HIINA PÄEVIKUD, 7. osa | Supelkostüümi ei olnud. Ma ei lasknud sellest detailist end ka väga häirida. Kui on meri, peab ujuma!

 (1)
HIINA PÄEVIKUD, 7. osa | Supelkostüümi ei olnud. Ma ei lasknud sellest detailist end ka väga häirida. Kui on meri, peab ujuma!
Fotosessioon rannasFoto: Keiu Virro

Keiu käis Hiinas. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema salajased reisipäevikud.

Seitsmes päev: pärlid, rand ja Frozen

Lianyungangi hotellis on hommikusöök, mille hulgas on päriselt valikuid! Ja kohvimasin! Õnneks pole üldse palju vaja.

Tänane tee oleks plaani kohaselt pidanud viima Lianyungangi sadamasse, sest igale rahvusvahelisele üritusele poogitakse siinmaal ka uue Siiditee teema külge. Viimane peaks kõvasti aitama majandust turgutada. Nagu ikka, ei lähe asjad siin sugugi plaanipäraselt. Pärast peaaegu tundi aega ringitiirutamist bussiga ja korduvalt valesse kohta sõitmist hakkab tunduma, et lisaks bussijuhile ei tea ka meie siinsed teejuhid, mis see õige koht olema peaks. Lõpuks saab õigeks kohaks Liandao saar. Enne seda lastakse meid korraks bussist maha, nii saavad huvilised mõnest mereäärsest kioskist ehtsaid pärleid osta. (Turgutame majandust!)

Seejärel viiakse meid Liandao ranna lähedale ja suratakse kätte 50jüaanised piletid. Randa muidu ei saa. Kirjade järgi on tegemist Jiangsu provintsi ainsa loomuliku suplemiseks sobiva liivarannaga. Hommikul hoiatatud ei olnud, et meri ees võib oodata, nii et kellelgi supelkostüüme kotti peidetud ei olnud. Ma ei lasknud sellest detailist end ka väga häirida. Kui on meri, peab ujuma! Pildistamise päev oli nähtavasti ka — rannas liikus nii valges kui punases kleidis pruute.

Seotud lood:

Veel veidramaks läks päevakava siis, kui meid kupatati jääkujude keskusesse. Selga anti puhvaikad ja juhatati saali, mis oli täis värvilisi jääkujusid (viisakalt väljendudes — mitte ehk päris minu maitse), kõik atraktsioonid olid suletud (jäämäest oleks alla lasknud küll), taamal kõlas „Frozeni“ lugu ja läbi sai seegi rõõm.

Pärastlõuna oli juba oluliselt huvitavam. Läksime Lianyungangi vanalinna. Taas kord oli päevakavas kirjas ingliskeelne giid, selleks sai nüüd üks meie teejuhtidest, kes otsis infot Bingist (google asemel siin vist peamine otsingumootor) luges ette, et kõigepealt oligi olemas see küla, mis nüüd on vanalinn ja pärast sadama rajamist (üks Hiina 23st suuremast, ühtlasi läheb siit 10 000 km pikk raudteejaam läbi kaheksa riigi) tekkis linn ümber.

Hilinema kippuva hotelli õhtusöögi asendame poolaka lahkel juhtimisel neljase seltskonnaga käiguga kohalikule kalaturule. Ja vot see on iga jüaani väärt kogemus. Kõik, mida sööd, on esialgu elusana akvaariumides sinu ees. Näitad muudkui peale ja üsna kiirelt valmis nad ongi. Ma ei ole tegelikult väga suur veidrate elukate sööja ja nüüdki piirdusin austrite ja karpide puhul ühega igast lauda toodud vaagnast. Ent elamus oli tipptasemel, merannid värsked ja suurepäraselt tehtud.

Loe veel

Seejärel oli aeg lubada endale massaaž. Kui meie seltskonna neiud võtsid jala- ja seljamassaaži, siis poolakaga tahtsime teada, mida kujutab endast täpsemalt see ruum, mille laest ripuvad rõngasteks seotud riideribad ja mis meenutab õrnalt mingit keskaegset piinamiskambrit. See, mis toimus, nägi välja nõnda, et massöörineiud panid kilekotid jalgade otsa, ronisid sinna lae alla rõngaste külge kõlkuma. Meie lebasime, riided seljas, kuni nad siis jalgupidi meil otsas tammusid. Jällegi, elamusturism missugune. Seda ei oska ma veel küll lõplikult öelda, kas minu siseorganid on ikkagi päriselt sama koha peal, mis enne.

Kaheksas päev, kus mind lõigatakse sotsiaalmeediast välja

Hommikul jätab poolakas hüvasti ja suundub lennujaama, et tagasi koju, Pekingisse sõita. Ülejäänud istuvad bussi. Lõuna teeme kuskil poolel teel, kui välja kougitakse burksid, friikad ja Pepsi mulle senitundmata kiirtoiduketilt. Mm… Vettinud friikad… Saame teada, et eile alanud minimäss hirmus Nanjingis samasse hotelli naasta, on olnud edukas — meile on bookitud uus ja oluliselt puhtam hotell.

Õhtuks on hiina toit, mis sedapuhku on sedavõrd imetabase olemisega, et suuremat osa sellest eelistangi vaadata, süüa on natuke keeruline.

Mu WeChati konto on vahepeal blokeeritud ja ka VPN teeb trikke, ei teagi, millega selle au välja teenisin, aga igal juhul teeb see siin olemise üsna keeruliseks, sest kogu meie grupi infovahetus toimub selle kaudu. VPNi on jällegi tarvis töö jaoks, sest google drive jne.

Jätkub…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare