Viies päev

Buss viib meid suurejoonelisele foorumile, mis kannab nime „Global Forum on Culture Trade“. Poolakas jõuab kohale ja teatab lühidalt oma hinnangu eelseisvale: „Three hours of bullshit, good luck.“ Päeva juhitakse kahes keeles, ingliskeelne härra on ülientusiastlik ja kõik sõnavõtud lõppevad temapoolse tänamisega à la „aitäh mr-sellele-ja-sellele, et ta tõstis meie enesekindlust teletööstuse suurepäraste arengute osas!“. Paneeli sisse juhatades: „Külalised arutlevad selle üle, kuidas kultuuri globaliseerumine on win-win olukord.“ Paneel ise meenutab Arvamusfestivali kehvema poole näiteid, kus kõik ütlevad üksteise jutu peale jah, jah, jah.

Ühel hetkel imbusin saalist minema ja avastasin meeldiva üllatusena ukse tagant kohvi ja snäkid. Ei läinud kaua, kuni sujuvalt jõudsid sinna vähemalt pooled meie seltskonnast. Põgenemiskatse ei jäänud aga märkamata JBSC bossil, kes saatis meie teejuhi meid tagasi kutsuma. “See konverents on osa teie seminarist!”

Pärast kolme tundi konverentsi jätkus jätkub päev loenguga juba harjumuspärases kohas, Nanjingi ülikoolis. Meie ees seisab härra, kes ütleb, et tema inglise nimi on Lyndon. Ta on pikalt USAs elanud, aga et vanemad on vanaks jäänud ja vajavad abi, kolis Nanjingi ja töötab praegu reklaaminduses. Räägib brändidest. Et esimene asi, mida hommikul teeme, on käe sirutamine telefoni järele. See on ühtlasi meie esimene kokkupuude brändiga. Räägib Jaapani hittbrändist Hello Kittyst. Alguse sai pildist pisikesel odaval plastikust rahakotil, nüüd on miljardite äri. Isegi Hello Kittyga relvi ja lennukeid võib leida. Populaarsuselt kolmandal kohal Disney ja Marveli tegelaste järel.

Jaapan püüdis mõnd aega oma suuremate brändide päritolu varjata ja rohkem ülemaailmsete brändidena näida, sest „Made in Japanil“ oli halb maik. Hiina brändide olukord paraneb: Huawei, Lenovo, Wiaomi, OPPO ja China Mobile on tõstavad mainet. Hind on madal, kvaliteet okei ja disain kohati väga hea.

Täna ootab aga ees õhtu õues. Vahemärkus — jeerum, kuidas riided pärast haisevad. Siin võib pea igal pool sees suitsetada. Vahemärkus vol2 — Hiina tuntuim õlu Tsingtao on päris halb. Proovime päris mitut eri varianti. Ei lähe paremaks. Samas, suured kolmeliitrised õlleanumad on muidugi võluvad.

Olen pärast paari elevandiluupoe nägemist uurinud, mis olukord selle seadusega ikkagi on, mis peaks 2017. aasta lõpuks kõik sellised poed (ja töökojad jne) keelustama. Hiinas elav poola korrespondent ütleb, et tema jaoks on kõige võikam loomade piinamine hoopis see, mis toimub haidega. Hai uimed on siin nimelt gurmeekraam, igati väärtuslik värk, ent ülejäänud haist suuremat ei hoolita. Nii püütaksegi hai kinni, lõigatakse uim maha ja lastakse hai tagasi vette, kus ta siis aeglaselt sureb. See on pehmelt öeldes võigas.

Pärast Tsingtao baari leiame end live-muusikaga baarist, kus kaks hiina neidu, ühel neist kiisukõrvad peas, ja kolm meest moodustavad bändi, mis laulab viimaste kümnendite tuntumaid pop-roki hitte. Leedu ajakirjanikul on täna aga sünnipäev, nii et südaööl tekib ühtäkki koogitükike küünaldega ja bänd hakkab „Happy birthday’d“ laulma. Läti ajakirjanikule meenub aga, et ta on ülikooli ajal bändi teinud ja seega on ta veendunud, et peaks vist lavale laulma minema. Bändil ei ole selle vastu midagi. Lauljannad võtavad aga ise iga natukese aja tagant mobiiltelefonid ja pildistavad ning filmivad publikut.

Jätkub...