Olen mõtisklenud, et kui mu esimene kogemus Kreekast olnuks mõni teine vaikne saar nagu Milos või Skopelos, siis äkki oleksin hoopis neile pidama jäänud? Aga mis sellest oleksist enam. Samos Ida-Egeuse meres Türgi piiri ääres on see koht, mida olen hakanud omaks pidama. See on mu Kreeka puhkepaik juba aastaid. Muidugi teen Samoselt aeg-ajalt kõrvalehüppeid teistele saartele (Türki niiväga mitte), käimata on sealkandis vaid vähestel päris pisikestel saarekestel. Kreekasse on lihtne armuda.

Need saared – Lesbos, Chios, Samos, Ikaria – väärivad kindlasti tutvustamist isikliku kogemuse kaudu, ent mugava inimese jaoks pole Ida-Egeus hõlpus rännak. Tšarteriga Eestist sinna ei saa ega ole saanudki. Lähim lennuki maandumispaik Eestist asub allpool: Dodekaneesides paikneval Rhodosel.

Laevasõit – mitte ainult ajaraisk

Teel Eestist jääb valida esiteks ümberistumine kohalikule lennule Ateenas – aga teadupärast pole ka lennuühendus Kreeka pealinnaga meil sugugi kiita (kuigi Estonian Air katsetab suvel), teiseks mõnevõrra väsitav seljakotireis Ateenast läbi Pireuse laevaga. Olles nii aastaid reisinud, leian selles nii meeldivat kui ebameeldivat. Kurnav on eeskätt 9-10-tunnine sõit iseenesest.

Kui laevasõit pehmes kliimas aga inimesele meeldib, siis tuleb seda julgelt soovitada. Teel Samosele libisevad mööda sellised toredad sadamad nagu Ermopouli Syrosel, Paros, Naxos, Mykonos, Ikaria, Fourni jmt. Seega suur hulk klassikalist ja olulist Kreekat linnutiivul ühe päevaga. Öine Naxose sadam akropoliga künkal, samuti Ikaria metsik ning Parose rauge madalate küngastega ilu. Muide, viimasele on maja ostnud näitleja Tom Hanks.

Veel ei ole ma sattunud kesk Egeust päris kõva tormiga. Sellisele merele, mida kirjeldab Nikos Kavvadias meil 2006. aastal ilmunud teoses “Vahikord” (Kalle Kasemaa sai tõlke eest kulka aastapreemia).

Suured laevad, nagu meilgi Soome vahet sõeluvad, eriti hullult ei kõigu. See-eest väiksemad saartevahelised alused (Anek Lines näiteks) võivad olemise päris huvitavaks muuta.

Laevad on läinud Kreekas isegi selle kaheksa-üheksa aastaga moodsamaks ja kiiremaks, hinnad neil kõrgemaks.

2004. aastal sõitis Dimitroula-nimeline vana praam Pireusest Samosesse erinevatel põhjustel peaaegu 14 tundi, tänavu üheksa ja pool. Eks sel teemal löödi omal ajal Kreeka meedias ka kõvasti lärmi: laevad olid graafikust mitu tundi maas. Kui viimati Samosel kohvikus ühele kuulajale “vana head” Dimitroulat mainisin, ajas too silmad õunasuuruseks ja imestas: “Sa mäletad seda õnnetust?” Tagasiteel nägime oma elutöö lõpetanud Dimitroulat Pireuse dokis. Meenutas vana peremeheta koera, kel on karv maha pudenenud.

Tarvilik näpunäide enne laeva peale tõttamist on varustada end pikemaks teekonnaks vajaliku moonaga. Laevas on kõrgemad hinnad, nagu meilgi.

Tasub osta kaasa näiteks juustu, saia, oliive, puuvilju ja joogipoolist, mida laevalael mõnus tasapisi otsast hävitada.

Veinipudel laevas maksab ca 16 eurot, poes viis-kuus korda vähem.

Eneseõigustuseks ja selgituseks

Miks Samos? Suhteliselt juhuslikult, nagu suur osa asju meie elus. Minu pangaarvale laekus küllalt juhuslikult selle sajandi algul ühel varasuvisel päeval natuke üle 100 000 krooni. Maksnud ära võlad, laenanud omakorda hädalistele, ostnud jalgratta ja käinud meesterahvale sobivalt korra viie aasta jooksul riideid ostmas, jäi raha üle!

Sestap hakkasin otsima reisi sihtpunkti.

Lõuna-Ameerika jaoks raha enam ei jätkunud, seega valisin Kreeka ja just nimelt Samose. Sinna sai Helsingist otse Finnairi tšarteriga. Olin otsustanud, et ma ei soovi naabriteks endaga rahulolevaid Eesti väikeärimehi.

Kas Samose valik oli juhuslik? Teadsin enne reisi, et saar on piisavalt suur (suurem kui Santorini, Korfu, Kos jt), et pakkuda avastamisruumi, ühtaegu üsna roheline, aga samas paistab silma kahe kõrge mäetipuga (pisut alla 1500 m). Ning sedagi, et Samos on vahest veel külalislahkem kui paljud teised Kreeka saared.

Seda kõike võin nüüd aastaid hiljem kinnitada. Samose inimeste sõbralikkuse kohta aga lisaks niipalju, et kuna turismi pole seal veel liiga palju, on ka põhjust olla külalislahke. Lõppeks on saare külalised ju suuresti nende leib.

Eks ole osa kohalikke põllumehi seetõttu loobunud raskest talvisest oliivikorjamisest hotellipidamise kasuks. Või teevad mõlemat, kuid lasevad noorematel sugulastel või hooajatöölistel rassida ja enamiku tulust endale võtta. Et õlipuuviljad lihtsalt jõude puu otsas ei ripuks.

Vahepealsetel aastatel olen rännanud muudelgi saartel, teistes saarkondades.

Igal pool on huvitav, mida väiksemad ja metsikumad saared, seda enam. Kuurorte olen üritanud vältida, niisamuti peopanemise kohti nagu Mykonos ja Kos. Kuid Kreekas on ju käidavaid saari vähemalt 500 ringis (kokku üle 2000), nii et võimalusi kui palju. Samas märkan, et Samosele pöördun ikka ja jälle tagasi.

Kui näen laevareelingu äärest tüürpoordis kauguses kaljuserva all paiknevaid raskesti ligipääsetavaid Mikro ja Megalo Seitani randu ja pilvedesse ulatuvat Kerkise mäge, tean, et olen rahus ja kohal.

Pythagoras oli siin

Mida oleks Samosest hea teada? Heal juhul seda, et saar on olnud tähtis piiripost sõjapidamisel türklastega.

Tänagi asub saarel kaks sõjaväeosa, mille läheduses ei tasu fotokaga vehkida.

Või seda, et Samos oli jumalanna Hera lemmiksaar.

Hera oli kindlasti vastuoluline isik, eelkõige naisena, kuid saart armastas väidetavalt ta tolle ilu tõttu. Hera tempel paikneb kauni sadamaküla Ireoni lähistel, nime sarnasus on arusaadav.

Siin asub teadusmaailmas hästi teatud Eupalinose tunnel, mis ehitati 2500 aastat tagasi, et juhtida vesi kalju seest saare alaossa. Tunneli külastamiseks tuleb maksta kolm eurot või minna kuu viimasel pühapäeval tasuta. Liikuma pääseb umbes saja meetri ulatuses, kuid pole ise suutnud seda külastada, mulle ei meeldi kitsad maa-alused käigud.

Samosel elas ka filosoof, riigimees ja teadlane Pythagoras, kelle järgi nimetati saare kaguosa tähtsaim sadamalinn Pythagorio. Ka lennuväli asub sealsamas kõrval. Linn on Samosel muidugi tinglik mõiste, sest kogu saarel elab kokku 45-50 000 püsielanikku ning pealinnas Vathis ehk kõige rohkem 8000, Pythagorios vahest poole vähem.

Kuulsast teoreemi leiutajast saab aimu saare lõunaosas asuvas koopas, mille jalamil peituvas õdusas puust kohvikus leiab eri keeltes põhjaliku tutvustuse. Mõtleja veetis 400 meetri kõrgusel kaljus asuvas koopas palju aega, tegi teaduslikke katseid ja mõtiskles. Paos olemise pragmaatiline põhjus seisnes selles, et saare tollane valitseja ja türann Polykrates pidas Pythagorast konkurendiks. Viimase kui teadmamehe ja poliitiku võimalikku mõju pidas türann rahvale niivõrd ohtlikuks, et kuulutas ta lindpriiks.

Koobas on üks uhkemaid Samose ametlikke vaatamisi. Kõigepealt tuleb mööda kitsukest loomingulist treppi jõuda esimeseni, mille kõrval asub miniatuurne kabel. Sadakond meetrit kõrgemal teises koopas saab laskuda allikani. Teab mis põhjusel leitakse allikast pea iga aasta mõni enesetapuhuviline, tuukritele see headmeelt ei tee. On ju lihtsamaid mooduseid ja kodule lähemal.

Samose asupaigaga seoses kerkib ilmselt küsimus Türgi mõjudest. Samosest Türgi rannikuni (lähim sadam on Kusadasi) jääb 3-4 km, soodsamad üleveod maksavad 10-20 euro vahel, päevane kruiis 40-60. Türklasi saarel siiski ei näe, mis on ka igati loogiline: neid siin ei armastata.

Türgi mõjusid võib siin leida vähem kui Stockholmi kesklinnas. Tõsi, pitapõhiseid kiirsöögikohti võib pidada Väike-Aasia pärandiks. Samosel üldsegi mitte, aga see-eest Lesbose idarannikul Molyvose külas (samuti 3-4 km Türgist) näeb ometi kaunist Türgi mõjudega arhitektuuri, kus kivist esimese korruse peale on ehitatud massiivsete rõdudega puitkorrused.

Paar sõna pitast. Kui päeval on kiire või rahast kahju, kõlbab ka pita-taolise kiirtoiduga magu hellitada. Vähenõudlik eine. Enamik teab, millest see koosneb: saia sees on vardas keeratud sea-, kana- või kitseliha laastud, jogurt, punane sibul, praekartul, vahel ka peekon ja grillkõrvits. Maksab 1.70 kuni 2.80, sõltuvalt kohast.

Aitab ametlikust teejuhist

Räägiks nüüd sellest “päris” elust Samosel. Ma ise pole kuigi suur arheoloogia- ega ka eriline ajaloohuviline. Vahel võtan raamatu kätte alles siis, kui miski koht või fakt on hakanud pikalt painama. Igasugu ametlike vaatamisväärsustega on tihti nii, et kohalikud küll teavad, et midagi sellist kusagil asub, aga neid ennast jätab see selgelt külmaks. Või nagu professor Kalle Kasemaa märkis vanakreeka kirjanduse kohta: kreeklased peavad seda pigem maailma kultuuriloo, mitte niiväga enda omaks. Sestap pakub Kreekas üldisemat huvi kaasaegne kirjandus.

Jutu mõte selles, et Samose (nagu ka enamiku Kreeka) peamine maavara ja rahvusaare on inimesed ja loodus. Suurepärane kliima ning arukad inimesed. Kreeklasel võib olla palju puudusi, kuid sa näed neis aastatuhandetega kogunenud tarkust kui alateadvuslikku pärandit. Liialdus? Võib-olla. Pean silmas kaasasündinud olemuslikku tarkust, mis väljendub viisakuses, taktitundes (sic!) ja muretuses.

Enam-vähem ükskõik kus Kreekas võid sa ringi käia ilma, et sind asjata tülitataks. Selge see, et Mykonose rannaäärsel terrassil või Ateenas Plaka vahel tahab sulle müütada kella või käekotti Sudaani pagulane, isetehtud palvehelmeid Samoselgi kõhetu plass Ukraina noormees ning narkarite mekas Omonia väljakul nõutab sult paari eurot Bulgaariast saabunud asjaarmastaja.

Kreeklane on uhke, heas mõttes uhke. Ta küsib sult bussis, kohvikus, laevas või mujal midagi alles siis, kui on sind pikemalt silmitsenud ja leiab selleks sobiva hetke olevat.

Eestlane olla on Kreekamaal tegelikult päris hea. Meid pole siinmail pea üldsegi nähtud (erinevalt mõistagi Kreetast), sageli tuntakse uudishimu, sest isekeskis nad arutavad, kust kurat nood küll võiks pärit olla. Sagedasemad ennustused on Norra, Tšehhi, Soome, aga ka Ungarit on pakutud.

Tuleb kindlasti lisada, et kreeklastel on küllap suuresti tänu õigeusule ka venelastesse (ja ukrainlastesse) küllalt soe suhe. Sellest hoolimata tõi pronksmehe teisaldamine (mis oli ju Euroopaski suur uudis) kreeklastega kohtumisel tol kevadsuvel esile peamiselt muigamist ja sellekohaseid nalju.

Poliitikasse on kreeklased vist üldse suurema usu kaotanud. Parlamendivalimiste aktiivus jäi alla 50%, teade sotsialistide triumfist seni võimul olnud demokraatide üle võeti vastu küllalt kiretult. Eks Ateena kesklinnas ikka natuke joovastuses märatseti, aga rahvas jäi vaoshoituks. Teatud muudatusi oodatakse aga selgelt. Pärast euro elluastumist on elu läinud muudkui kallimaks, jõudnud Läänega kohati samale tasemele. Ometi oli Kreeka ju veel 90ndail see paradiis, kus oma jeenide ja dollarite vastu sai mõnusa paki drahme. Kõik oli odav.

Rahvas aga on tüdinud sellest hindade võidujooksust. Kõik 80ndail ja 90ndail Ateenasse kolinud inimesed ei suuda end seal ära elatada, saarele või maale tagasi kolimine tähendaks aga arvatavasti rasket tööd. Sest maa on kidur ja tööd jätkub 16 tunniks päevas. Kõik ei saa hotelli või restorani pidada.

Kaunid mägikülad ja Anthemise baar

Tagasi Samose juurde. Kui esimest korda Samose lennujaamas maha astusin, lõi näkku kuum pahvak ürtide ja meremaitsega. Oli juuli algus. Normaalne kreeklane siis ei puhka, nemad võtavad ennast kohustustest vabaks poolest augustist poole septembrini, mil lapsed kooli lähevad. Juuli on Samosel unenäoline ja aeglane, õhk võbeleb tsikaadide monotoonsest kisast. Kümme kassi magab maja ees lehtlas laua peal ploomikausi kõrval, naabruses kireb kukk.

Aga siiski, kusagil lähedal lõhestab vaikuse kompressori jõuline rünnak asfaldikamarasse. Ehitatakse, aga muidugi mitte nii palju kui viis aastat tagasi.

Oma esimesele reisile tulin üksi, oli lihtsalt selline eluhetk. Öömaja sain saare põhjapoolses külas Kokkaris – vana kaluri-, nüüdseks pigem kuurortküla. Seltsimehed kalurid rõõmustavad tänaseni hommikuti tavernipidajaid, kasse ja elanikke kalasaagiga.

Esimesel reisil tutvusin Kokkari keskuses (mis asub loomulikult kiriku vastas) küla vanimat baari pidava Anthemisega. Kokkari jääb mu praegusest elupaigast saare teises otsas Marathokamboses pea 50 km kaugusele, kuid jõudumööda üritan lokaali igal korral külastada. Nende aastatega on noormehest sirgunud mees, häbelik seitel tõmmus ümaranäolises peas asendunud moodsa tagant õrnalokilise soenguga, ümaramaks muutunud kõhtu varjab sirge selg.

Anthemis on alati ise baaris ja ka minu juhatuseta on see väärt koht, mille tunneb hästi ära saja aasta vanuste kriimuliste puidust toolide-laudade järgi. Õuebaari nurgas seisab kaks tünni Samose brändiga, neid soovitan proovida vaid väga kangetel meestel – 60 ja 80 kraadi lugu. Eelistage valget veini ülevalt mägedest, 3.50 pooleliitrine kann.

Üks asi on siiski pöördumatult muutunud, kiriku ukse ees kõrgunud massiivne palm on sealt kadunud. Vaid ühe mu foto peal on ta säilinud.

Anthemis ei varjagi, et küla vanima baari pidamine on teataval määral kohustus ja perekondlik painaja. Tema esivanemad pidasid kohvikut sealsamas juba üle-eelmise sajandi lõpus. Noore mehena (38 kanti) on tal muidki huvisid, kui päevast päeva töötajaid valvata ja turistide soove rahuldada. Kõige selle vältimiseks eelistab Anthemis asjadel ise silma peal hoida ning vanade tavernipidajate kombel sinuga sinasõprust juua.

Umbes 25. oktoobril paneb ta aga akendele-ustele luugid ja tabad ette, lendab minema ja kihutab järgmised kuus kuud mootorrattaga ringi kuskil Indias, Sumatral, Vietnamis ja kui ta veel kaljust alla pole lennanud (ptüi-ptüi-ptüi), siis ka Paraguais.

Kindlasti lähen märtsis tema juurest läbi, kui põhjarannikule satun. Oli mees viimane kord kuidagi nukker, näis nii. Aga olin terve perega teel, aeg kiirustas tagant ja jõudsime teha vaid kerge tervitusveini. Mehe väsinud ilme pole imekspandav, eks hooaeg oli lõpukorral ja vaevalt 2009. aasta kõrtsipidajale palju lohutust tõi.

Ahjaa, baari peal teisel korrusel üürib ta ka mõnd tuba välja. Kui kallilt, ma ei tea, aga tütarlastel tasub uurida, liiati on ilus kreeklane minu teada vägagi poissmees. Soome naistest on ta juba natuke tüdinud.

Vastuolud põhjarannikul

Põhjarannikule jääb idas pealinn Vathi, mida sageli nimetatakse ka Samoseks; lääne poole aga saare tööstus- ja kaubanduskeskus, sadamalinn Karlovassi. Kui sul on vaja uusi pükse, tolmuimejat, kassitoitu või traktorikummi, saab selle siit soodsalt. Naine ostab hiina poest kümne euro eest kaheksa ühikut pesu ja on alati rõõmus, kui sõit Karlovassi poole läheb. Mina olen seal juba kaks korda suutnud ära eksida, kuidagi ümmargune on see asum. Olgugi et mitte liiga suur.

Pealinn Vathi on mõneti pentsik koht. Ülejäänud saare kontekstis kuidagi lärmakas oma pika kaiäärse peatänavaga, mida ääristavad pisut võõrastavad euroopalikud baarid-kohvikud. Kuidagi kõle ja üksluine paistab mereäärne ala, kuid tänavate rägastik avab uue maailma. Teatud poodide või ametiasutuste tõttu on siia sattumine ilmselt möödapääsmatu, ehkki see ausalt öeldes väga ei kutsu. Vathi puhul tasub käia kindlasti vanas linnaosas Ano Vathis, mis asub kõrgemal, mäkketõusul. Sel teel näeb mõnusaid kõrvaltänavaid, nurgataguseid taverne ning arhitektuurilisi leide.

Põhjakalda keskele jäävad toredad rannad Tsamadou, Lemonakia, Tsambou jt. Üks neist, esimene vist, on avatud nudistidele.

Lained on lõunaga võrreldes tugevamad, rand, nagu kõikjal põhjas, ikka kivine. Merest 4-5 km tõusule jäävad pitoresksed külad, eelkõige Manolates ja Vourliotes, niisamuti vähem turistide poolt käidud Stavrinides ja Hydroussa. Viimases muide müüakse juba kaks aastat 60 000 euroga väga korralikku ja ilusat puurõduga maja. Eemale peletab ostjaid ilmselt asupaik 9 km merest, liiga rahulik mägiküla jne. Ilus vaikne koht, minu meelest.

Talvel elamiseks on Samose põhjaosa vist liiga tuuline. Kui merelt saabub meltemi (nädalatepikkune psüühikale hästi toimiv tuul), siis muutub elamine üsna kargeks. Suvel pole põhi samuti vahest parim paik, sest ujumiseks alati kummisandaale jalga panna on tüütu. Kokkari ja Agios Konstantinos on siiski toredad rannaäärsed külad, kus päevake veeta.

Veel infoks: Samose keskuses, pealinna poolt tulles 100 meetrit pärast kirikut, on väike ühegi sildita agropood, kust saab odavalt ühegi sildita 1,5-liitrise pudeli oliiviõli, valget ja punast veini, lisaks oreganot ja muid saare tervisetooteid. Ka saab Kokkaris edukalt öö läbi pidutseda, seda lusti igal pool ei ole.

Foto: Aldo Maksimov

Ring ümber Samose

Auto on Samosel möödapääsmatu. Sihtpunkt võib asuda küll viie kilomeetri kaugusel, kui aga tee kerib kortsus lindina aeglaselt mäkke, pole see just väga lõõgastav rännak. Hääletada tasub küll, kümnest seitse võtab peale. Aga see eeldab suhtlemist, mida kogu aeg ei jaksa.

Lisaks mainitud kohtadele peaks Kreeka-meelne rändaja käima veel mõnel pool. Tähelepanu väärivad vanad külad saare keskel – Mytilini, vana pealinn Chora, Pirgos, Mavratzei, Leka jpt. Neis on säilinud enim autentset atmosfääri, hotelle seal peaaegu et pole ning inimesed toimetavad kitsastel-käänulistel tänavatel ja siseõuedes oma igapäevaseid asju. Aeg on mõnes kohas suisa seisma jäänud. Vanamehed istuvad keskplatsil ja laovad doominot, seltsiks kohalik papp.

Pappidega seoses meenub juhus viimasest reisist, kui jõudsime saare keskel Timios Stavrose kloostrisse. Õigeusu preester valmistus kella kuueseks jumalateenistuseks ja tuli õuele jalga sirutama. Kogu kõrge trepi ulatuses, mis viis kloostri eluruumidesse, haigutasid ja laiutasid unised kassid. Küsisin laia ebamäärase käeliigutusega papilt, palju neid siin on. Ta vastas: kolm. Tegin suured silmad, kuna nägin ise, et neid oli vähemalt 15. Parandasin ennast ja sain vastuseks 22, pühamehi oli aga tõepoolest kolm.

Mitte vähetähtis: söök-jook

Mu isiklik väike muinasjutt asub saare kõige kaugemas läänetipus: Drakei (või Drakaei) on pisike küla kaljunukil, kus lõpeb tee. Asfalt sinna viib mööda kaldaäärset järsakut, ikka üles-üles ja viimaks natuke alla. Drakei on pisike kitsas küla umbes 60-70 suitsuga, nelja taverni ja kahe poega. Ka kohalikud nimetavad küla maailma lõpuks, just asupaiga tõttu. Siin tee lõppebki, edasi tuleb järsak.

Drakeis on pisut teistmoodi rahvas kui mujal Samosel, seletada on seda raske, kuid nii lihtsalt on. Ehk kraadi võrra uudishimulikumad ja vahetumad kui teised, paistes seepärast vähemalt alguses huvitavamad. Eks nad peavad ennast ilmselt millegi poolest ka erilisemaks, või puhub siin meltemi (mis pidavat ajama jooma) liiga sageli. Igatahes Kostase tavernis, kust avaneb kirjeldamatult ilus vaade alla merele, võttis samanimeline peremees esimesel korral mult kaks korda tellimuse ja käis veel hiljem korra täpsustamas, kuna oli liiga purjus. Sellist asja Kreekas iga päev ei kohta.

Peab lisama, et Kostase kõrts teenis Ateenas resideeruva briti Kreeka-spetsialisti Harry kodulehel kõigis kategooriates kokku üldhindeks 9,5 kümnest võimalikust! Ütleksin nii, Samos ilma Drakeis käimata on nagu vein ilma oliivita. Sööge kindlasti Kostase juures (ka see teine koht, mille nime ma ei mäleta, on väga meeldiv) ning ärge ehmatage, et menüü mahub ühele leheküljele ja on käsitsi kirjutatud. Küsida võib kõike!

Drakeist üht teed pidi alla jääb aga imepärane väike paadisadam-arhipelaag Agios Isidoros, kus saab 10-12 euro eest rentida tunnikeseks paadi koos sõudjaga. Meeldejääv kogemus ja tõesti kaunis koht, paadimees pakub suupistet ja keelekastet. Õige teeotsa leidmiseks kasutage kaarti, see ei torka väga silma.

Hämaraga saabub söögiaeg

Õhtud Kreeka külas kuuluvad paljuski kulinaarsetele avastusretkedele. Väljas söömine on Kreekas omaette teadus, söögikohtigi on mitut sorti, kohati võib otsuse õhtusöögi suhtes teha isegi laudlinade või toolide järgi. 100% reegleid ei ole ja üllatavalt heaks võib osutuda ka see söögikoht, kus enne sind pole hõivatud veel ühtegi lauda. Üldjuhul polegi sellist kohta, kus toidukategooriad oleks võrdselt head; ühes on eriti head kalaroad, teises traditsioonilised Kreeka küpsetised ja pajaroad, kolmandas liha.

Kreeka söögikultuur on omaette raamatu teema. (Algatuseks leiab väga palju kasulikku väljas söömise nagu kõige muugi kohta Harry toimetatava lingi alt – www.greeceathensaegeaninfo.com). Näiteks oma kogemus õpetab, et erinevalt mitmetest ametlikest Kreeka teejuhtidest pole sugugi mõistlik sööma minna liiga hilja – näiteks 9-10 paiku. Ilmselt on see väiksemate rahulikumate saarte eripära, aga minekuks on paras aeg kuskil kell kaheksa, istuda võid loomulikult, kaua tahad. Sest nagu öeldakse, kiiresti söövad ainult vaesed ja ameeriklased.

Tavaline retsept oleks see, et proovida reisi jooksul ära 7-8 traditsioonilist Kreeka toitu, lisaks kõiki erinevaid kala- ja lihatoite, ja tekkinud lemmikuid võid aga korrata. Minu traditsiooniliste lemmikute hulka kuuluvad lisaks kalale (suur valik nimetusi) stifado (loomaliha, pärlsibul jm), lammas erineval moel, talvel kleftiko (lihapallid) tomatis, eelroogadest kahtlemata tomatikook ja oliivid. Ning tzatziki on igas mõttes kasulik, kuid näiteks Kreeka salatit võib ka kodus süüa – väljas võtab äkki kõhus liiga palju ruumi, mõtlen...

Söögikoha üldise hinnataseme näitab aga enamasti ära lahtise veini liitrihind. Kui see on üle üheksa euro, minge edasi, samas alla 7.50 naljalt ei saa. Kui lahtist veini (vareli/krasi) üleüldsegi ei pakuta, pole tegu õige kohaga. Päeval sööge kodus, liiter veini maksab poes üks-kaks eurot. Kala ostate juurde hommikul sadamast või tänavamüüjatelt.

Õlle hind on eestlasele tuttav – väljas ca 35-40 krooni kann. Pole õllemaa, minu teada toodetakse siinmail üldse vaid kolme sorti kohalikku õlut ja parimat neist (Alfa) miskipärast pole üldse eriti saada. See-eest on Kreekas tehased Amstelil ja Heinekenil, nii et seda võib käsitleda kui rahvusõlut. Siis pole ime, et ka saksa turistid hakkavad in corpore veini jooma.
Kreeka elu lihtsus ja võlu ongi selles, et kogu söök-jook tuleb nii lähedalt, sisuliselt 500 meetri raadiusest. Kala, sead-lambad, tomat, kartul, viinamarjad, õlipuud, kõrvitsad, kurgid, roheline, kitsed, kalad, arbuusid, sidrunid, apelsinid, baklažaanid – kõik on ümberringi ju olemas. Järelikult ka tervisele hea.

Foto: Aldo Maksimov

Lähisaared. Chios-Lesbos-Patmos

Vähe ruumi jäi seekord Ida-Egeuse lähisaartele. Põhja pool terendavad küllalt suured Chios ja Lesbos. Minu meelest on nad Samosest üpris erinevad. Chios näib paiguti veel rahulikum, madalam, sarnaseks jooneks on aga kohalike ülim sõbralikkus. Chiose vaiksed liivased rannad on tõeline paradiis.

Kui me Samoselt “puhkama” peaks minema, siis küllap sinna. Pealegi unustasime me mõni aasta tagasi oma pulmareisi fotoka Karfase rannaliiva ... Kohalik turismimagnet on kahtlemat Nea Moni klooster oma hästi säilinud ja igaveses renoveerimisstaadiumis võlvide ja maalingutega.

Lesbos on samuti imeline koht, sinnagi meilt millegipärast ei peeta vajalikuks reise teha. Paljud teavad, et tegu on ouzo kodumaaga (Plomari küla). Pealinn Mytileni oma lärmakate tänavatega võib olla pelutav ja ehmatada. Elu käib ja siin pannakse pidu.

Ühes sadamaäärses hotellis kohtusin eelmisel aastal Soome muusiku ja poeedi Kauko Röyhkäga, kes otsis naise-lapsega vist samuti kohta, kus “meid” ei ole. Hiljem rääkis ta sellest kohtumisest oma Eesti “bändikaaslastele” Kosmikutes ja nood rääkisid mulle omakorda suvel Kalamajas Boheemi kohvikus lugu Kauko kummalisest kohtumisest eestlasega Lesbosel. Ma siis kuulasin ja viisin otsad kokku.

Samose lähim naaber on Ikaria. Daidalos-Ikaros, tuleb meelde? Saar on suur, aga päris metsik. Tõsi, viimasel kümnendil on turism jõudnud siiagi ning kohati on teenused isegi kallimad kui mujal. Pakutakse kallihinnalist privaatsust, basseiniga vaadet kõrgetelt kaljudelt jne. Märksõnad on puutumata metsik loodus, kruusateed tuhande meetri kõrgusel, vähesed kohalikud oskavad inglise keelt, teisalt on siin paiguti suurepärased rannad. Kui muidu näeb Kreeka randades sageli keelavaid silte nudistidele ja telkijatele, siis näiteks Ikaria põhjaosas olen kohanud päris arvukaid hipilaagreid kõige sinna juurde kuuluvaga.

Saar on põnev koht, kuid ise eelistan teha sinna lühemaid sööste. Aeg-ajalt võib seal tekkida probleeme reaalse asjaajamisega.

Näiteks pole mõnes arvestatavalt suures kohas võimalik leida öömaja, rentida autot, minna poodi jne, tühised mured ühesõnaga, ka on bensiinijaamad kõikjal pühapäeviti kinni. Natuke vastuoluline ja avastamata saar. Olen kohanud kahte sorti inimesi, ühtedele meeldib saar väga, teistele üldse mitte. Ise pean otsuse langetamiseks veel vähemalt paar korda seal käima. Samoselt aeglase laevaga 45 minutit.

Väike Patmos ei kuulu Ida-Egeuse saarkonda, vaid on Dodekaneeside põhjapoolseim saar. Kõige enam 20 km põhjast lõunasse on ta pikk, autot rentida üle kolme päeva seega pole suurt mõtet. Patmos on kaunis ja hoolitsetud, aga eelkõige palverännakute koht.

Sihtpaigaks Püha Johannese klooster pealinna Skala naabruses Choras. Maapakku saadetud Jeesuse favoriit Johannes kirjutas siin oma Piibli Ilmutusraamatu, seda fakti meenutatakse igal sammul. Kui Samoselt tassitakse pealinna kuulsat mett, siis Patmoselt palvesuveniire ja pühalikku meelt.

Patmost külastasime selsamal sügisel viie päeva jagu. Oli vaikne hooaja lõpp, mõõdukas rahu. Ettekandjatel on sinu jaoks aega, ilm on veel meeldivalt soe, vesigi ujutav. Meile meeldis saar väga, olime siin esimest korda. Arhitektuuriliselt lihtne, traditsiooniline, suhteliselt lauge saar, meenutades kujult vana-aasta õhtul vette valatud tinakribu. Öömaja leidsime Grikose kalurikülas, kus on kolm-neli taverni, enam-vähem liivane rand ning palju-palju väikseid paate. Skalasse paar versta.

Pealinn Skala oma vaiksete kõrvaltänavatega on omasuguste seas üks ilusamaid. Meenub vestlus Skala sadamaäärses viinapoes. Laon eelseisvaks kolme ja pooletunniseks laevareisiks korvi ühe veini ja neli õlut ning ühe suure limonaadi. Müüja ei suuda seepeale ära imestada: “Miks te ostate siit kallist õlut, sama tänavat mööda 100 meetrit edasi tuleb vasakut kätt suur pood, kus kõik on paljud odavam?“

Reisijuhtide asemel loe kreeka kirjandust

Kreeka antiikkirjandust on eesti keeles ilmunud üksjagu. Kaasaegsest kreeka kirjandusest rääkides ei ole võimalik mööda minna Kalle Kasemaa töödest. Ta on viimase kümmekonna aasta jooksul tõlkinud kümmekond ilukirjanduslikku teost – meeldejäävamad ehk Kostas Asimakopoulose “Õhtukellad”, Nikos Kazantzakise “Viimne kiusatus”, Nikoas Kavvadiase “Vahikord”, Menis Koumandarease novellid, Dido Sotiriu “Verega joodetud maa”, lisaks teoseid Pandelis Prevelakiselt, Alexandros Papadiamandiselt ja Eustathios Makremboliteselt. Luulet eeskätt Odisseas Elitiselt. Viimasena ilmus 2009 Jorgis Jatromanolakise “Erotikon“.

Kreeka kaasaegne kirjandus ja luule on tänase Kreeka elu jälgimiseks ja lahtimõtestamiseks kindlasti abiks, kreeklased on huvitavad ja vastuolulised inimesed. Küll justkui lõunamaa rahvas, aga samas meiega nii sarnane. Loomuse ebakindlus, enesekindluse varjamine valjuhäälse kõne ja maski taha, samas tasaseks taltsaks vaatlejaks-jälgijaks muundumise võime.
Ja siis veel muidugi naiste ja meeste suhted. Naised ju kohvikus-baaris ei käi, teenindavad meest, aga kõik teavad, kes tegelikult on majas peremees. Naine, vähemalt üldjuhul.

Samas, tutvumaks kreeklase iseloomuga kõlbab väga hästi selline teos nagu “Kreeklased – sellised me oleme”, mille on kirjutatud üks kreeklanna. Pealtnäha süütu teejuht, on tegu ometi suhteliselt üksikasjaliku sissevaatega kreeklasesse kui üksikisikusse ja ka rahvusse. Õhukese raamatu võlu on tubli annus eneseirooniat, huumorit ja kriitilist analüüsi. Näiteks tõdemus, miks on Kreekas nõnda palju ühemehekioskeid, kus müüakse kõike: “Sest kaks kreeklast ei mahu lihtsalt üheskoos äri tegema.”

Kergemat lugemist Kreeka kohta on viimastel aastatel ilmunud ka eesti keeles. Paar aastat tagasi tuli trükist ameeriklase Tom Stone’i “Suvi Kreeka tavernis”, mis vestis kurnavast tavernipidamisest Patmose saarel. Faktiliselt üsna huvitav, kuid kirjanduslikult mitte nii tugev teos.

Tänavu ilmus aga inglase John Mole’i raamat “Elu nagu Kreeka E“. See kirjeldab ühe pere kodurajamist Kreekasse Halkidikisse kogu selle plaani täideviimisega kaasneva valu, vaeva ja tragikoomikaga. Hariv igatahes.

(Estraveller 1/2010)