Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 12. lugu ehk proovime sohvasurfi


Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 12. lugu ehk proovime sohvasurfi
Barceloses. Portugali ühe sümboli, kukega.Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Uus päev ootas ees ja samuti üle pika aja pikem kõndimine- sihtkohaga Barcelos ja kilomeetreid kokku 30. Hommikul oli Bellmar hosteli hommikusöögilauas matkajaid kohe mitmeid ning minule igatahes see tunne meeldis- lõpuks ometi ka rohkem rahvast. Lõpuks ometi!

Meil tuli küll paar kilomeetrit pikemalt kõndida, sest esmalt oli vaja jõuda sama Camino teeni, mis Vilarinhost algas. Aga saime hakkama- hõredalt neid noolekesi küll oli, aga kaardi ja GPSiga üle kontrollides olime kiirelt õigel teel. Ja õnneks oli ka ilm endiselt ilus.

Teel kohtasime kahte poissi Portugalist, kellest üks väga tõsiselt paistes põlvega jalga lonkas. Jutu sees saime teada, et nad olid samamoodi Lissabonist alustanud, aga juba esimesel päeval teel Vila Francasse oli üks neist õnnetul kombel oma põlve nii hullusti vigastanud, et pidi samal päeval asja pooleli jätma. Seda küll mõneks ajaks- paar nädalat hiljem sõitsid nad rongiga Portosse ja alustasid uuesti. Ehk siis nagu neile meeldis öelda, „poolelijätmine ei tule kõne allagi!“ Südamest loodan, et see vapper noormees oma põlve tõsiselt tuksi ei keeranud selle kõnniga.

Veel kohtasime iirlastest paarikest (mees lausa Belfasti lähedalt, see tegi mind eriti rõõmsaks- minu endine kodulinn ju), kelle puhul tundus, et samuti on tegu alles alustanutega- leemendasid kuumast ja vist isegi vaidlesid millegi üle. Mul hakkas naisest küll kahju- tundus, et mees arvas, et teab täpselt, mida teha, ja lasi siis naisel enda otsuste kohaselt käituda. Sain nendega ka paar sõna rääkida ja edu soovida- ning siis oma suurimat tarkust jagada, mida Caminol õppisin. Esimene nädal ongi kõige raskem. Pidage vaid vastu ja varsti läheb kergemaks!

Seotud lood:

Veel kõndisid meiega sama teed ühed vanemad härrasmehed Saksamaalt- nendega kohtusime pidevalt. Kord tegime meie pause ja nemad kõndisid meist mööda, siis jälle vastupidi.

Barceloses oli mul selleks korraks kokku lepitud Couchsurfingu majutus, kellegi Armandinho juures. Olin varem korduvalt proovinud leida Couchsurfingu kodulehe kaudu mõnd majutusvõimalust, aga peale Armandinho ei reageerinud keegi. Tundub, et Couchsurfing pole Portugalis eriti populaarne. Tema aga reageeris kiiresti e-mailidele, tal oli 10 iseloomustust teiste surfajate poolt ja kuna ta kenasti Barceloses Camino tee ääres elas, siis otsustasin sellel reisil ka järgmise, teistmoodi majutusvõimaluse ära proovida. Mõte oli kindlasti hea! Palveränduri passi saime templi Barcelose turismipunktist, seega oli Barcelos kenasti passis kirjas.
Ainus häda oli, et pidime korduvalt ootama. Esmalt seda, et ta koju jõuaks. Siis, et õhtusööki süüa. Nimelt on Armandinhol komme oma külalistele õhtusöök valmistada, aga Portugalis teadagi süüakse hirmus hilja. Sel ajal, kui nemad alles söömisega alustavad, kipuvad tublid palverändurid juba unele. Mainisin seda, igaks juhuks, nii lubas meie võõrustaja õhtusöögiga kiiremini valmis saada.

Loe veel

Lisaks oli ta endale külla mitu sõpra kutsunud, minul polnud selle vastu midagi- mida rohkem, seda uhkem! Üks neist oli ka kunagi Eestis käinud, nii oli ühiseid jututeemasid aruteluks. Üks sõpradest oli aga selline pisut õlisema oleku ja jutuga ning üritas nii mulle kui sõbrannale vahelduva eduga külge vist lüüa. Veel oli seal üks pikkade juustega, vaikne boheem ja hiljem astusid sellest korterist veel mitmed tüübid läbi. Kodu nagu läbikäiguhoov- ja ometi oli tegu vaid ühetoalise korteriga.

Õhtusöök kahele. peale sööki oli hotellitoas kaks ägisevat palverändurit :) Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Lõpuks, kell 21.00 tuli Armandinho väga uhke näoga meid kööki kutsuma. Taldrikul oli grillitud vutt ja saime seda maitsta. Oli tõesti hea! Nüüd aga selgus, et see polnudki põhiroog ja kanapasta valmistamisega polnud ta veel alustanud. Veel 20 minutit ootamist, veiniklaas näpus ja alles nüüd oli aeg kõigil laua taha istuda ja õhtusööki nautida. Igatahes kena komme, et oma külalistele õhtusööki valmistada. Natuke kauem sellega läks, aga siiski, tasuta toit. Kahjuks pidi ta oma sõbrad tavapärasest varem koju saatma, sest meil oli tõesti uneaeg käes- järgmisel päeval ootas taas pikk, 27km pikkune kõndimine ees. Õnneks Armandinho sai meie murest aru ja probleemi polnud. Ma polnud ammu Couchsurfingut teinud ja jäin igatahes selle võõrustajaga küll rahule. Loodetavasti järgmine kord saan kauemaks jääda, et rohkem linna ja oma võõrustajaga tutvuda.
Järgmisel päeval lubas ilmaennustus juba vihma ja nii olime mures, et kas tõesti saavad ilusad ilmad selleks korraks jälle otsa. Ega ilma vastu ei saa, aga kui aus olla, siis mina valiksin iga kell kuuma ja kõrvetava päikese all kõndimise, kui vihmaga ja märgade jalgadega vantsimise. Järgmisel korral kindlasti veekindlad tossud ja sokid omale soetada!

Teel kohtasime taas eile kohatud matkajaid ja nii oli juba mõnus tunne tuttavaid nägusid näha- nüüd kordusid näod ju iga päev. Meil oli õnneks lühem kõnd plaanis- Ponte de Limasse oli ametlikult 33,6 km, aga meil oli hotell broneeritud paar kilomeetrit enne linna. Taaskord läks vaja kaarti ja GPS-i, sest see hotell nimega Residencial Pinhero ei vaevunud erilist turundust tegema. Keeruline seda kohta küll leida ei olnud- ühel hetkel läks tee lihtsalt kaheks, paremale Camino tee ja vasakule siis hotelli juurde. Aga kui ei tea, siis seda hotelli niisama üles ei leia. Ja sellest on tegelikult kahju.

Veel vaid 171km jäänud... Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Sest Residencial Pinhero on külastamist väärt. Kahene tuba hommikusöögiga maksis 39 eurot ja ruum oli igati oma hinda väärt. Ka õhtusöögiks oli neil palveränduritele hea pakkumine- 15 euro eest sõime kahekesti nii, et ägisesime! 1,5 liitrine pudelivesi, supp, siis suuuuur vaagen kanaliha ja kartuli ja salatiga, lõppu veel puuviljasalat. Sellist söömaaega selles hotellis poleks küll oodanud! Ka hommikusöök oli samuti uhke- kohv piimaga, saiakesed, sink ja juust, mahl ja puuvili.

Üldse oli meil tunne, et olime hotellis vist ainsad külalised. Inglise keelega selles hotellis ka suurt midagi peale pole hakata, aga wifi oli toas hea ja kõik vajalik oli olemas. Vähemalt on see koht booking.com lehel üleval, nii et kui muidu sinna ei satu, siis selle lehe abil ehk saavad omale kliente. Kui nad neid muidugi üldse soovivad...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare