Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 15. lugu ehk lõpuks ometi kohal!

 (1)

Kell 8 tuli albergue taas vabastada - see on nende puhul tüüpiline, et üsna varakult minema peab hakkama. Esimesed aktivistid olid juba kella 6 ajal üleval, näiteks meie kõrval nari jaganud vanemad hollandlastest härrasmehed, kes krabistasid korralikult ja kell 6.30 lahkusid.

Meie vedelesime veel kella 7.30ni, siis asusime ise ka vaikselt oma asju pakkima ja teele. Esmalt siis hommikusöök ühes lähimas kohvikus ja siis teele. Ees ootas 18km ja sihtkoht oli Padrón.
Ilm oli õnneks ilus.

Peale 4 päeva vihma oli mõnus vahelduseks terve tee kuivade riiete ja tossudega kõndida. Ja rahvast oli teel palju. Eriti neid, kes õige natuke kõndimisega tegelesid ja rohkem söömise-joomisega. Näiteks igas kohvikus, kuhu me jõudsime, olid juba laulvad belglased ees. Asusime neist varem teele ja paari tunni pärast olid nemad juba järgmises söögikohas, road ees ja veinipudelid avatud. Kutsusin sellised matkajaid mugavuspalveränduriteks, sest enamikel olid tillukesed seljakotid seljas ja ühest söögikohast teise ning lõpuks hotelli viis neid buss. Nägime neid viimaste päevade jooksul pidevalt. Milleks sellist palverännakut küll vaja teeselda? Sest templeid kogusid nad sama suure usinusega, kui meiegi.

Tähelepanu autojuhid - teel võib olla palverändureid. Foto: Meelike Eenpuu-Villup
Seotud lood:

Kohtusime ka taas sakslastest palveränduritega, kellega paar päeva tagasi ühes hotellis koos olime. Mina neid siis ei näinud, aga sõbranna kuskil hotelli koridorides neid kohtas ja loomulikult küsisid nad tookord ka minu kohta. Et kuidas mu jalg ikka on. Tundub, et enamikele jäin ma meelde oma lonkava kõnnaku tõttu. Nende härrasmeeste seljakottide sisule saime pilgu heita õige varsti.

Esmalt pakkusid nad meile suure hunniku Isostari müslibatoone. Ja hiljem nägime, mida siis nende tillukesed seljakotid sisaldasid - seal oli suur pudel veini, suur tükk juustu, saia, sidrunit (saime oma joogiveele ka pisut maitset), nipet-näpet veel, mida metsas lõunatades vaja läheb. Ilmselt ka suur rahakott, sest odavates alberguetes need mehed ei peatunud. Ju siis lasid alati oma riided ära pesta ja magamiskotte neil ka vaja ei läinud. Nii saidki üsna kergelt ja rõõmsalt kõndida. Kah võimalus. Vähemalt nad kõndisid, mitte ei lasknud end ühest kohvikust teise sõidutada.

Loe veel

Jõudsime lõpuks kohale.

Tuppa sisseregistreerimiseks tuli kella anda ja siis avanes väike uks, mis meenutas rohkem Harry Potteri tuba trepialuses konkus. Inglise keele oskus polnud meid vastu võtnud tütarlapsel ka just kõige parem, aga kuna olin toa eelnevalt ära broneerinud, siis läks ladusalt.

Ära hinda alberguet selle hoone välimuse põhjal- toad on tihti palju uhkemad, kui väljas eeldada võiks. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Albergue Pensión Flava nägi väljastpoolt välja nagu mingi kuivati. Suur maja kuskil mahajäetud kohas. Teiselt poolt oli aga hoopis ilusam ja kui me lõpuks tuppa saime, siis võis selle hinnaga küll rahule jääda. 15 eurot koos hommikusöögiga ja meile oli kenasti vaid kahene tuba broneeritud. Ja terve õhtu olime seal kahekesti. Nii nautisin tunnet, et sellises albergues on lausa privaatne vannituba vanniga (kokku 2 vannituba ja kuna rohkem rahvast ei olnud, siis nautisin täiel rinnal vannimõnusid). Hiljem siiski tulid paar meest veel alberguesse, aga muidu oli privaatsust üsna palju. Suur köögiosa, pesukuivatamisvõimalus, suurepärane WiFi ühendus ja hea asukoht, lähedal olid mitmed söögikohad ja ka supermarket.

Järgmine oli siis see päev, mis pidi lõppema iga Camino Santiago palveränduri eesmärgiga jõuda Santiago de Compostelasse. Olin kuulnud mitmeid erinevaid arvamusi, et tegelikult Finisterresse jõudmisel on elamus suurem, aga siiski, esimene eesmärk oli jõuda katedraali juurde. Finisterre ootas oma aega paar päev hiljem.

Hea õnn saatis meid: terve päev ilus ilm, mis läks aina soojemaks ja ei kübetki vihma! Camino tee läheb muidugi üsna suure ringiga. Teel nägime silti autodele, et Santiagoni on umbes 16 km, meil oli vaja aga läbida lausa 25 km.

Kuigi tegu oli viimase päevaga, siis ometigi nägime üllatavalt vähe inimesi. Kohtasime nii sakslastest härrasmehi kui ka vanemat paari Baden-Badenist. Lisaks veel üks naeratav noormees, kes oli tuttav üleeilsest alberguest - tema magas ülemisel naril rahulikku und ka siis, kui tuled põlesid ja rahvas ümberringi sebis.

Lõpuks tunduski, et vist hakkame kohale jõudma, sest ühe mäe otsas avanes vaade Santiago de Compostelale. Aga kus on siis see kuulus katedraal? Vaatasin ja vaatasin, aga mina küll aru ei saanud. Linnas sees nägime taas neid palverändureid, kelle teekond põhiliselt bussis kulges. Nüüd tulid nad giidi juhtimiselt üksteise järel, nagu lasteaialapsed. Kõndisime neist mööda ja õigesti tegime.

Lõpuks siis jõudsime katedraali juurde ja... ja ei mingit emotsiooni.

Esiteks, katedraal oli remondis, kuulsad tornid sinisesse võrku mässitud. No sellepärast ma seda mäe otsast ei leidnudki, et ei osanud mingit sinist asja otsida. Ka kohtasime juba korduvalt teel nähtud noormeest Christiani, kes Austriast oli. Küsisin, kas ta ka Franki tunneb - oli temagi ju Austriast. Muidugi tunneb, oli tema vastus: Frank ka just lõpetas palverännaku ja joob ühes lähimas pubis õlut!

Järgmisena tuli üles leida see koht, kus siis kõik omale palverännaku credentiali (vabandan, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Tunnistus? Sertifikaat?) saavad. Ja nüüd tasusid nende mugavuspalverändurite ees kiiremate sammude tegemised ära - järjekord oli meeletu ja üsna varsti peale meid jõudis kohale ka grupp nendega, kes õige pisut sellest teekonnast maha kõndinud olid.

Aga oma paberit tahtsid nagu õige mees nemadki.

Lõpuks sai siis minu järjekorras ootamine läbi ja võisin vabanenud laua juurde astuda. Minu palveränduri passi alusel täideti statistikat ja ise pidin samuti kirjutama, et kes ma olen ja kust ma tulen. Lisaks veel põhjus: kas religioosne, spirituaalne või midagi kolmandat, millest ma kahjuks aru ei saanud. Panin siis ristikese spirituaalse valiku ette. Credential ise oli tasuta, aga vutlar maksis 2 eurot - kuhu sa seljakotis A4 suuruse lehe ikka paned. Ka oli võimalik saada 3 euro ees nimeline credential, kus kirjas, et millal ja kus alustasid ning mitu kilomeetrit maha kõndisid. Mulle piisas esimesest, ega ma selle paberi pärast siis kõndinud.

Sain peale pikka ootamist ka oma credentiali kätte.

Järgmine eesmärk oli leida albergue, sest kell 19.30 (ja kell 12) on iga päev katedraalis palveränduri missa ja tahtsime ka seda vaatama minna.

Albergue Seminario Menor oli mäe otsas, suur ja uhke, maja tundus olevat endine klooster või midagi sarnast- 12 euro eest oli voodikoht suures toas, kus mitukümmend voodit üksteise kõrval olid. Igal voodikohal oli ka kapp asjade hoidmiseks ja lukustamiseks, mõnus vaheldus naridele. Tekke sai ka riiulist võtta ja taaskord oli tekke rohkem, seega võtsin 2 tekki ja ei hakanud üldse oma magamiskotti välja võtmagi. Ongi hommikul kiirem pakkida. Hommikusööki kahjuks selles kohas ei pakuta ja tasuta internetti seal majas ei eksisteeri. Aga suured ruumid ja oma voodi kompenseerivad selle.

Katedraali jõudsime siis, kui missa juba alanud oli - me lihtsalt ei leidnud õiget sissepääsu üles. Aru suurt ei saanud, vaatasin vaid, mida siis teised teevad - kui püsti tõusti, siis järgisin teiste eeskuju. Kui palvetamiseks põlvili viskuti, siis istusin niisama edasi.

Katedraalis toimus viirukipendli lae alla tõmbamine- minu suureks üllatuseks seda iga päev ei tehtagi. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Mingil hetkel tuli ka kõrvalolijatele terekätt anda! Ja loomulikult saime osa ka sellest kuulsast viirukianuma Botafumeiro lae alla kiikuma tõmbamisest. Alles hiljem kuulsin, et seda ei tehtagi iga päev. Siis oli küll hea meel, et just oma saabumispäeval ikka ka missale läksime. Algul oli küll tunne, et ahh, kas üldse viitsib, paari päeva pärast oleme ju jälle tagasi. Aga tuleb ikka asjad kohe ära teha, kunagi ei tea, mis võib juhtuda.

Ja juhtus see, et kuna järgmised päevad lubas ilmaennustus ka ainult vihma, vihma ja rohkem vihma, siis otsustas mu sõbranna, et Finisterreni ta enam ei tule. Edasi jätkasin siis taas üksi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare