Tagasitee Debrecenist Eestisse möödus ühest küljest reisi peatse lõppemise nukruse mõjuväljas, teisest küljest seikluste tähe all. Slovakkias jäi meie teele imeilus linn, mälu tõrgub ütlemast, kas see oli Prešov või Košice, kus vanalinna võis päevasel kellaajal läbida ainult ühistransport ja kust mina uljalt läbi sõitsin, sest ei märganud märki. Linnapiiril oli meil seega sabas Slovakkia politsei, kes, nähes, et tegemist on ehmunud välismaiste tüdrukutega, alandas trahvi kuuekümnelt eurolt kahekümnele. Nii et kõigile Slovakkiasse minejatele ütlen, et mis iganes linna te ka ei satuks, vanalinnad on imeilusad, aga jälgige hoolsasti märke! Meil läks isegi hästi, pääsesime pisikese trahvi ja vererõhu tõusuga. Endale häbiks pean ütlema, et käsi värises kohalt võttes nii, et oleksin peaaegu politseiautole sisse tagurdanud ja siis oleks lugu muutunud päris anekdootlikuks.

Ülejäänud tee oli üsna rutiinne — iga kolme-nelja tunni tagant vahetasime ekipaaži. Olime jagunenud nii, et kaks meist roolisid ja teised olid kaardilugejad. Kui üks ekipaaž puhkas, sõitis teine edasi. Nii saime vahetustega magades ja roolides suuremate peatusteta Leetu, kus keset põlde purunes autorehv. Järgneb anekdoot „naised rehvi vahetamas“ ehk et me ei saanud hakkama, sest riistad olid valed ja jõudu nappis. Ilus vaatepilt avanes kõikidele möödaminejatele — pisike punane auto seisis teeveeres, selle ümber laotatud kõik meie kohvrid, kleidid, veinid ja neli naist seisavad nõutute nägudega ohukolmnurga kõrval. Varsti saabus jalgrattal päästekomando ühe lähedal asuvas töökojas töötanud mehe näol. Tema nägi meie häda, kuulutas roosas tööriistakohvris (Sest loomulikult oli tööriistakohver roosa! Kingitud autoomanikule sõprade poolt lubade saamise ja auto ostu puhul.) olnud valiku kõlbmatuks ning sõitis jalgrattal uuesti tagasi õiget võtit tooma. Ja nõnda see rehv meil peamiselt viipekeeles ja mõningate venekeelsete sõnade abil vahetatud saigi. Kui töökoja juurde rehvi õhku juurde pumpama sõitsime, said ka teised töökoja mehed suutäie naerda uljaste ja oskamatute Eesti naiste üle.

Varustatud teadmisega rehvide rõhku kontrollida ja ühtlustada, peatusime järgmises tanklas ja tundsime end üha lollimatena. Keegi meist polnud varem õhku rehvidesse pumbanud ja mõõtnud ning kui muidu saanuks veel aparaadist õpetuse järgi aru, siis leedukeelne juhis ja reisiväsimusest lühises aju ei suutnud koostöös midagi saavutada. Õnneks aitas taas see, kui nõutute nägudega seisime, sest juba varsti astusid ligi Eesti noormehed, kes abi pakkusid ja olukorra lahendasid. Midagi vastu tahmata. See oli löök minu feministisüdamele, aga mõnikord tõepoolest aitab abitu naise imidž probleemidest välja tulla. Kuigi kindlam oleks loomulikult ise kõike teada ja osata.

29 tundi pärast Debrecenist väljasõitu olime tagasi Tartus, olles ära olnud kuus päeva ja maha sõitnud 3600 kilomeetrit. Rahaline kulu jäi vähemalt minul vaid paarisaja euro kanti. Mida ma teistele algajatele automatkajatele soovitan? Paberkaardid on toredad asjad, aga mingi GPSiga varustatud seade oleks ka kasulik kaasa võtta. Veendu enne minekut oma oskustes rehvi vahetada või lihtsamaid autohooldustöid teha! Kui ära väsid, ära karda peatuda! Väsinuna ja kangekaelsusest sõites võivad olulised märgid märkamata jääda. Mine olukordadega kaasa. Lõbutse! Maailm on tegelikult üks vahva paik ja inimesed suuremalt jaolt abivalmis.

LÕPP