HIINA PÄEVIKUD, 10. osa | Shanghais ja Veneetsias. Õhtusöögi ajal vaatab laualt vastu väga etteheitva näoga kanapea, kelle keha küpsetatuna meie ees lebab

 (1)
Viimane osa!

HIINA PÄEVIKUD, 10. osa | Shanghais ja Veneetsias. Õhtusöögi ajal vaatab laualt vastu väga etteheitva näoga kanapea, kelle keha küpsetatuna meie ees lebab
Hiina VeneetsiaFoto: Keiu Virro

Keiu käis Hiinas. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema salajased reisipäevikud.

12. päev ja Shanghaist leitud eestlased

Hommikul läheme Shanghaisse, sõit linna sisse võtab umbes sama palju aega, kui sõit Suzhoust Shanghaini. Lõunasöögilauas toob ettekandja, nähes, et lauas istuvad eurooplased, kohe ka õlled välja.

Plaan on minna Shanghai Pearl Towerisse, kunagisse teletorni, mis meenutab roosat pärlit, aga nagu meil siin ikka tavaks… Meiega liitunud giid teatab, et piletijärjekord oleks kolm tundi ja vaatame seda parem nüüd siit väljast. Kavas olnud Shanghai torni (maailmas kõrguselt teine hoone, 632 m) külastamine muutub selleks, et näe, seal on maailma kõrguselt teine hoone, vaatame teda nüüd siit kaugelt. Tehke pilte. Mul on kolme peamist torni vaadates muidugi nostalgia, sest eelmisel aastal käisime ühes neist Tõnisega kohvi joomas ja kooki söömas.

Meenub, kuidas ta mind jalgrattaga mööda Shanghaid sõitma sundis (siin on väga soodne ja mugav tänavalt rattaid laenutada) ja kuidas see oli iseenesest üks meeldejäävamaid hetki reisilt. Kõrguselt teises hoones, selles, mis algse kavandi pidi jaapani lippu meenutama ja et see hiinlastele sugugi ei meeldinud, siis nüüd meenutab hoopis õllepudeli avajat. Igatahes, sealse trepijooksu eesti meistriks kavatseb Tõnis homme kolmandat korda tulla. Konkurentsi väga pole, tuleb tunnistada. Aga ikkagi, sada korrust.

Meid ootab ees üsna arusaamatu põhjusega tund aega sõitu Shanghai Pilot Free Trade Zone’i. See olevat suurim Hiina 15st, seal töötab 190 000 inimest ja väljamaa firmadel on väga hea ja tore bisnessi teha, sest maksud ei kurna jne. Aga ikkagi, miks me seal oleme? Käime seisame ühe hoone fuajees. Siis läheme mingisse teise hoonesse, kus esimesel korrusel on hiiglaslik veinipood (aga et importvein, siis minu huvi on väheldasem kui muudes olukordades oleks) ja kuskil kõrgemal Austraalia paviljon, kust on võimalik Austraalia asju osta. Muuhulgas turistinänni. Sellest saan veel aru, et hiinlased tahavad pärast mingisuguseid kohalike pesuvahendi ja muu säärase kvaliteedijamasid (veits mürgiseks osutus vahepeal mingi kraam) oma asju osta väljamaafirmadelt, aga miks peaks keegi tahtma turistikraami kohast, kus ta isegi käinud pole? Aga eks seegi on omamoodi võluv veidrus.

Loe veel

Õhtusöögi ajal vaatab laualt väga etteheitva näoga vastu nii kanapea, kelle keha küpsetatuna meie ees lebab ja väga palju rõõmsam ei tundu ka kohaliku spetsialiteedi, magushapu kala ilme. Tundub kuidagi väga efektiivne vahend taimetoitluse propageerimisel — pane lihtsalt toit inimesi jõllitama.

Õhtul saan kokku eestlastega. Nii räägivad Tuuli, Sten ja Tõnis kohaliku veini mekkimise kõrvale siinsetest veidrustest. Suur maa, jagub. Meenutavad, kuis eelmise aasta suureks G20 kohtumiseks Hangzhous korralik potjomkin üles ehitati. Õigupoolest, ei ehitatud. Küll aga pandi paariks päevaks linna tehased seisma, et taevas sinine oleks. Ja elanikele jagati mõnuga vouchereid, et kuulge, äkki olete paid, sõidate linnast välja korraks? Kolm miljonit inimest vististi kasutas võimalust, nii et kohtumise aegu polnud mitte vaid kaunis sinine taevas, vaid ka üsna normaalne inimeste kontsentratsioon tänavatel.

Kuulen esimest korda ka kosjaturgudest. Pühapäeviti tulevad emad-vanaemad lapsukeste CVdega parki kokku ja püüavad siis sobilikku kaaslast leida. Noored deidivad vanemate valikul erinevate sobilike tegelastega. Haridus võiks õige olla, linn samuti. Tuuli toob näite oma abilisest tööl, kelle armastuslugu Nanjingi noorsandiga tüdruku vanemate poolt mitte heakskiitu ei leidnud, sest no kuidas sa ikka oled koos nii palju nõmedamast linnast pärit inimesega. Tüdruku isa sundis teda nii kord kuus deitidel käima. Tüdruk omakorda selgitas igale noorsandile, kui too vähegi normaalsem oli, et lugu on selline ja ole pai, ütle oma vanematele, et meil lihtsalt ei klapi. (Seda ei saa ju ka öelda, et tüdruk nõme on, muidu on vanemate vahel solvumist ku palju.) Praeguseks olla salaja oma peikaga abielus, isa ei tea veel ikka midagi.

Ühe lapse poliitika on muutunud küll kahe lapse poliitikaks, aga tegelikult ei soosi olud nii ehk naa rohkem kui üht last. Ühe lapse üleskasvatamine võtab umbes kõik maailma vahendid. Kellel vähegi võimalust, panevad lapsed nii pooleteistaastaselt eralasteaeda, kus kohe ka inglise keele õppimine lahti läheb (Tuuli töötabki lasteaias inglise keele õpetajana), lasteaia maksumus on nii 100 000 jüaani aastas, lisaks veel kõik puzzle- ja legoringid. Siis lapsed muudkui õpivad-õpivad-õpivad ja selle kõige kõrvalt võiks olla muidugi ülikooli lõpuks abikaasa ka olemas. Kuidas selle leidmiseks aega leida? Ma ei tea, vt nt näiteks need va kosjaturud.

Laps saadakse üsna noorelt, lapse kasvatamisega tegelevad siis omakorda vanaemad jne. Aga kui varem hoolimata seadusest teine laps saadi, leiti ikka enamasti mõni moodus — küll kirjutati laps siis mõne lasteta onu nimele või maal elavate sugulaste nimele (farmeritele lubati rohkem lapsi nagu aru saan).

Neid igasuguseid imelugusid jagub igatahes siin küll ja veel. Veidi peale südaööd lähen kohusetundlikult taksoga ära hotelli (takso valis välja Tuuli, kes ütles, et hoolimata valitsuse pingutustest neid valetaksosid Shanghais ikkagi jagub veel), ehkki kiusatus on veel pikemaltki lugusid kuulata. Õhtu ja — etteruttavalt — ka järgmine õhtu eestlastega olid ühtlasi vist ägedamad, kui kõik eelnevad kokku. Ja siis imestatakse, miks ma väljamaale minnes ikka esmalt eestlaste järele küsin. Et neid olla meil ju kodumaalgi piisavalt. Aga kes ikka veel oskab selgitada uut kultuuri, olles ise samast kultuurist.

13. päev ja kontsadel naised lähevad hommikust sööma

Olime rumeenlannaga kokku leppinud, et läheme koos hommikust sööma. Dresscode’i leppisime ka: kontsakingad. Igaks juhuks olid need meil mõlemal, sest need on meil mõlemal kaasas, aga temal pole üldse juhust olnud jalga panna ja mina ajasin jalga eilseks veinijoomiseks. Et saame siis ringi paarutada ka, sest hotellis restorani pole, meil oli hoopis kümnejüaanine voucher kuhugi lähedal asuvasse kohta, kus paistavad peamiselt aurutatud saiad ja muu olema, mida hommikusöögina ikka veel on raske näha. Kohvi seal ei ole, nii et lisandub käik kohvikusse.

Ees ootas pooleteisttunnine sõit n-ö Hiina Veneetsiasse ehk Zhu Jia Jiao veelinna, mis tehniliselt võttes on Shanghai osa. Kunagi oli Shuzou osa. On sääne üsna turistikaks muutunud kena kanalitega koht, suures osas kohustuslikke turstinänni poode täis. Aga mida ma varem näinud ei olnud mujal (või tähele polnud pannud), olid sellised, ütleme, kalaspaad. Doktor kaladega (nibble fish, ma ei tea, mis see eestikeelne nimi on). Et paned jalad vette ning tulevad ja nakitsevad. See tundus nii jabur mõte, et ronisin kah 10 jüaani eest sellisesse kohta. Ette nähtud pooleks tunniks aega polnud, aga kümme minutit oli ka piisavalt veider kogemus. Pakuti välja suuremate ja väiksemate kaladega vannid, poiss, kes äri ajas, soovitas suuremaid kalasid, olla friikim. Eks ma siis nõustusin, et nii võib huvitavam olla jah. Igal juhul on huvitav, kui keegi sind elusast peast nahka üritab panna, aga õnneks ei õnnestu, sest nahkapanijad on liiga väikesed.

Rumeenlane ja Horvaatia neiu kasutasid juhust ja tegid, üks kaamera, teine raadiomikrofoniga „vox populit“, populi osa moodustasime siis mina ja veel paar inimest meie enda grupist ja saime rääkida, et kuidas Hiinas ja seal veelinnas on. Kõik muidugi õige, mida muud me ikka oleme kui turistid, eriti kui nii klassikaline hiina giid on, kes ikka alati poetänavatele viia mõistab, et raha kenasti Hiinasse jääks.

Veel on väga palju ilmselt lääne inimese maitse tarbeks kohaldatud teemaju. Ehk „Tea! Coffee! Beer!“

Lõunasöögi keskmeks oli taas kord üks etteheitva näoga kala. Pärastlõunane programm nägi ette mulle juba tuttavat kaubandusala Yu gardeni lähedal. Sain Starbucksi WiFi lahkel kaasabil ühendust ka õnnelikult 100 korrust maha jooksnud Tõnisega, kes arvas, et võiks õhtul filmifestivalile minna. Ja mina, kes ma jalgrattaid pigem pelgan, sattusin aasta jooksul juba teist korda jalgratta selga. Kerge hirm elu pärast selles veidras liikluses käib asja juurde. Minu meelest oli kiirus hästi suur ja kõik kohutav, Tõnis pärast kurtis sõbrale, et pidi nii hirmus aeglaselt sõitma, et peaaegu seisma jäi. Mine võta siis kinni, kellel õigus on. (Okei, ma tegelikult vist tean vastust.)

Filme vaatasime ühes katusekinos. Vaade oli ilus, katus oli ilus, Tõnis leidis, et küll on külmaks kiskunud, mina mõtlesin, et misasja nad seletavad ja väristasin õlgu hoopis kujutlusest Tallinna ilmaga seoses.

Pärast kondasime veel mööda Shanghai suburbiat, mille mahatõmbamiseks ja tornmajade ehitamiseks vist ei ole veel raha olnud. Õnneks. Väga võluv oli. Ühtlasi oli see viimane õhtu Hiinas. Korralik lõpetus, ma arvan!

LÕPP!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare