Vārānasis viivad kõik teed siidiärisse, kirjutas Lii Unt, siis New Delhis kindlasti turismibüroosse ja Goas viib iga jalgrada randa või kohvikusse. Uidapuris püüab sind oma loksu meelitada mõni väsimatu sallimüüja voi kiirülikonna valmistaja.

Esimene päev. New Delhi

Lennujaam. Metroo. Väljak. Tõmmud näod. Teineteise järel tulevad mulle sappa oma teeneid pakkuma erinevad tänavaelukangelased. Velorikša. Lasen end sõidutada hotelli, mis reserveeritud booking.com-is. Sa pead minema teise hotelli, sind oodatakse seal, öeldakse mulle, kaks tundi lennukis maganud mehele ebameeldiv uudis.

Kohalik haarab mu koti ja suundume taas Paharganji labürinti. Täielik linnadžungel.

Ma ei saa midagi aru. Viskan lõpuks oma koti maha mingis koobashostelis. Namouste, ütleb peremehe näoga habemes tüüp.

„Ah, et kavatsed Goasse minna. See pole India. Tühista oma lennupilet. Ma teen sulle parema plaani,” ütleb peremees. Ma ei võta vedu.

Kaon tagasi džunglisse. Üks valge naine ostab joint’i. Meeter korda meeter seinaaugus istub pühamees.

Where are you. Are you alone. Ja juba on keegi mind eskortimas kuhugi. Järjekordne reisibüroo ning habemes enesekindel kohalik. Juba teeb ta plaani. Öö rongis ja järgmine Rājasthāni linn. Kaks päeva kohapeal ja edasi. Tüüp on vaimustunud oma plaanist, aga ta ei kuula üldse, mida mina räägin. Ostan temalt lopuks päevase reisi taksoga mööda Delhit 12 euro eest ja saan kaasa tema reisibüroo turvamehe hotelliprobleemi lahendama. Saan aru, et hotellimehele see turvamees ei meeldi.

Kuid nad lubavad, et ma võin siiski ööbida enda reserveeritud hotellis ega ei pea minema koopasse.

Linnaekskursioon. Templid, Delhi iidne vanalinn Qutub. Siis labürintpood hiidkalli restoraniga. Võtan õlle. Arve on 360 ruupiat − see on kolm korda rohkem, kui oleks viisakas. Siis tuleb pood. Üks daam hakkab Kashmiri salle esitlema. Ütlen talle ausalt, et olen täiesti magamata ja selles seisundis ei osta ma midagi. Huvitav, aga ta mõistab mind ja pühendab end järgmisele, potentsiaalsemale ostjale.

Kui ekskursioon läbi, siis müük jätkub.

Ekskursiooni hind kukub 600 eurolt 400 peale, aga ikka ma ei taha. Jalutan koos turvapätiga tagasi hotelli. „Sa oled tõeline probleem, mees. Saa aru, turg on kehv. Sa oled meie tänane sihtmärk, aga me saime sinult liiga vähe,” ütleb ta ning küsib, kas ehk väike hašiš läheks müügiks. „Kust õlut saab,” küsin vastu.

Teine päev. Margaon

Air India lennuk. Stjuardessid on sarides, paljad puusad kelmikalt välkumas.

Lennuki TV-programmis on neli filmi.

Õhtuks olen õnnelikult Margaonis. Valge kirik. Palmid. Koerad. Hotell on jube.

Rotid jooksevad üle jalgade. Reklaamis oli, et majutusasutus asub klubi Harmonia vastas. Klubi asemel on bensiinijaam ja ulguvad koerad. Kas õlut on, küsin peremehelt.

Ta toob mulle Kingfisher Strongi ja kasseerib 90 ruupiat. Võtan tooli ja istun rodule ning üritan mõistatada, kus suunas on meri. 

FOTO: TIIT PRUULI

Järgmine päev joon kohalikega mingis pisibaaris. Omanik kiitleb, et on päritolult portugallane. Ma räägin oma Delhi-kogemusest. Tavaline asi − nende ainus eesmärk on sind vabastada sinu rahast ja omandist ning saata sind siksakitama mööda Indiat, arvab portugallane. Võtan rikša ja sõidan Colva Beach’ile, lähen merre ja tunnen, kuidas minu Eesti sügisest ja talvest räsitud keha ellu ärkab. Vaatan siis ringi, kus olen. Kurat. See on ju Odessa. Kõik sildid on venekeelsed ja kõik kohad on täis poolpaljaid vene näkke, roosakad kannikad seksikalt välkumas. Ega asjatult ei maandu Goa lennujaamas iga päev seitse lennukitäit inimesi rikastest Araabia emiraatidest. Siin täitub nende tuhande ühe öö muinasjutt.

Seitsmes päev. Palolem Beach

Palolem Beach asub Goa lõunanurgas. Palmid. Valge liiv ja hüttidemeri mere piiril. Selline on vist paradiis, mõtlen. Vahetan hütti ja kolin värvilisse suvilakooperatiivi, mis meenutab stiililt kadunud Portugali Indiat. Seltskond on kirju. Itaallased, rootslased, last ootav venelanna, ameeriklane, kes räägib, et tal oli küünlatehas, mis tootis väga värvilisi ja ilusaid küünlaid.

Ta jutustab täiuslikus Harvardi inglise keeles. Rootslased on temast vaimustatud. Baltikumist teavad rootslased seda, et eestlased on võtnud nende töökohad. Üritan poisse lohutada ja lõpuks saavad nad aru, et ma pole nende töökohta ära napsanud.

Menüüs on omletid, goan fish curry, portvein number 7, mis joodav külmalt ja ohtralt sidrunit sisse pigistades, ning päikeseloojangud, mis on suurepärased. Üks õhtu söön veidi vanaks läinud tuunikala ja olen omadega kaks päeva sodi. Ravin ennast söetablettide, Konkan Fenny ja nälgimisega.

17. päev. Anjuna Beach

Kolisin Põhja-Goasse. Pärast Palolemi tundub see mulle kuidagi nõrk. Õhtuse vaikuse asemel psühhedeelsed diskod, hipistiili imiteerivad europätid.

Suundun väikesele hommikujooksule. Mind on juba korduvalt tülitanud tüübid, kes väidavad, et mul on midagi kõrva sees. Olen heas tujus ja luban kohalikul oma kõrvaga tutvuda. See kestab viis minutit, misjärel ta esitab mulle arve 2000 ruupiale.

Üritan väita, et viis minutit tööd ei maksa nii palju. Ta võtab välja mingi paberi, mis väidab, et Mr X on igati tubli kõrvapuhastaja ja iga eemaldatud kõrvakivi maksab 500 ruupiat. Vaidleme, tingime. „Oota,” ütlen ja suundun hommikujooksule ning ise mõtlen, mida küll selle linnadžungli kangelasega peale hakata.

Teen jooksu eriti aeglaselt ära ja asun taas vaidlema. Vali 250 ruupiat või turismipolitsei, on minu viimane pakkumine ning lähen hotelli raha järele. Tulen hotellist välja ja tüüp juba ukse peal vastas. Vaata kavalpead, juba välja uurinud, kus elan. Ta ütleb mulle, et maksa 1000. Ma ütlen, et sada. 200 ruupia pealt lähme sõpradena lahku.

19. päev. Mapusa

Istun Mapusa bussijaamas ja ootan Mumbai ööbussi. Inimesi on tohutult palju.

Bussijaama pisikeses välipuhvetis on üks koht. Istun, asetanud kahekümnekilose seljakoti asfaldile. Minu vastas lobiseb paar Mumbaist, kes on veetnud nädalavahetuse Goas Baga Beachil. Mees on vist veidi purjus ja seega väga jutukas.

„Ma olen humaansuse poolt. Mulle on inimlikkus tähtis. Isegi sina oled minu jaoks inimene. Ma olen hindu, mu naine on moslem. Meil on armastusabielu,” räägib Mr Nilesh. Naine aitab tal vahepeal higise dressipluusi seljast ja annab äsja poest ostetud rohelise triibulise T-särgi vastu.

Seejärel pistab mehele kahvliga nuudleid suhu. „Meil on armastusabielu. Ta on mulle väga tähtis,” jätkab Mr Nilesh oma abikaasa kiitmist. Mul on isegi veidi kade meel näha, kui hästi toimib India abielu.

Siis kaob naine ära. „Ta läks mulle õlut tooma. Võta ka, ma ei taha üksi juua. Kindlasti toob ta mulle kaks purki õlut. Ta hoolib minust väga.” Minule tuuakse puhvetist veel üks 0,33-liitrine Kingfisher. Härra Nileshi abikaasa laekub siiski kuskilt vaid ühe õllega. Selle nipiga säästab perekond 10 ruupiat või veidi rohkem.

Bussis vaatan India filmi „Dabang”, peaosas Bollywoodi esimese järgu täht Salman Khan. Robinhoodlik politseinik võitleb seal pahadega ja võidab.

