INTERVJUU! Maailmarändur Abhi Surendran räägib Eestist, oma pikast reisist ja et Tallinn on paremini internetiga kaetud linnu üldse
Oktoobri lõpus 32-aastaseks saav Surendran elas oma sõnul aastaid kontoriinimese-elu, kuni väsis ning otsustas terve aasta omal käel maailmaga tutvuda.
"Selle jaoks kogusin kaks aastat raha ja plaanisin käia Okeaanias, Aasias ja Euroopas. Mind ei rahasta keegi, kogu aeg olen oma säästudest elanud," selgitab ta.
Reisimise kõrvalt tegeleb ta teisegi hobiga, milleks tal töö kõrvalt iial aega ei leidnud: kirjutamine ja piltide tegemine. "Teostan sellist projekti, et postitan iga päev foto, lihtsa luuletuse ja kirjatüki, et oma päeva kirjeldada. Ja teen nõnda 365 päeva järjest, terve aasta!"
Jälgi Abhi tegemisi tema ajaveebis I Am Not Home, või ka tema Facebooki-lehe vahendusel.
Iga päev ta ajaveebi siiski ei uuenda, kui internetiühenduse hoidmine probleemseks osutub. Nii juhtus ka käesoleval nädalal: "Kui internetti pole, nagu mul viimase kahe päeva jooksul Makedoonias, postitan iga päeva kohta tagantjärele!"
Tänavuse aasta jooksul on mees käinud oma arvutuse põhjal 29-s riigis ning 25-28. aprillil ka Eestis Tallinnas. Reisijuht sai temaga kokku ja uuris, mis tunne on nii pikalt reisil viibida ning ka milliseid muljeid tekkis tal Eesti ja eestlaste kohta.
Mida sa täpselt tegid enne reisimahakkamist? Ja mida pärast teed?
Töötasin klienditeeninduse juhina Filipiinidel ja Singapuris. Kui reis läbi saab, hakkan uut tööd otsima... kuid ma pole veel otsustanud, kus peatuma jääda ja mis alal töötada. Hoian oma valikud hetkel avatuna.
Kus sa viibid täna, 10. mail, oma 313. reisipäeval?
(Naerab) Ma olen nüüd Serbias. Järgmiseks tulevad Kosovo, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Sloveenia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Euroopa-osa peakski lõppema Bulgaarias. Hiljem käin veel Araabia Ühendemiraatides ja Sri Lankal.
Plaanin kodus Indias tagasi olla 1. juulil. Olengi juba üsna väsinud.
Kas pikalt reisimine muudab üksildaseks ja kuidas sellega toime tuled?
Haa, tõsi, üksindus on üksi reisimise suur osa. Tundsin seda enim perioodil septembrist detsembrini, kui sõitsin mootorrattaga India lõunaosast Nepaali ja Bhutanisse.
Nende kolme kuu jooksul viibisin väga inimtühjadel aladel, kus keegi ei rääkinud inglise keelt, ning ma tundsin teravat üksindust. Õnneks on mul reisides sülearvuti kaasas, nii et sain filme vaadata ja muusikat kuulata, et seda peletada.
Muidu püüan seltskondlik olla ja igas linnas, kuhu lähen, inimestega tutvuda. See võib juhtuda couchsurfingu kaudu või isegi Tinderi abil, nagu hiljuti avastasin.
Kuidas või miks otsustasid Eestit külastada? Kaua siin olid ja mida tegid?
Kui ma Singapuris elasin, majutasin ükskord couchsurfijat Eestist ja ta rääkis selle riigi kohta väga toredaid asju. Kuna nüüd nagunii Baltimaades viibisin, otsustasin paar päeva Tallinnas veeta.
Plaanisin niisama ringi jalutada ja ebatavalistest vaatenurkadest pilte teha. Minu jaoks olid üllatavad Hare Krishna liikumine, miljoni-WC Toompeal ja linnulennu-vaated linnale.
Mille poolest Hare Krishna üllatas?
(Naerab) Ei teagi kohe. Oli lõbus näha Baltikumis midagi nii indialikku.
Esmamuljeid eestlaste ja Eesti kohta?
Võrreldes Leedu ja Lätiga on üllatav, kui paljud siin inglise keelt räägivad. Mul polnud tänaval suhtlemisega üldse raskusi: peaaegu kõik räägivad korralikku inglise keelt.
Eestlased on esmapilgul võõraste vastu täitsa soojad. Ma mõtlen Tallinna isegi tagasi tulla!
Kuidas valid riike, mida külastada?
Tähtis tegur on järjepidevus. Näiteks kui juba Lätis olen, on Eesti väga loogiline valik.
Teiseks viisaküsimus. Eestist oleksin väga tahtnud edasi Venemaale minna, aga selleks on viisat vaja, mida ma ei saa reisimise ajal hankida. Nii et läksin edasi hoopis lõuna poole.
Kolmandaks raha. Eesti järel tundub mõistlik Skandinaaviat külastada, aga need riigid on reisimiseks ühed kalleimad maailmas. Kuna olen backpacker, teeks seal käimine eelarvele liiga, mis hakkab niigi juba kokku kuivama.
Mida reisile kaasa võtsid, mis on hädavajalik?
Kuna ma pean blogi (iamnothome.net), ei saa vähese pagasiga leppida. Mul on kaasas sülearvuti, väline kõvaketas, kaamera, objektiivid, kolmjalad jne. Elektroonikat isegi rohkem kui riideid!
Kui raske on sellel pikal reisil internetti pääseda? Mida siis peamiselt teed?
Mul on vaja internetti pääseda nii tihti kui võimalik, sest pean ju reisiblogi. Enamikes paikades, kus Euroopas peatun, on WiFi. Aga kui seda pole, otsin Starbucksi ja tellin kohvi. Ja siis naudin seda kohvi (ja WiFit) järgmised neli tundi.
Eestlased on üsna uhked, et riik on internetiga hästi kaetud, paljudes kohtades saab seda ka tasuta. Kas asi tundub sama hea ka rännumehele? Võrdle teiste riikidega.
Leian, et Eesti on interneti kättesaadavuse poolest üks parimaid Euroopas. Mu hinnangul on Tallinn ja Sydney üldse kõige paremini internetiga kaetud linnad maailmas!
Võtame näiteks Saksamaa: väga arenenud riik, aga avalikku WiFit on väga vähe. Sellega võrreldes on Eesti meeldiv üllatus!
Mis tunne on mõelda koju naasmisele?
Segased tunded. Maailmas rändamisel ja eri riikides inimestega tutvumisel on oma hind: jätad igale poole tüki oma südamest.
Olengi neil päevil üsna segaduses: kus mu kodu siis nüüd on? Ma tundsin, et Tallinnas olen nagu kodus, aga tegelikult on see tuhandeid kilomeetreid eemal.
Ja üldse leian, et võin end koduselt tunda ükstapuha kus!
Jälgi Abhi tegemisi tema ajaveebis I Am Not Home, või ka tema Facebooki-lehe vahendusel.
