HULL REIS | Nelja naise roadtrip Ungarisse: autoks oli pisike punane kaheukseline õmblusmasin. Meid valdasid õudus, väsimus ja eufooria...
Umbes neli aastat tagasi ütles mu parim sõbranna mulle puhkuse ajal, et tema sõbranna plaanib autoga Ungarisse Debreceni sõita ja otsib kaasreisijaid-autojuhte ning mind olla kandidaadiks valitud. Et mida ma nüüd vastan? Esimene mõte oli küll „Oh, kurivaim!“, sest lubade tegemisest oli küll selleks ajaks pea kümme aastat möödas, aga olin endiselt pühapäevasõitja ja siiani läbitud kilometraaž minimaalne, mistõttu tuli alati enne sõitu pabin sisse. Ja välismaal polnud ma kunagi varem autoga sõitnud. Aga teine mõte oli juba „Teeme ära!“, sest olin võtnud põhimõtteks elus rohkematele asjadele „Jah!“ öelda senise eituse asemel. Pluss mu puhkus veel kestis ja seltskond tõotas tore tulla ja Ungaris olin vaid korra elus käinud. Küsisin üle ning sain teada, et reisi algataja (nimetame teda siis S-iks) oli keskkooli ajal Ungaris vahetusõpilaseks olnud ning ka pärast tollase majutusperega kontakti hoidnud. Nüüd hakkas tema „kasuõde“ abielluma, S oli pulma kutsutud ja kuna S oli just kuu tagasi load kätte saanud ning auto ostnud, siis algaja uljusega otsustas, et nüüd sõidab sinna ise kohale. Lõpuks sai meid kokku neljane kamp: S oma algajalubade ja –uljusega, mina oma pikaajaliste lubade, ent sõidunärviga, M oma paariaastaste lubade ja veidi enam kui paarisajakilomeetrise kogemusega ning A, kellel polnud ei lube ega sõidukogemust ja tuli niisama, seltsi mõttes ja kaardilugejaks. Auto oli pisike punane kaheukseline õmblusmasin. Üks neist, millel jõudlust pole ollagi ja mille kohta S-i tuttav noormees-automehhaanik oli küsinud, et kas tõesti on plaan sellega reisile minna.
Kogunesime Tartu bussijaama lähistel ja esimese asjana selgus, et autoraadio ei tööta ja pole ühtki muusikakuulamisvõimalust. Sestap esimene plaan — ostame Valgast automaki ja otsime kellegi, kes selle mõistab sisse panna. Maki me saime, aga õige töömehe leidmiseks kulus pikemalt aega ja töökodade vahet tiirutamist. Lõpuks üks tore härra meile maki installeeris ja nähes meid neljakesi ümber autokapotile laotatud kaartide, pidas meid tõelisteks opakateks, kes tänapäeval ilma GPSita reisile lähevad. Aga meie olime endas kindlad! Milline seiklus! Nii me siis Eesti-Läti piiri ületasime ning suundusime Riia poole. See oli Eestist kõige kaugem punkt, kus keegi meist ise autot juhtinud oli. Teeolud muutusid nigelaks, olud võõraks. Lisaks kõigele tabas meid paduvihm, nii et ei näinud isegi kapotti. Aga meie rõõm ei raugenud! Kiirelt said läbitud Läti ja Leedu ning pimeduses ületasime Leedu-Poola piiri. Tegelikult olime plaaninud ööseks Varssavisse jõuda, sest seal ootas meid S-i tuttav poolatar, kes enda poole ööbima võtnuks. Aga meil läks Valgas makisaaga peale planeerimatult palju aega, lisaks oskamatus oma sõiduaega ennustada. Igatahes kesköö saabudes olime endiselt vaid Poola alguses. Kottpime, kihutavad rekkad, kiira-käära teed, mida mööda tahaks võimalikult aeglaselt sõita, aga ei saa, sest siis jääksid neile eespool nimetatud rekkatele jalgu. Ja nii oligi õudus, väsimus, eufooria ja põnevus käsikäes. Tänasime kõiki jõude rekkade peatusplatside eest, sest need olid võimaluseks korraks auto kinni pidada, valge inimese kombel vetsus käia, kohvi osta või ümber parkla joosta. Kuidas keegi end ärkvel püüdis hoida. Halvasti valgustatud parklad keset mittemidagit, öö, suhteline inimtühjus. Vägisi kippusid meelde tulema kõik nähtud õudukad ja krimisarjad, kus keskne tegevus toimus just samasugustes oludes. „Huhh. Millesse ma end mässinud olen?“ mõtlesin ja istusin tagasi rooli.
