1. päev

Olen teel Hiina, kus Hiina ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikide koostööprojektina toimub kaks nädalat kestev seminar nimetet riikide ajakirjanikele. Lubatakse näidata tele- ja raadiojaamu ning pidada loenguid. Erilisi illusioone ei ole, mis toonis need võiksid olla, ent ilmselgelt ei vähenda see kuidagi huvi kohaliku kultuuri, aga ka veidruste vastu.

Nanjingis maandudes on lennujaamas vastas neiu ja noormees, kellest saavad meie saatjad. Pea kõik paarkümmend kogunenud ajakirjanikku olid nähtavasti samal lennul, st igavestikestval Frankfurt-Nanjing suunal. Reisist ikka veel pekstud ilmetega ajakirjanikud viiakse esimese hooga sööma kohta, kus klassikalisel kombel on erinevad road kesk lauda. Pulgad on, lusikas on, kahvleid-nuge pole. Viimane asjaolu teeb üksjagu meelehärmi neile, kes pulkadega süüa ei mõista. Mina saan hakkama küll. Vähemalt viieaastase tasemel. Mis ei ütle eriti midagi, sest samal moel saan ma hakkama ka kahvlite-nugadega. Ikka lendab kuskilt midagi ootamatus suunas. Ausalt, ma arvasin, et täiskasvanuks saades lahenevad sellised asjad iseenesest.

Teel hotelli uurib üks pisut vanem ja skeptilisem Serbia härra Poola ajakirjanikult, kes on viimased 13 aastat Pekingis väliskorrespondendina töötanud, et tea, kas julgeb ikka selle WeChat’i äpi alla tõmmata? Hiinlane arvab kõrvalt, et peaks usaldusväärne olema küll, sest tegemist on ühe siinse suurima firma tootega. Poolakas teatab, et tema filosoofia on, et põdeda pole mõtet, sest kui Hiina tahab sinust midagi teada, saab ta seda teada nii ehk naa.

WeChat on siis see, mis siin asendab Facebooki ja kõikvõimalikke chatte, aga sobib hästi ka maksmiseks nii restoranis kui turul, jalgratta laenutamiseks jne. Hiinas on pangakaartide osa sujuvalt vahele jäänud ja äpp on igavesti mugav umbes kõigeks. Kui just ei kasuta keelatud sõnu, mõned on ajutised, mõned alalised. Kui ikka kirjutad midagi-midagi ja “Tiibet”, tsenseerib äpp selle automaatselt ära.

Google ja Gmail, Youtube, Facebook jms siin ilma VPNi kaudu kavaldamata ei tööta. Minu üllatuseks on keelatud lehtede hulgas ka näiteks Sirbi koduleht. Peaks koju jõudes vist vaatama, mida seal näiteks Tiibetist kirjutatud on…

Hotellitoas, kuhu meid paigutatakse, koorub pisut tapeeti. Samas on toas hiiglaslik voodi. Pärast igavestikestvat lennureisi tundub see viimane kõige ahvatlevam asi maailmas. Õhtusöögi osas on meie Hiina saatjad otsustanud, et ei maksa külalisi hiina toiduga teist korda ühe päeva jooksul traumeerida (oletan lihtsalt praegu), tarvis on midagi läänepärasemat. Nii ootas meid Coca-Cola, Subway võileib ja kaks küpsist. Ei oskagi seisukohta võtta.

Õhtul läksime serblase ja kahe rumeenlasega linna avastama. Jalutades nägime vanaprouasid õhtust liikumistrenni tegemas (Hiinas igavesti popp asi), ilusat parki, palju puudleid, vardasse aetud ja müügiks pakutud miniskorpione ja prussakaid. Meie aga otsisime ausalt-öeldes eelkõige õlut. Leidsime selle baarist nimega Oppa. Jõime Jaapani ja Korea õlut. Peaaegu nagu mässumeelsus. (Nali.) Esimeseks õhtuks täiesti piisav.

Jätkub...