20. päev. Mumbai, Colaba

Mumbai on hirmus suur, et sellest midagi kohe aru saada. Nii saan koos hotellitoaga, mis on pigem jube aknata hostelikoobas, ka taksojuhi. Mumbai on rikas, mida tõestavad uhked kinnisvaraarendused ja autode lakkamatu vool. Maruti Suzuki, Tata, Toyota, Škoda Superb. Mumbai neeme tipus asuv Colaba on Briti impeeriumi jalajälg Indias, segu juugendist ja Oriendist, kummaline arhitektuuriline fantaasia. Vaieldamatult põnev.

Minu taksojuht härra Khan on tohutu Bollywoodi-fänn ja tema ainus eesmärk on mind lõpuks viia oma iidoli Salman Khani maja juurde Bandras, Mumbai mereäärses linnaosas. Aga sinna jõuame alles pimedas.

Bandra keskel on suur valge Jumalaema kirik. „Mine vaata oma jumalaid ka,” ütleb taksojuht, kes on keeldunud mind viimast parsi pühakotta ja mošeed näitab vaid kaugelt.

Õhtul jõuan hostelisse tagasi. Selle seinal on silt seitsme käsuga: usulised arutelud keelatud, joomine keelatud, võõraste naiste hotelli toomine keelatud jne. Olen Mumbais poolteist päeva, söön väga maitsvat pasanda paneeri, mis on kodujuust karrikastmes, ja sõidan Uidapuri. Seljakotituristile on Mumbai liiga suur.

Et seda linna nautida, tuleks hotell võtta kuhugi Colaba piirile.

21 päev. Uidapur

Pärast 14-tunnist bussisõitu vajun uksest välja ja istun esimesse motorikšasse, mis teeneid pakub. Ütlen, et tahan hotelli vanalinnas järve ääres. Noor rikšajuht on õnneks taiplik ja ütleb, et ta onul ongi just selline hotell. Booking.com-i vahendusel olen hindadega tuttav ning India-kogemus ütleb, et kohapeal on alati veel odavam.

Esimese hotelli praagin välja, teise võtan – 600 ruupiat järvevaatega toa eest. Ma tahan aknaga ruumi, mitte koobast või olematut vaadet sisehoovi. Vaatan veidi ringi ning muudan oma plaane ja jään kolmeks päevaks.

Kohe kõrvalmajas, hostelis nimega Hanuman Ghat on Cafe Helsinki ja seal iga päev kell 19.30 kinoõhtu filmiga „Octopussy”, peaosas Roger Moore. See James Bondi seiklus filmiti suuresti üles Uidapuris ning paljud kohad on filmis selgelt äratuntavad, nagu 1651. aastal ehitatud Shree Jagdishi tempel. See hindu pühakoht on suurepäraselt säilinud ja külalistele avatud ning selle välisseinad on kaetud vallatute ja vähem vallatute figuuridega. Järve kaldal pesemis-ghati ääres hulkudes jookseb mulle vastu üks britt, kotis kolm purki Kingfisherit, ning seletab rõõmsalt, et leidis koha, kust saab õlut ja muud alkoholi. Mees on absoluutses õnne tipus.

Enamikus Rājastāni linnades ei ole alkoholi saada, Uidapur on selles suhtes erand, aga menüüs muidugi neid jooke kirjas ei ole, kuid tellida saab. Pärast väikest seiklemist leian koha üles ja võtan sisselamiseks Kingfisher 650. Kohe saabub üks kulunud tüüp, haarab samuti õlle ja vannub tšehhi keeles. Küsin, kust ta on. Czech Republic, on vastus ning ta istub pargipingile ja hakkab õlut jooma. Selgub, et tüüp on juba kolmandat kuud Indias ning võtnud osa Kumbh Melast ja vaadanud, mis ujub mööda Gangest. „Tead, ma keeran oma kodus kütte viie kraadi peale ja sõidan säästetud rahaga kolm kuud Aasias ringi,” selgitab mees rahalisi allikaid.

Õhtul teeme katusekohvikus väikse eine. Tema võtab pitsa, mina tellin rajasthan thal’i. Arve maksmisel kirjutakse vahel juurde ka maksud. „Mina makse ei maksa, ma ei tea, mis sina teed,“ ütleb tšehh ja kinnitab, et peab kiirustama öörongile Pushkari. „Ära siis maksa, meil on ka kiire,” vastab kõrtsmik rahulikult. See on India. Hinnad on siin paindlikud, igalt mehelt võetakse tema rahakoti suuruse järgi.

23. päev. Hommikusöök maharadža juures

Üks hommik võtan ette jalutuskäigu mäetippu, mis paistab teisel pool järve. Üritan lõigata ja satun maharadža lossi ette, 25-ruupiane pilet tagab õiguse siseneda territooriumile. Suur osa lossist on muudetud hotelliks. Nii ongi ühes nurgas sisse seatud väike hommikusöögipuhvet.

Vanem Korea paar laseb elul hea maitsta sitaraviiside saatel. Hommikusöök maksab nii 750 ruupiat, seljakotirändurile jääb see väljapoole eelarvet. Kiusatus on muidugi suur end tuhande ühe öö muinasjuttu unustada, kuid liigun edasi. Lossiaed muutub pargiks, mille sisemuses näib olevat veel üks hommikusöögilaud või kohe algav kerge seltskondlik koosviibimine, millele viitab must luksuslik Jaguar ja maastur. Jaguar on nüüd muide India kaubamärk ja kuulub India ühele suurimale firmale Tata Corporation. Minu eesmärk on klooster mäetipus.

Väljun lossi territooriumilt ja teen tänaval kerge eine, mis koosneb pudist ja padist ning mida serveeritakse kastmega. India kastmed on kõik oivalised. Pudi (puti) on väike valge leib ja padi (pati) osutub tumedaks käkiks. Saan veidi pahaseks, kui toitlustuspunkti peakokk tuleb austust avaldama ja omaenda kätega minu padit purustama. Ma üritan ikka veel hoiduda liigsest kogusest pisikutest, sest kõhuhädaga sõitmine tualetita ööbussides on võimatu. Seega nõuan endale uue padi, mis serveeritakse mulle sõbralikult ajalehe vahel, et oleks valgele mehele hügieeniline.

Teepunktist saan ka väikse masala-tee. Seda valmistatakse nii: elaval tulel kannu kallatakse piim ja lisatakse siis mingi kohalik salaaine ning ongi valmis. Elavat tuld tehakse näiteks kookospähklite koortest. Kokku läheb 40 ruupiat.

Kloostris taotakse kella ja liturgia ülempreester hõikab lakkamatult jehhuu-hopsassaa. Kordan seda ürgset vibratsiooni ja teen väikese annetuse.

Tagasi tulles proovin veel üht tänavatoitu. See näib olevat pärit fusion-köögist. Röstsai on poolitatud ja vahele on määritud mingit mõrkjat segu, ning siis on see asi pistetud oli sisse keema. Maksis 7 ruupiat ja masala-tee lisaks 5 ruupiat – lõunaoode on seega nii 15 eurosendi eest tehtud, hommikusöögil lausa priiskasin − ligi 60 eurosenti. Õhtuks võiks endale lubada ühe rajastan thal’i (105 ruupiat = 1,5 eurot).

25. päev. Āgra

Teekond Āgrasse ei ole meeldiv. Troopiline soojus on ammu läbi saanud ja öine temperatuur võib langeda viie kraadi kanti. Igatahes on mul ilgelt külm. Mul on oma sleeper ehk magamiskoht, aga kui bussis läheb liiga tihedaks, siis nad vallutavad ka sinu sleeperi (juhul kui see on esimesel korrusel). Kas võib, küsib üks ja juba ongi ta rätsepistes minu seljakoti otsas ja hakkab teisi sissetungijaid ära ajama. Saan hüüdnime big boss, sest ma eriti ei soovi oma voodikohta kohalikega jagada.

FOTO: TIIT PRUULI

Āgras võtab mind vastu Eesti oktoober. Kohalikud elanikud värisevad tekkide all ja alles keskpäevane päike teeb olukorra mõnusaks. Hotelliga ei vea, rikšamees mängib lolli ega saa aru, et ma soovin saada Taj Mahali äärsesse vanalinna. Esimese tema pakutud hotelli praagin välja, sest puuduvad WC-potid, aga teisega nõustun, sest olen liiga väsinud. Tüüp saab ilmselt hotellist preemiat. Sooja vett müüakse ämbriga. 650 ruupiat on selle urka eest ilmselt palju, aga ma ei jaksa pärismaalastega jahuda.

Õhtul veendun, et Taj Mahali ääres on vanalinn, katusekohvikud kauni vaatega ja odavad hotellid. Olen rikšamehe peale tige. Pealegi on ta koos oma vennaga, mingi libeda selliga, kleepinud end minu saatjaks. See tähendab, et nad ootavad mind rikšaga igal pool, kus võimalik. Mingil hetkel on sellest isegi kasu, sest olen oma hotelli nime ära unustanud. Õhtul hakkab tüütu rikšamees minult mingit suuremat summat välja pressima, aga saadan ta kuu peale ja maksan küsitust kolm korda vähem.

Järgmine hommik olen Āgra raudteejaamas. Saadan metsa tüübi, kes teeb mulle ettepaneku sõita taksoga New Delhisse hinnaga 50 eurot 200 kilomeetri eest. Ta teab, et minu rong hilineb paar tundi ning pakub oma teenust juba täitsa piiripealse hinnaga 30 eurot, pidades aeg-ajalt moblaga kellegagi nõu, konsulteerides pakkumiste suhtes. Ma olen otsustanud rongisõitu nautida, sest piletid on defitsiitsed.

Ootan ja vaatan. Kuskilt on perroonile siginenud poolpaljas naga-baba, kirjanik Lii Undi suured lemmikud. Mees peseb, määrib enda keha, mis on vaid niudevööga kaetud, tuhaga kokku. Siis saabub ahv ja haarab kõrvalistuva naise käest banaani.

Naga-baba rabab kätte mõõga ja asub ahviga vapralt võitlusse. Ahv ei loobu banaanist, vaid põgeneb raudtee infrastruktuuri latvadesse. Naga-baba suundub aga linna missioonile.

Eelviimane päev. New Delhi

Mõne tunni pärast olen pealinnas. Viskan seljakoti selga ja liigun vilunult Paharganji. Ma ei tea, kas mind kaitseb päevitus või Anjunast ostetud „haihammas”, kuid ma ei paku saakloomana huvi. Taksomehed pakuvad vaid veidi laisalt oma kaupa, kui nende massist läbi kõnnin. Keegi hõikab „Hotell!”, liigun temaga kaasa. 550 ruupiat single-ruum teleka ja sooja veega ning marmortrepid. Võtan ära. Teen viimase ostlemise, veidi pudipadi, maitseaineid – 5 ruupiat pakendi eest − ning lähen hotelli ja küsin, kust õlut saab. Linna peal on costly (kulukas), on vastus. Üks vana jookseb siis tooma, saan sooja Godfatheri 100 ruupia eest, kuid maksan 10 ruupiat tippi. Hiljem lähen siiski linna peale nende juhatatud kohta ja leian sildi „Külm õlu Black Label 65 ruupiat” koos India elava muusikaga. Koos maksudega oli 81 ruupiat ning kohalikud õgisid pilkudega kahte hindele neli vastavat Euroopa naist.

Hüppan siis tänavale. Vahepeal on pimenenud ja välja on ilmunud hašišimüüjad. 10 grammi maksab 5000 ruupiat, tõenäoliselt on veidi kauplemisruumi, aga see on kõige viimane asi, mida vajan. Ma pean hommikul olema lennujaamas. Ka hind on mulle täiesti arusaamatu. Kui Goas maksis 0,75-liitrine pudel suurepärast 42-kraadist Konkan fenny’t 100 ruupiat, mida sai segada mangomahlaga, siis miks on siin narkots nii kallis? Ilmselt seetõttu, et see on keelatud.

„Me lähtume Moskva ja Frankfurdi tänavahindadest,” ütles tüüp. Aeg on vist hotelli minna, enne kui paljaks röövitakse, mõtlesin mina.

Margaon - Mapusa - Mumbai - Uidapur - Āgra - New Delhi

Minek - Tulek

Tallinnast on üks soodsamaid ja mugavamaid viise Indiasse jõudmiseks lennata Finnaiariga läbi Helsingi Dehlisse (väljaspool kampaaniad alates 650 eurost, kampaania käigus 100-150 eurot soodsamalt) ning Delhist edasi eraldi piletil India siselennuga jõuab juba suurematesse keskustesse. Euroopa sõlmjaamadest (Amsterdam, Frankfurt, London) on olemas otselennud India suurematesse linnadesse nagu näiteks Mumbai, Bangalore, Chennai, Hyderabad. Kuid enamasti sellise ühenduse hind ühel piletil alates Tallinnast on 1000 euro kanti ja kallim.

Neil, kes soovivad vältida siselende, tasub kasutada mõne Lähis-Ida lennufirma ( Emirates, Etihad Airways, Qatar Airways, Oman Air) kvaliteet-teenust. Nii näiteks Estonian Airi ja Emiratesiga saab läbi Kopenhaageni (või Amsterdami) ja Dubai Lõuna-Indiasse Keralasse või Estonian Airi ja Qatar Airwaysiga läbi Skandinaavia ja Doha rannapuhkuse nautijate paradiisi Goasse. Kohale jõuab vähem kui 900 euro eest.