HIINA PÄEVIKUD, 4. osa | Veider versioon Tinderist: raputad telefoni ja näed inimese profiili, kes samal ajal samuti telefoni raputab. Mida see veel tähendab?

 (1)

HIINA PÄEVIKUD, 4. osa | Veider versioon Tinderist: raputad telefoni ja näed inimese profiili, kes samal ajal samuti telefoni raputab. Mida see veel tähendab?
Reisiseltskond (Keiu on paremalt üheksas)Foto: erakogu

Keiu käis Hiinas. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema salajased reisipäevikud.

Neljas päev

Äratus 5:30, põrutan rongijaama ja otsin üles Starbucksi, mille külastamise vastu ma muidu pigem olen (teate küll, see suurte kettide komme teadlikult väikeseid kohvikuid välja süüa ei tundu kuigi kena), aga esiteks, kofeiin, teiseks WiFi. Nanjingi tagasi sõidab rong vaid mõni minut üle tunni. Palun tehke nii, et Tallinnast Tartusse saaks ka nii kiiresti.

Nanjingi sisse sõites vaatan akendest juba teab-mitmendat korda siin maal hiiglaslikke paneelamuid, mida nähtavasti üha juurde ehitatakse. Nii nukrad näevad need kohad välja, elutud. Meenus kohe Jane Jacobsi ja Robert Mosese linnaarhitektuuri üle kestnud võitlus, milles räägib dokfilm „Kodanik Jane“. Ehk et inimsõbralike linnade vs betoonile ja kiirteedele keskendunud linnade teema. Eile kuulsin Anete käest küll sellest, et on ka positiivseid projekte, kuigi on keeruline ennustada, mis reaalsuses tööle hakkab. Pekingile rajatakse satelliitlinnu mõttega, et seal oleks olemas kõik eluks vajalik ehk et need ei ole vaid magamiskohad, kust kesklinna elu elama sõita.

Loe veel

Kui lõpuks loengusse jõuan, räägib kepsakas preili või proua Zheng sellest, kuidas töötab aktivism Hiinas ja kuidas Wechatis saab ka kodanikualgatuste gruppe teha. Poola korrespondent meenutab seepeale lektorile, kuidas inimesi selliste gruppide tegemise eest arreteeritud on. Muide, kõrvalmärkus, Hiina ülikoolides tuleb nähtavasti siiani kohustuslikus korras kommunistliku partei ajalugu õppida, suuremas osas sama jabur ja tehniline pähetuupimine nagu NL ajal nähtavasti. Mitte, et mul sellega isiklikke kogemusi oleks.

Seotud lood:

Esimese loengupausi ajal saan teada, millest ma nähtavasti Shanghais käigu ajal ilma olen jäänud. Näiteks. Kommunismiloengust, mis olla päriselt väga huvitav olnud, kuivõrd esineja oli karismaatiline 20 aastat USAs elanud tüüp, kes seletas, miks kommunism Hiinas pidama jäi. Kõlas umbes nii, et mujal maailmas jah liiga hästi pole töötanud, aga vot Hiina on ikka väga teistmoodi riik ja siin olla see enam-vähem ainumõeldav. Üks partei saab mingisuguseid asju ikka kiiremini korda saata. Jah, ilmselt oleks olnud huvitav seda oma kõrvaga kuulda.

Hiina sotsiaalmeedia lühiülevaade:
1. WeChat. Juba mainitud. Põhimõtteliselt Facebook pluss kõik muud maailma funktsioonid, millega asjade eest maksta ja midagi laenutada, ühtlasi sisaldab ka mingisugust asja, mis esimese hooga näeb välja nagu veider versioon Tinderist. Raputad telefoni ja näed inimese profiili, kes samal ajal ka telefoni raputab. Keegi teadjam võiks mulle selgitada, mida täpselt sellega tehakse.
2. We bo. Siinne versioon Twitterist. Varem oli sealgi 140 märki, mis, tõsi, hieroglüüfides võimaldab küll oluliselt rohkem öelda, kui ladina tähtedes. Nüüd vist võib lobiseda enam-vähem nii palju kui tahad.
3. Alipay on see asi, millega saad igal pool maksta, sularaha pole tarvis, pangakaarti pole tarvis, ainult telefoni on tarvis.

Hiina sotsiaalmeediat monitooritakse ja tsenseeritakse korralikult. Eelpool vist mainisin keelatud sõnu. Posititused, kus on keelatud sõnad, ei ilmu nähtavale. Lektor väidab, et valitsusel ei ole kriitika vastu mitte midagi, st valitsuse vastu suunatud kriitika, aga neid häirivat jutud, mis kutsuvad kollektiivselt tegutsema. Üldse jääb mulje, et tsensuuri põhjus on ühiskonna potentsiaalne ebastabiilsus. Selline heasüdamlik valitsus. Khm.

Mõõdukalt kella kahesesse loengusse hilinedes kuuleme uuelt lektorilt (kes on ka mõistagi USAs õppinud, see paistab olevat peamine verifitseerimismeetod eurooplaste silmis), et Hiinas eksperimenteeritakse kõikjal. Valitsust peab siis silmas vist. Ütleb vahepeal rõõmsalt: „China’s economy is government driven!“ Nii umbes kogu maa kuulub siin nähtavasti keskvalitsusele, mis on hea lihtne võimalus ilma pikema möginata kiirteid ja raudteid ehitada nähtavasti. Aga ka: „Ülikoolis võime üsna vabalt kõigest rääkida.“

Lektor näitab partei kandidaate. Kui rumalad idaeurooplased küsivad, et mis nende vaated on ja mille järgi neid valitakse, selgitab lektor kannatlikult, et nende poliitilistest vaadetest ei olegi peaaegu midagi teada. Valib sisering. Ja ainus info, mida tegelikult avalikkus teab ja mille kaudu umbkaudu aimata saab, kes valituks osutub, on nende sünniaasta. „Te esitate küsimusi demokraatlike valimiste kontekstist lähtuvalt, aga siin on kommunistlik partei, mis põhineb kollektiivsetel huvil, mitte erinevatel vaadetel.“ Samas väidab, et Hiina töötab väga hästi ka ilma demokraatiata. Et asjad juhtuvad. Valitsus räägib rahvaga. „Hiina kommunistliku partei puhul ärge fokusseerige vaid sõnale „kommunistlik“, keskenduge ka sõnale „Hiina“.“

Hiina püüab praegu rakendada kahe lapse poliitikat. St ühe lapse poliitika asemele tuli vahepeal see, et kui mõlemad kaasad on oma pere ainsad lapsed, siis võib neil olla kaks last. Nüüd on viimane muudatus nähtavasti see, et igal paaril võib olla kaks last.

Jätkub...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

REISIJUHI TOP