HULL REIS | Nelja naise roadtrip Ungarisse: on tunne, et tahaks jalgadega lisahoogu anda, sest auto ei taha ega taha mägedest üles rühkida

 (6)
3. osa
HULL REIS | Nelja naise <em>roadtrip</em> Ungarisse: on tunne, et tahaks jalgadega lisahoogu anda, sest auto ei taha ega taha mägedest üles rühkida
Foto: erakogu

Mida teha esimese asjana, kui load kätte saad? Loomulikult tasub kohe autoga Ungarisse põrutada! Nimelt nii üks meie uue neljaosalise järjejutu peategelane tegigi. Kutsus kolm sõbrannat kaasa ja teel nad olidki. Kolmandas osas tutvutakse Ungari köögikunstiga ja tehakse palju muud huvitavat.

Teel Ungarisse Debreceni saime vett ja vilet, eksisime korduvalt ära ja olime frustreeritud ja väsinud ning Poola teetöödest hullunud. Iga natukese aja tagant oli mõni pisikene Poola asula, kus sai valgusfoori taga rekade vahele pressituna seista ja närveerida. Lisaks teetöödest tulenevad ümbersuunamised, mistõttu on vajalik tihe marsruudi muutmine ja oma plaanide üle vaatamine. Närvid kuluvad, entusiasm väheneb. Slovakkia mägiteedele jõudes oli korduvalt tarvis peatuda ja kõrgustike ilu vaadeldes närve puhata, sest suhteliselt kitsal ja kurvilisel teel õmblusmasinamootoriga autoga on tunne, et tahaks jalgadega lisahoogu anda, sest auto ei taha ega taha mägedest üles rühkida. Jõudu on kogu aeg vähe, kuigi gaas põhjas. Vaata, et rekadele jalgu ei jää. Aga üles me saime ja lõpuks Ungari kiirteedele jõudes oli imeline tunne. Millised kolletavad päevalillepõllud ja tunne, et nüüd oleme peaaegu kohal! Kella seitsmeks õhtul saabusime oma majutuskohta ja pererahvas söötis kõhud täis. Ning siis juba linna!

Seotud lood:

Debrecen on elanike arvult Ungari teine linn, mis on paaril lühikesel perioodil ka pealinna seisuses olnud. Seal asub Ungari suurim ülikool ja seega peaks tunne päris üliõpilaslik olema. Aga võta näpust, ei ole! Südalinna ööelu küll keeb, aga rahvusvahelist seltskonda naljalt ei kohta või oli asi selles, et meie käisime südasuvel ja üliõpilasi linnas vähe. Sama häda on ju ka Tartuga! Olgu keeleoskusega muidu kuidas on, aga meil oli tookord raske leida teenindajat, kes inglise keeles oskaks rohkem kõneleda kui paar hädapärast fraasi. Aga linn ise on ungarlikult majesteetlik — suured kivimajad, laiad tänavad, purskkaevud ja väljakud. Kuidagi juhtus nii, et kohalikud viisid meid õhtuti ööelu mekasse Kalamüüjate väljakule (Fish Sellers Square) ja päeviti omapäi ringi hulkudes jäid nägemata suurimad vaatamisväärsused, sest meie jalad kippusid ekslema ja kedagi polnud kaasas, kes linna tunneks. Soovitan teistel minejatel siiski natukene eeltööd teha, mitte nii palju improviseerida. Meie seadsime mõlemal Debrecenis veedetud päeval hommikused sammud loomaaia ja termide poole, aga mõlemal korral jäi lisaks söögikohtadele ette ühes kaubanduskeskuses peituv kaltsukas. Pärast suuremat ostlemist tahtsime ainult süüa, jalgu puhata ja rasked kotid ööbimiskohta viia. Ungari on saiamaa ja pagaritöökodasid jätkub igale meetrile. Häid küpsetisi ja vastsündinu suuruses saiapätse nautisime meiegi. Ükski Ungari söömaaeg ei möödu (värske) saiata.

Loe veel

Kui nüüd üldse Ungari köögikunstist rääkida, siis kodumajutuse tõttu oli meil võimalik nautida perenaise tehtud kohalikke sööke. Kõige harjumatum oli lihasupp. Õigemini mitte supp ise, vaid serveerimisviis — ühest pajast tõstad porgandi ja lihatükkidega puljongit, teisest pajast lisad supile keedetud makarone nii palju, kui keegi soovis. Harjumatu oli ka ungarlaste baklažaanilembus — seda võis leida pea igast roast. Rohke liha ja aedviljad ja sai iseloomustavad Ungari kööki.

Tagantjärele vaadates võib öelda, et linnast kui sellisest me ülevaadet ei saanudki, aga mõnes mõttes on jällegi tore — põhjus tagasi minemiseks! Meie aeg kulus kohalike võõrustajatega suhtlemisele, kõndimisele ja poodlemisele. Hinnad olid vähemalt mõned aastad tagasi hellituseks Eesti hinnatasemega harjunud (aga mitte leppinud!) rahakotile ning nõnda sai kolmandal päeval Eesti poole sõitma hakates miniauto niigi üsna kitsuke pagaasnik täis kleite, kingi, veine, paalinkat ja paprikavorste. Soojad embused võõrustajatega ja lahkumisest natuke kurbadena me minema sõitsimegi.

Jätkub…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare