Janune rahvavabariik


Janune rahvavabariik
Foto: Nathan Smith

Kaks ja pool aastat tagasi lahkus Egle Lillemäe viimati Hiinamaalt ja leidis nüüd naastes, et vahepealse ajaga on kogu vesi Edela-Hiinast ära voolanud põhja poole.

Sellal kui Eestis ujutab, ilmuvad siin ajalehtedes koledad pildid õnnetutest kaladest, kes on suud lahti suurtesse mudakamakatesse kinni kuivanud.

Hommikuses bussis kooli poole loksudes saab iga päev jälgida videoklippe Yunnani provintsi maapiirkondadest, kuhu kohalik valitsus on suunanud appi sõjaväelased, kes moodustavad koolide juures õpilastest inimkette veepudelite transportimiseks.
Sellele järgnevad intervjuud õpilaste ja vanainimestega, kes kõik kinnitavad, et joogivesi on otsas, aga valitsus hoolib. Valitsus omakorda raporteerib, et vihma taevast allapommitamiseks on juba tuhandeid pomme teele läinud ja kuigi selle meetodi efektiivsus ei ole tõepoolest kinnitust leidnud, on tänavuse aasta pommiplaan täidetud.

Vahel ikka sajab

Tõele au andes ühel päeval siiski sadas vihma, mille tulemusena muutus rõõmsalt vulisevaks mägijõeks kogu minu kodutänav.
Kas tegemist oli mõne osavalt sihitud pommiga või läks loodus ise oma rada pidi, ei ole taas kord võimalik tõestada, kuid kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata.

Olukord on tegelikult äärmiselt tõsine, sest sellist põuda ei ole Yunnani provints näinud viimased 100 aastat ja lõhenenud maa tundub jalge alt lihtsalt kuni tuumani kokku kuivavat. Yunnani looduse puhul on tegemist maailma ühe liigirikkaima kooslusega ja peale inimeste on õnnetus olukorras loomulikult ka teised vett vajavad elukad.

Sealhulgas ka Hiinas päris edelas piirialadel elavad elevandid, keda janu ja nälg ajavad kohalikesse küladesse banaane ja maisi näppama. Ka Yunnanist läbi voolav Mekong (mis siin kannab nime Lancanjang) on rekordiliselt madalal tasemel, kuid lisaks vihmapuudusele kostab siit-sealt süüdistusi, et nende erakorraliste muutuste üheks põhjuseks on ka üüratud tammid Hiinas, millest kolm on juba ehitatud ja viis plaanimisjärgus.

Häda üle piiri

Mure on seda suurem, et Mekongi ebatavaliselt madal veetase ei mõjuta mitte ainult Hiina ääremaad, vaid ka riike lõuna pool, kuhu Mekong oma lisajõgedega edasi voolab, ehk siis Laost, Vietnami, Taid ja Kambodžat. Naaberriigid aga ei ei ole väga varmad Hiinat tammide pärast kritiseerima, sest ainuüksi Laos plaanib oma territooriumil Mekongile ja lisajõgedele ehitada 23 tammi ning suure tõenäosusega on suur osaline selles ehitusplaanis ka Hiina ise.

Loe veel

Keskkonnaaktivistid on loomulikult tagajalgadel ja ähvardavad Mekongi kokkukuivamisega. Tammide ehitamisest tulenevad muutused on tegelikult muret valmistanud juba algusest saadik, sest need mõjutavad kokku umbes 65 miljonit inimest ja neid muutusi ei saa täpselt ennustada.

Linnas jagub vett vihmaperioodini

Kogu selle looduskatastroofi taustal on aga Hiina põuast räsitud Yunnani provintsi pealinnas Kunmingis elades lugu dramaatiline ainult telekat ja pilte vaadates, sest elanikud teavad, et pealinnal on varuks veel üks veereservuaar ja see pidavat probleemideta mai lõpuni vastu ning selleks ajaks loodavad ka kõige suuremad pessimistid vihmaperioodi algust näha.

Neid, kel põuapiirkonnas kannatavaid sugulasi ei ole, veepuudus seega pea ei puudutagi, kui välja arvata ainult kohatised pahmakad värsket kakahaisu lillepeenrast, mida on puhta vee puuduses otse kanalisatsioonist tuleva vedelikuga kastetud.

Nii vaatangi hommikul bussis ära laksu propagandat, sinna otsa reklaami nõuannetest, mida teha metsapõlengu korral, ja murran juba mitmendat korda pead, miks tulevad metsatulekahju korral appi kaks miilitsavormis roosat põrsast. Sellele järgneb tavapäraselt populaarne kunagise Tšehhoslovakkia multikas muti seiklustest linnas-metsas-pargis ja kui veab, ei taha ükski suvaline bussireisija minuga enne kooli jõudmist inglise keelt praktiseerida.

Ülikooli territooriumil on taas suured plakatid, mis manitsevad vett kokku hoidma, kuid igapäevasele tarbimisajuloputusele ei suuda see plakat küll midagi teha. Mis mõttes ei ole vett, kui tänaval tuleb seina-kraanist nii palju kui kulub ja hommikusel tänaval sulistavad inimesed nagu varblased sinistes plastmasskaussides oma ihupesu ja hambaid pesta?

Muret pole, on trahvid

Valitsus on muidugi ka selle variandiga arvestanud, et heast sõnast lihtsalt ei piisa, ja asutustele on ette nähtud hirmsad trahvid vee raiskamise eest. Kes ja kuidas seda kontrollib, ei tea.

Muret igal juhul ümberringi tunda ei ole ja hiina keele klassi jõudes on õpetaja mulle lauale poetanud pabertopsi täie puhast joogivett.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare