Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 14. lugu ehk vihm, vihm ja veelkord vihm

 (2)

Kell 8.30 tuli Tuis albergue vabastada, nii me siis vihmas kõndima asusime. Minu jalad olid kanged, kui puuhobusel- nüüd juba tean, mis mind vanaduses ees ootab. Ainsa vahega, et siis ei ole lootustki, et puhates asi paraneks.

Praegu on kõik ju puhtalt pikkade vahemaade kõndimisega seotud. Igahommikune valuvaigisti võtmine on juba harjumuseks saanud.
Esimene sihtkoht - läheduses asuv kohvik, kus kolme euroga hommikusööki lubati. Hinnas oli siis kas kohv või kakao, röstsai/croissant ja puuvili. Toodigi siis üks röstsai ja magus croissant ja hakkasime seda moosi ja võiga sööma. Veel toodi sinki ja juustu, aga millega küll seda süüa, kui vaid üks saiaviil/croissant inimese kohta mõeldud?

Edasi oli vaja hoolega kaarti ja GPSi jälgida, sest Porrino suunal on kaks rada - üks suunab industriaalpiirkonnast läbi, teine läheb rohkem metsast ja meil oli just seda vaja. Selle kandi nooltega on mingi jama- osad on üle värvitud ja ikka suunatakse sind vaikselt ja viisakalt industriaalpiirkonda.

Kellegi pahatathliku inimese hale katse alternatiivse raja nooli üle sodida. Foto: Meelike Eenpuu-Villup
Seotud lood:

Meil oli õnneks lühem kõnd seekord plaanis, kõigest 16km. Hotell Hostal Expo oli taas paar kilomeetrit Porrino linnast eemal ja kuna ilm oli endiselt vihmane, oli hea teada, et täna saab pisut kiiremini päev otsa. Jalad olid endiselt tulivalusad, villid tegid põrguvalu ja märjad riided-jalanõud on juba omaette tüütud.

Poolel teel kohtasime ühes kohvikus jälle vanu „tuttavaid“ belglasi. Nende ninamees karjus alati meid nähes „Estonia, 12 points“. Kuuldes, et mina Hollandis elan, nimetas ta hollandlasi lihtsalt juustupeadeks ja rohkem terve seltskond inglise keelt ei tundunud oskavat.

Asusime siis teises suunas liikuma, et ikka seda tüütut industriaalala vältida. Mets oli paks ja tihe, nagu Eestis- kui poleks teadnud, et Hispaanias oleme, oleks vabalt uskunud, et kuskil kesk-Eesti metsades hulgume. Teeääred olid küll puhtamad, kui Portugalis ja esimest korda nägin ka rohelisi nooli- see siis hobustega Camino läbijatele.

Peagi jõudsime hotelli lähedale. Nagu ikka, üksik sildike suunaviidaga 1,5km varem oli, aga vahepeal tuli mitu ristmiku ette ja siis poleks ilma GPSita kohe kuidagi majutuskohta üles leidnud. Juba teine majutuskoht, kes vaevu omale reklaami teeb. Sest koht oli taas täitsa kena- einestamisala küll meenutas pisut sööklat, aga tuba ise oli suur ja kena. Ja meile toodi spetsiaalselt radiaator veel tuppa, et oma riideid kuivatada saaksime. Hotelli omanik küll vaevu rääkis inglise keelt, aga hakkama saime.

Loe veel

Õhtust sööma minnes avastasime, et need tüütud belglased on kah samasse hotelli tulnud. Nad olid lärmakad, kippusid aga laulma ja üldse käitusid pisut üleolevalt hotellipidajasse. Oli ilmne, et ta ei räägi eriti hästi ei inglise keelt ega prantsuse keelt, aga nemad vuristasid ikka oma prantsuse keeles, et mida kõik söögiks tahaks või juua sooviks. Menüü tõlgiti kiirelt Google abi kasutades meilegi inglise keelde, nii saime oma õhtusöögi kenasti tellitud. Hinnaks koos hommikusöögiga 12,50, tuba ise maksis 40 eurot kahele.

Järgmisel hommikul saime autoga Porrino linna - tasuta transport oli nö hinna sees ja teekond kulges kiirelt AC/DC loo saatel. Püüdlik hotellipidaja proovis igal hetkel ikka klientidele meelehead pakkuda!

Ilm oli endiselt vihmane ja sel päeval ootas ees lausa 24km kõndi, uus broneeritud hotell asus 4km Redondelast edasi. Üllatuseks vahepeal päev isegi selgines ja päikegi paistis. Kohtasime ka üle mitme päeva tuttavaid iirlasi- naispool oli paar päeva varem sellel suurel ja raskel mäetipul oma jalga väänanud ja seljale viga teinud, nii liikus ta üsna vaevaliselt. Lõpuks oli mul ometi võimalus ka teisi aidata- ise olin sel teel nii palju abi saanud. Pakkusin kohe oma allesolevaid kangeid valuvaigisteid, sest ilmselgelt ka täitsa tavalised odavast poest ostetud teevad oma töö ära. Rõõm oli kedagi teist aidata. Ja üsna ruttu hakkasid ka ravimid mõjuma, sest peagi oli iirlanna sama rõõmus ja jutukas, kui varem ning astus reipa sammuga. Päeva või paar sain ma tema palverännakust päästa! Kahjuks jäi see ka viimaseks korraks, kui neid nägime. Oleks tahtnud veel nendega jutustada.

Paar tundi ilusat ilma sai aga ruttu läbi ja algas taas vihmasadu. Ja meie muudkui kõndisime ja kõndisime ja jällegi, otsisime hotelli. Ühel hetkel sai isegi GPSil mõistus otsa ja seisime ühe nurga peal, mis tehnika arvates küll õige aadress oli, end mida ei olnud, oli hotell Casa Anton. Ei jäänud muud üle, kui lähimast majast abi küsida. Meesterahvas vastas midagi hispaania keeles, millest saime aru, et üle kiirtee või siis äkki hoopiski mitte üle kiirtee minna, siis vist paremale ja siis kuhugi veel. No lootsime paremat ja hakkasime siis minema nende juhiste abil, mida arvasime, et aru saime. Varsti olime jäle eksinud ja tuli uuesti abi küsida. Järgmise maja juures oli küll üks naisterahvas, kes aga inglise keelt ei osanud ja hotell nimega Casa Anton ei öelnud talle ka midagi.

Kõmpisime poris edasi ja lõpuks kohtasime siis naist, kes tõepoolest ka teadis, kuhu me minema pidime. Selgus, et me olime üsna lähedal - lihtsalt lähenesime hotellile valelt poolt. Mudaselt poolelt siis.
Hotell ise oli taas uhke ja ilus, kenasti kõrgel kalju äärel ning kauni vaatega. Aga miks küll need hispaanlased ei taha oma hotellidele paremat reklaami teha? Küsisin seda isegi hotellipidajalt. Lõpuks siis ka keegi, kes inglise keelt oskas. Tema nõustus, et pisut ehk on nad oma juhatavate siltidega kokku hoidnud, aga muidu on Hotel Casa Anton igati just selle kõige õigema ja algupärase Jaakobi tee ääres. Arutelu läks kohe täitsa tõsiseks ja sõbranna arvas, et läksin lausa liiale. No see mul plaanis ei olnud ja minu mõte oli ikkagi - tehke paremat reklaami, pange noolekesi tihedamini ja rohkem palverändureid leiab oma tee sellesse luksuslikku ja ilusasse hotelli. Suur ruum (33 eurot hinnaks), suur vanniga vannituba, ilus vaade, kena restoraniosa. Seal me küll ei söönud- ostsime toidu kaasa Lidlist, sest eeldasime asukoha tõttu kalleid hindu. Selle vihmaga ei lähe ju ka kuhugi mujale söögivõimalusi otsima.

Palusime abi ka oma täiesti märgade riiete kuivatamiseks- toas olid radiaatorid, nii palusime kütte sisse lülitada ja ka ühe fööni tuppa tuua, igaks juhuks, kui midagi veel kiirelt kuivatada tuleb. Algul pakuti küll, et toogu me aga oma märjad riided katlamajja ja küll nemad kuivatavad. Meie aga siiski leidsime, et kui küte sees, siis saame oma kõik riided kenasti kuivama panna, milleks kogu seljakotitäit asju kuhugi vedada. Lülitatigi küte ükshaaval sisse nii toas kui vannitoas ja tuju paranes märgatavalt.

Hommikul aga selgus, et vahepeal välja lülitatud kütet enam uuesti sisse ei lülitatud ja nüüd olid KÕIK meie riided ühtlaselt niisked. Ka need, mis eile kuivaks said. Lahkusime hotellist üsna nördinud olekus.

Ja kuigi hetkeks ilm paranes, siis kõndima hakkamise ajal sadas taas. Poole tunniga olid mu jalanõud juba täiesti märjad, seega päästa polnud enam midagi. Terve päev kulges vahelduva eduga saju eest peidus olles või siis kiiruga ilusat ilma kasutades. Et siis natukenegi kuiva ilma ära kasutada. Minu märgade tossude puhul polnud küll enam midagi päästa, aga ilma vihmakeebita on ikka tunduvalt parem kõndida . Ühes välikohvikus (tõesõna, siseruumi ei lastud kedagi) tuli meil üsna kaua vihma vaibumist oodata, aga peremees pakkus pitsikese omatehtud crappat, külmarohuks.

Jõudsime lõpuks Pontevedrasse. Plaan oli kiirelt Lidlist midagi süüa võtta, sest hotell oli senistest kõige kallim. 52 eurot kahele koos hommikusöögiga (mis oli rikkalik). Aga oh häda, oli pühapäev! Ja toidupoed on sel päeval Hispaanias kinni. Nii siis kõndisime hotelli La Peregrina. Kõige kallim hotell ja ka kõige ilusam ruum - loomulikult vanni ja rõduga tuba, suurepärase wifi ühendusega ja küte lülitati sisse ja see oli sees terve öö! Lisaks saime oma pesu pesta ja kuivatada masinates, nii oli kahe tunniga kõik vajalik pestud ja kuiv. Tossud kuivasid radiaatori peal ja 6,90 euro eest saime mõistliku õhtusöögi.

Uus hommik tõi ilusama ilma ja teekond asukohta Caldas de Reis algas viperusteta. Rahvast oli üha rohkem ja rohkem, nii vanu tuttavaid kui ka uusi matkajaid. Näiteks üks armas vanem paarike, kelle puhul meesterahvas oli Edela-Londonist ja naisterahvas lausa Eindhovenist. Oli ühtlasi Hollandis Kuningapäev ja nii sain pisut jälle oma kehva hollandi keelt harjutada. Veel sain rääkida ühe vanemapoolse sakslannaga, kes oma sõbrannadest palju kiiremini kõndis. Tema seljakott pidi kaaluma umbes 5 kg ja temalt sain palju ideid, mida järgmisel korral teisi tipakkida.

Leidsin ühes välikohvikus Hollandi lipu. Erakogu

Jah, selleks hetkeks teadsin ma juba kindlalt, et see Camino palverännak ei jää mulle ainsaks. Esimesed päevad olin lihtsalt shokis, nii vaimses kui füüsilises ja lubasin endale, et enam sellist lollust ei tee. Kui see üle läks, avastasin end mõttelt, et tegelikult pole häda midagi ja kui pisut parem varustus endale hankida, siis on see raske kõndimine palju kergem. Spetsiaalsed matkariided, magamiskoti asemel magamislina jne.

Pealelõunal aga hakkasid taevasse kurjakuulutavad pilved tekkima ja nii me vahelduva eduga vihma jälle saime. Tulime isegi poriselt Camino teelt sõiduteele, et siis vähemalt ei pea mudast läbi sumpama. Ka Caldas de Reisi jõudes sadas endiselt ja meil tuli seekord albergue leida. Õnneks oli neid linnas mitu ja ühte me siis end asutasimegi. 6 eurot ja seni kõige „suurem“ albergue, kus ma ööbinud olin- 2 tuba puupüsti narisid täis. Suuremas ruumis oli voodikohti umbes 50 inimese jaoks, teises pisut vähem. Pesemisruum oli suur ja üsna avalik, sealt tulin kohe sama kiiruga tagasi- ma nimelt ei kannata selliseid avalikke pesuruume, kus kõik paljalt üksteise ligi ringi käivad ja pesevad (ning ei, mulle ei meeldi ujulate pesuruumid ka, sellepärast ma ujulas ei käigi). Lõpuks tuli mul hiilgav idee- mul on ju bikiinid kaasas! Olin neid mitu nädalat niisama kaasas vedanud, lõpuks ometi läks neid ka vaja. Nii sain pesemas käia ilma muretsemata, et keegi mu suurt tagumikku samal ajal jõllitaks...

Albergue, mis majutas suurema hulga palverändureid. Privaatsust küll eriti selle 6 euro eest ei saa, aga kõik vajalik on olemas. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Albergues olid ka soojad villased tekid kasutada ja õnneks oli tekke rohkem, kui voodikohti. Nii võtsin rahumeeli 2 tekki omale ja soe ööbimine oli garanteeritud. Loomulikult ka magamismaski ja kõrvatroppide abi läks vaja, sest kui on ikka niipalju inimesi ühes ruumis, siis vähemalt pooled neist ei oska vaikselt omi asju ajada sel ajal, kui teised juba magavad.

Ahjaa, kas teate mida?

Ma avastan end mõttelt, et mu jalad ei valutagi enam KOGU AEG! See on maailma parim tunne. Et wow, ma saan juba ise oma varbaid liigutada, mitte ei pea neid sõrmedega painutama, valugrimass näol, et natukenegi paistetust ja valu vähendada. 4 päeva oleme vihma saanud, aga see ei loe - mu jalad ei valuta enam kogu aeg! Lihtsalt fantastiline!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare