HIINA PÄEVIKUD, 9. osa | Riietusmood on siinmaal üsna, ütleme, harjumatu. Näiteks väikesed lapsed käivad ringi, püksitagumik avali, nimetet kehaosa välja paistmas
11. päev. Hiinas tasub olla kõver puu
Päris giid! On väga entusiastlik, palub end nimetada Joeks („like Joe Biden!“), ütleb iga kahe sõna tagant „Yea“ ja on nõus soovijatele üsna karmi kursiga raha vahetama. Seda viimast, omakasu osa, ta muidugi ei eitagi ja huvilistel ei ole sellega ausalt öeldes probleemi ka, sest pangas tähendab rahavahetus minimaalselt poolt tundi, mille käigus küsitakse kõikvõimalikke andmeid, muuhulgas kohalikku telefoninumbrit ja tõenäoliselt lapsepõlve esimese koera nime ka. Kes teab. Joe on igatahes tänasele väga oluline lisandus, sest vahelduse mõttes saame koha kohta, kus oleme, veidi rohkem teada, kui Bingi esimese otsingutulemuse kaks esimest lauset.
Niisiis. Suzhou. 11 miljoni elanikuga linn. Kui õigesti aru sain, siis üks kahest Hiina n-ö paradiisilinnast (teine olla Hangzhou), sest kui sa juba Hiinas elad, siis on mõttekas elada näiteks… siin. Siin on hea. Kohalikku dialekti räägib umbes 80 miljonit inimest (jeerum, need proportsioonivahed ikka veel hämmastavad mind). Marco Polole olla see linn ka täitsa vägeva mulje jätnud omal ajal. Tuntud on linn peamiselt siidi poolest, aga samas on siin ka üks järv, kus olla hiinlaste lemmikkrabid. Ja aedade linn on see. Aedades on üksjagu kohti, kus istuda; vesi peab voolama ja kivid peavad ka kuskil olema.
Peking asub Suzhoust 1200 km kaugusel, samas rong läheb sinna vaid nelja tunniga. Shanghai on 90 km kaugusel. Suzhous on võimas vanalinn, aga ka uus linnaosa. Viimast kutsutakse vist Suzhou Singapuriks või umbes nii, sest nad olla Singapuri kogemustest selle üles ehitamisel hästi palju õppinud. Oletan, et see on kuidagi kompliment. (Singapur, Taiwan, Hong-Kong, Lõuna-Korea = Hiina neli väikest draakonit. Ma ei ole päris kindel, mida see tähendab, aga kõlab ilusti.)
Läheme kaema Suzhou modern media plazat, SBSi pesa, mis on muuhulgas kaasaegse arhitektuuri sõpradele huvitav pala. Kaks saapakujulist maja on ühendatud klaasist ja terasest osaga, mis meenutab ühtpidi siidirätikut lehvimas (ilmselgetel põhjustel), teisalt M-tähte (media). Katusel on helikopteri maandumisplats.
Ka siin teatakse pidevalt, kus ajakirjanikud on, GPS näitab. Mõneti jah hea saata kohe kõige lähem inimene sündmuspaigale, kui midagi juhtub, aga samas ikka päris korralik Suur Vend valvab tunne uhab seda kuuldes üle.
Ühes uhkes stuudios, kus on muuhulgas musta värvi kaamerakujuline ilmaime, küsib serblane rumeenlaselt: Kas teil Rumeenias on ka midagi sellist?
Rumeenlane: Ei, aga meil on Bobitsa.
Serblane: ??
Rumeenlane: Ta on koer.
Bossid ütlevad, et nende ajakirjanike keskmine palk aastas on 200 000 jüaani. Rumeenlane uurib kiiresti, et ega juhtumisi välismaalt reportereid juurde otsita.
Pärast ilmaimede vaatlust läheme Eslite raamatupoodi, mis peidab lisaks raamatutele eneses suurt kaubanduskeskust ühes riidepoodide, näituste ja lettidega, kus mina saan meeveini degusteerida. (Teised seda korrust üles ei leia, aga näe, mind juhatab intuitsioon kuidagi ikka sinna, kust veini saab.)
Väikeste laste riietusmood on siinmaal üsna, ütleme, harjumatu. Nimelt käivad nad ringi, püksiperse avali, nimetet kehaosa välja paistmas. Esimese hooga arvasin, et lapsel on püksid lõhki kärisenud, aga ei, nii müüaksegi neid. Sageli veel ka viie-kuueaastastele Mõte siis selles, et mis see laps ikka potitamise ja muu mudruga pead vaevab, kui saab lihtsalt kükitada ja asja nii ära ajada. Selle strateegia loogilisus ei põhjenda minu konservatiivse mõistuse jaoks seda ikkagi ära.
Edasi läheme 2006. aastal rajatud Suzhou muuseumisse, mille arhitekt näikse olevat arhitektide maailma hiinlasest superstaar, I. M. Pei. Kuna ma ei ole suurem asi muuseumide fänn, siis väljapanekust enam imponeeris mulle väliarhitektuur, see, kuidas valgete seinte äärde oli kividega tekitatud hiina maalile sarnanevaid pilte jms. Kuna Suzhou on tuntud oma aedade poolest, käisime neiski. Muide, rikaste nimeste kodude/aedade sissepääsude vastu näikse sageli olevat ehitatud suur sein. See peaks siis olema vist feng shui ja hoidma asjad sedasi tasakaalus, et pere saaks palju raha.
Külastame Lion Forest Gardenit. Metsa küll ei ole ja lõvideks on kivid. Kellel fantaasiat jagub, võib lõvisid näha kümneid ja kümneid. Giid palub meil erinevaid asju puudutada — nahkhiirekujuline uksenupp ja õnn tuleb. Maha mustrina paigutatud münt ja lill, millele järgemööda astuda — et tuleks raha ja et oleks seda ka kuhugi kulutada. Nahkhiired ringikujuliselt — astud mööda neid ja saad pika eluea. Sisuliselt peaks nüüd olema mõneks ajaks tulevikuplaanidega korras.
Kõnnime väikesele poetänavale (see näib siin olevat peamine asi, mida teha — vii turistid kuhugi, kus nad saaksid raha kulutada ja jäta nad mõneks ajaks sinna), mis jooksis mööda kanali äärt ja oli tegelikult väga ilus. Ja sisaldas muuhulgas kassikohvikut, mille akna tagant paistis kümneid kohevaid sabasid. Rumeenia noormees otsustas hakata eesti keelt õppima ja ma ei suutnud panna vastu vanale klassikale. Nii on mul videos rumeenlane, kes harjutab kenasti ja kõlavalt ütlema: „Palun, mine perse!“ (“Palun”; sest viisakas peab ometi olema.) Jajah, minu mõtlemine on kuueaastase tasemel, aga no mis sa teed.
Seda kõike kuulas kõrvalt üks teine ajakirjanik, kes teatas: „Estonian sounds like an elf language.“
Ühtlasi, kui tahta Hiinas puu olla, siis tarkusetera selleks puhuks — ära ole sirge puu, ole keerdus puu, siis on khuul.
Jätkub…
