Ilumetsa kuldne ring matkaradadel
Nii nagu kogu elu ja tegevused N Liidu ajal, olid ka turism ja matkamine tol ajal idealiseeritud.
Kuid oktoobrilapsed, pioneerid ja komsomoli liikmed ei olnud sageli väga süvenenud ideoloogiasse. Noorteorganisatsioonidesse kuulumisega kaasnes sageli hüvesid, nagu näiteks võimalus minna mõnele ekskursioonile, reisile või laagrisse.
Ühtpidi võib nõukogude korda kiruda ning põhjuseid selleks leiab miljoneid, aga paraku on igal kepil kaks otsa. Viibides palju aega looduses ja matkates, pean tõdema, et mulle oleks nõukogude aeg elamiseks sobinud rohkem. Eesti okupeerimisega kaasnes ka mõningaid plusse. Näiteks on tänu kunagistele piirivalvega seotud piirangutsoonidele praegu inimestel võimalik minna paljudesse mereäärsetesse paikadesse ja jalutada seal kümneid kilomeetreid eravaldusesse sattumata.
Okupatsioonita oleks tänapäeval ligipääs merele palju keerulisem eraomandi tõttu. Samuti on kunagiste polügonide asukohtades väga liigirohke ja metsik loodus. Hea näide on Alam-Pedja ja Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealad.
Nõukogude ajal oli igasugune ühiskondlik tegevus au sees ja seda tunnustati. Kuulumine huviringidesse oli noorte seas väga populaarne ning sellega kaasnes kasvatuslik ja hariv tegevus. Palju oli matkaklubisid ja -ringe, mis korraldasid suuremaid ja väiksemaid matku alates kohalikest radadest kuni Siberi taigasse, kõrbesse ja kõrgmäestikesse.
Ka meie väikese ENSV territooriumil oli maha märgitud mitmeid matkamarsruute, metsades oli siin-seal matkajatele püstitatud pisikesi metsaonne. Need onnid olid küll üsna spartalikud, aga ajasid asja ilusasti ära. Tavaliselt oli onnis kaks lavatsit ja laud keskel. Ukse pealt vaadatuna meenutas see rongivaguni kupeed. Küttekehaks oli kaminahi, mida köeti õuest, ja toas oli soojamüür.
Kadunud matkarajad
Infot nõukaaegsete matkaradade kohta tänasel päeval napib, kuidagi on juhtunud, et kõik on kuhugi unustuste hõlma vajunud.
Olen ise leidnud ainult üksikuid marsruutide kirjeldusi. Üks nendest on Ilumetsa Kuldne ring.
Ilumetsa Kuldne ring paikneb Põlvamaal Ilumetsa kandis Põlva ja Värska vahelise maantee ääres. Selle marsruudi kujunemisele aitas kaasa rongiliiklus, mis võimaldas inimestel rongiga Pihkvani sõita. Idee oli selles, et inimesed väljuvad rongist Ilumetsa peatuses ja kas järgmisel või ülejärgmisel päeval jõuavad matkates Veriora rongipeatusesse.
Põrguhaua meteoriidikraater
Rada algas jala astumisega Ilumetsa peatuses, kust matkati esimese suure vaatamisväärsuse ehk Põrguhaua meteoriidikraatrini.
Kraater on mitmeti märkimisväärne, nimelt on tegemist Mandri-Eesti suurima meteoriidikraatriga, mille laiemast küljest on kraatri ühest servast teiseni 80 meetrit.
Kraatri sügavus on 12,5 meetrit ja selle põhjas on 2,5 meetri paksune turbakiht.
Kokku on sealkandis kraatreid meenutavaid moodustisi viis, aga ainult kaks nendest on kindlasti meteoriidi kukkumise tagajärjel tekkinud. Kraatri vanuseks võiks hinnata pea kuni 8000 aastat. Suure tõenäosusega oli tegemist raudmeteoriidiga.
Põrguhaualt mööda metsateed edasi liikudes jõudsid matkajad Rebasmäele. Seal oli nõukaajal pisike metsaonn, mille juures kunagi seisnud karu topis. Veel aastal 1999 oli onn seal alles, endalgi oli korra võimalus seal ööbida.
Järsust nõlvast alla laskudes jõudis matkaja ojani, mille juurest paremale keerates tuli umbes saja meetri pärast Rebasmäe allikas. Allika veeand on 30 liitrit sekundis.
Vesi on kõrge rauasisaldusega, mida reedab vee lõhn, maitse ja oja oranžikad kaldad. Kindlasti kõlbab vesi joomiseks, aga nendele, kes pole sellise veega varem kokku puutunud, võib see ebameeldiv tunduda.
Kes nüüd viitsib veidike otsida, leiab lähedal olevast nõlvast pisikese allika, mille vesi on sootuks teine.
Sõltuvalt sellest, kui palju on kell või kui väsinud matkaja oli, sai ta otsustada, kas jääb Rebasmäele ööbima või mitte.
Läbipaistev Valgejärv
Igal juhul viis rada edasi Valgejärve juurde, mida aastaid peeti Eestis üheks läbipaistvamaks järveks.
Järve pindala on 6,3 hektarit ja sügavus 11,7 meetrit. Vesi on väga puhas ja igati tarvitatav toidu valmistamiseks. Kes julgeb, võib ka seda juua, ise olen enne joomist selle vee läbi keetnud ja maha jahutanud.
Valgejärvest lõuna suunas liikudes jõudis matkaja Mustjärve juurde. Need kaks järve on teineteisele üsna lähedal, läbi metsa liikudes on nende vahe pisut üle poole kilomeetri. Samas on need täiesti erinevad järved. Nii nagu nimigi reedab, on teine järv palju tumedama veega. Vaatamata tumedale veele on järve vesi väga puhas.
Mustjärveni jõudmiseks võib minna otse läbi metsa või mööda kruusateed. Mustjärve ääres saab ka tänapäeval ööbida.
Kui mööda kruusateed tagasi Valgejärve poole liikuda, leiame tee äärest puidust sildi, mis suunab Päikeseloojangu metsamaja juurde. Nõukaajal oli seal mets tihedam ja laukajärve ääres oli pisike metsaonn.
Praegu on seal kahekordne suur palkidest metsamaja, mida saavad huvilised rentida. Päikeseloojangu metsamaja juurest viib laudtee üle raba Liipsaarde.
Liipsaares on raba ääres kõrgel nõlval vaatetorn, mis ehitati sinna 1990. aastate lõpul, ja metsaonn, mida saavad matkajad tasuta kasutada. Sügisel või talvisel ajal on see hea koht ööbimiseks. Metsaonnis on kamin ja pliit, õues lõkkekoht.
Siit saavad matkajad lahkumiseks valida kahe võimaluse vahel. Võib minna mööda metsateed Leevile ja oodata bussi, mis Võrru või Räpinasse viib. Teise võimalusena võib tuldud teed tagasi minna ning seal, kus tee pöörab Valgejärve juurde, liikuda mööda kruusateed kuni Veriorani ja istuda rongi.
Kindlasti soovitaksin Ilumetsa kandis seigelda mitu päeva, sest põnevat on siin palju. Kui ajaliselt kiire pole, siis tasuks kaasa võtta räätsad või need ise meisterdada ja minna Meenikunno raba saari uudistama. Sügisesel ajal leiab rabast jõhvikaid ja rabasaartelt seeni.
Need, kellel aega ja uudishimu rohkem, võivad võtta suuna Võhandu kallastele ja seal ringi vaadata. Mitte eriti kaugele jääb ka Paidra järv, mille ääres on mitu telkimiskohta.
