HOIATAV REISILUGU | Kaunilt alanud armulugu Kreekas leidis kodumaal koleda lõpu

 (26)
HOIATAV REISILUGU | Kaunilt alanud armulugu Kreekas leidis kodumaal koleda lõpu
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Reisides on suhted lihtsad tekkima, sest inimesed on kõigele avatud ja valmis riskima. Kahjuks oma õnnega riskimine alati ära ei tasu — võid hoopis valusasti vastu näppe saada, sest lühikese reisi jooksul ei jõua teist inimest piisavalt tundma õppida... Just nii juhtus selle mehega, kelle lugu siia kirja pandud on. Ei aidanud isegi see, et ta naist kooliajast tundis.

Loe Gregori lugu:

Ta tundis mu kohe ära, kui Kreekas lennukilt maha tulime. Tallinnas polnud me teineteist märganud. Ta avaldas jällenägemise üle tormilist rõõmu. Kõik see, mis ta mulle tol esimesel kevadpuhkuse õhtul mere ääres jalutades oma suurest nurjunud armastusest rääkis, jäi mulle üsna ähmaseks, aga enamuse sellest ööst veetsime koos mererannas suure põõsa varjus. Hommikusöögi ajal oli ta taas selline nagu enne, kutsuv ja samas jahe.

Alguse sai suvitusromaan, mille algus ulatub aga kaugesse aega.

Kooliajal oli mul palju sõpru, aga lähedaseks sõbraks sai vaid üks klassivend, kellega elasime lähestikku ja käisime neli aastat koos trennis.

Olime sõbrad, aga olime ka vähemalt kaks viimast aastat kiindunud ühesse ja samasse paralleelklassi tüdrukusse. Sõber ei teinud tema tähelepanu võitmiseks midagi erilist. Mina aga püüdsin end sõna otseses mõttes igal pool nähtavaks teha ja diskodel valisin aina teda. Aga mu püüdlused ei andnud tulemusi. Ta tegi mu lausa lolliks.

Seotud lood:

Üks tüdruku alatumaid võtteid oli see, et kui mina teda kinno või kusagile kutsusin, ütles ta ära, ja tegi siis mu sõbrale ettepaneku koos midagi teha või kusagile minna. Loomulikult tuli ette, et armukadetsesime sõbraga teineteist tõsiselt. Ükskord viimases klassis arutasime seda asja oma toonase tarkuse kohaselt ja leidsime, et meie jääme sõpradeks ikka, sest lõpuks otsustab ju ikkagi tüdruk ise, kumma ta valib.

Aga ei ta valinud kumbagi. Nagu ikka — koos küpsustunnistusega lõpeb lapsepõlv ja elu dikteerib oma reeglid. Meie sõbraga läksime erinevatesse koolidesse ja oma suurest armastusest ei teadnud me varsti midagi. Peale selle, et ta olevat varsti mehele läinud ja Eestist ära kolinud. Ja nagu selles eas ju üsna loomulik — mis silmist, see südamest.

Sõber võttis juba kolme aasta pärast naise ja kolis Lõuna-Eestisse, mina hakkasin tööle Tallinnas. Kohtusime üsna harva, aga pidasime ikka ühendust. Elasime oma elu.

Loe veel

Mul polnud mingeid tõsiseid armulugusid. Olid niisama kerged seiklused. Armumisi ei olnud. Elasin üürikorteris ja perekonna loomisest ei mõelnud.

Mina läksin reisile koos töökaaslasega, kes oli äsja naisest lahku läinud. Minu koolipõlvearmastus oli reisil koos sõbrannaga, sain esimesel õhtul teada.

Sentimentaalsed minevikumõtted peletasin kohe algul eemale, aga tema avaldas kohtumise üle tormilist rõõmu. Ju pole siin parajasti paremat, mõtlesin ma. Aga teadsin reisi esimesel õhtul otsekohe, et temast pole mul pääsu. Midagi vahepealset polnud justkui olnudki.

Meie edasised kohtumised viisid kiiresti selleni, et ma avaldasin talle armastust. Ta vastas, et mina meeldin talle ka.

Kuid meil olid mõlemal ju ka reisikaaslased. Aga minu kolleeg ja tema sõbranna olid õnneks väga mõistvad, hakkasid omavahel suhtlema ja sageli kolasime ringi ka neljakesi koos.

Tuletasime teineteise embuses rannas lebades sageli meelde kooliaega. Minu pihtimuste peale tunnistas tema, et oli minusse armunud, aga ootas, et mina oma tundeid eredamalt tõestaksin, ja pettus minus.

Võõral soojal maal tegime edasiseks plaani. Meie ööd olid värvikad, sest me ei saanud ju sundida minu kolleegi ja tema sõbrannat ühte tuppa kolima.

See oli tõesti imeline nädal. Tihti me ei rääkinud midagi, lihtsalt lamasime päikese käes või jalutasime õhtul mööda randa või sõime kusagil tavernis õhtust.

Meil mõlemal olid pisarad silmis, kui algas tagasilend Tallinna. Otsustasime, et me ei lähe enam lahku. Minul polnud vaja midagi korraldada, aga tema pidi oma sõbraga rääkima, et nüüd on uus elu.
Nii algaski meie uus elu.

Minu sõber ja minu uue elukaaslase kooliaegne austaja tuli meile perega küllla ja oli rõõmus, et meie elus on kõik hästi läinud.

Nii ka oli. Me nautisime teineteise lähedust. Käisime palju koos väljas, aga meil olid ka omad käigud. Me ei piiranud teineteise vabadust ega kontrollinud teineteise käike. Olime elanud koos vähem kui aasta, kui mind hakkasid häirima delikaatse naabrinaise vihjed, et peaksin oma naisest rohkem hoolima. Lasin selle kõrvust mööda.

Ühel hilisõhtul saabus mu naine koju mingilt presentatsioonilt kahe mulle tundmatu purjus mehe seltsis, kes tema pärast meie hoovil riidu läksid.

Naine rääkis, et need tema tuttavad tahtsid teda koju saata, aga tema ei kavatsenud kumbagi sisse lasta.

Minu küsimuse peale, miks ta siis ei lasknud, sest mul poleks midagi selle vastu olnud, naeris naine, et nood ju ei teadnud, et ta on abielus, ja ärgu ma ometi olgu nii naiivne!

See jutt tegi mind valvsaks. Järgnenud pikas jutuajamises palusin, et öelgu kõik välja, mis talle ei meeldi. Tema kinnitas, et on jumala pärast rahul kõigega ja et midagi sellist enam ei juhtu.

Ei juhtunudki. Kevad oli lõppemas ja me tegime suveplaane. Aga siis varsti sain tööpakkumise Soomest. Pika arupidamise peale leidsime, et oleks lollus seda mitte vastu võtta. Selle nimel, et siis saame mõne aastaga korteri ostuks vajaliku raha kokku.

Kui südasuvel koju käima tulin, tundsin otsekohe, et see rõõm, millega naine mind vastu võttis, polnud ehe. Pigem selline bravuurikas ja ülepakutud. Mu ettepanekust minna kahekesi välja ütles ta ära. Aga see polnud veel kõik.

Mu kooliaegne sõber helistas ja imestas, miks ma talle ei helistanud, kui ta mu naisele oma uue numbri andis ja palus helistada. Facebookis me sõbrad polnud, sest meil polnud harjumust seal suhelda.

Mina muidugi küsisin, kus ta mu naist nägi. Ta oli mu naist näinud Viitnal ühes seltskonnas koos ühe mehega, keda ta tutvustas kui oma sõbranna meest.

Korraldasin kodus korraliku skandaali, mille peale naine ütles rahulikult, et oli selle mehega seal, ja mis siis. Küsisin lausa karjudes, kas nad olid ka öö koos. Ja tema ütles, et olid küll, mis siis. Ega see pole mingi tõsine truudusemurdmine ja ega me sellepärat lahutama pea.

Kui ma sellesama loo pinnal püüdsin selgitada, et mul pole meie suure armastuse ajal tekkinud isegi mitte kiusatust minna seksini mõne teise naisega, naeris tema, et ärgu ma ajagu sellist jama. Aga kui see tõesti nii on, siis on see minu probleem. Ta kordas, et me teame ju, et mina armastan teda, ja tema mind alates kooliajast! Ja see olevat peamine.

Lahku läksime rahulikult. Tal on uus elukaaslane ja ma soovin neile edu. Aga Kreeka nädal jääb vist mu elu kauneimaks nädalaks.

Artikkel on varem ilmunud portaalis Elutark.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare