka meie. Järgnes väike jalutuskäik kindluse ja ookeanivaatega jõeäärsel tänaval ning lühike sõit lennujaama.

Miks mitte sinna tagasi minna? Aga uutele radadele Casablancasse ja Agadiri koos liivarandadega? Fes, Tangir ja Tetouan? Vallutada Maroko kõrgeim mägi Jebel Toubkal või joosta veel mõnel maratonil? Valikuid on.