Gruusia, mu arm

 (14)
Gruusia, mu arm
Tbilisi vanim pagarikoda.Foto: Riina Luik

“Mis sulle Gruusias meeldis,” küsis minult hiljuti raamatu “Minu Gruusia” autor Dagmar Raudam. “Kõik!” ütlesin ma muljetest oimetuna ja tema vastas: “Just nimelt – kõik! Kuid katsu seda nüüd kuidagi ka teistele seletada.”

Ma siis nüüd püüan seda teha, kuid jätan suurima avastamise rõõmu loomulikult teile enestele. Kuid asi, millest ma ise hoolimata suurepärasest giidist puudust tundsin, oli minu tegemata jäänud kodutöö. Oleksin ma natukenegi rohkem kasvõi Gruusia ajaloost teadnud, oleksin nähtut-kogetut palju kõrgemalt hinnata osanud.

Teen selle töö nüüd siis järgmiseks korraks ette. Kuid õnneks emotsioonid teadmisi ei küsi, seega olen vähemalt neid pilgeni täis.

Tagasi oma lõunamaa muinasjuttu

Gruusia on kauge, Gruusia on lähedane – kauge kilomeetrite ja lennusõidu pikkuse, kuid lähedane võrratute inimeste ja külalislahkuse tõttu. Kogesin seda korduvalt juba nõukogude ajal, mil aastaid järjepanu Musta mere äärde puhkama sõitsin.

Need olid mu esimesed lõunamaakogemused ja on ilmselt just seetõttu nii tugevasti mällu sööbinud. Tunnen tänini ninas seda vaid lõunamaadele omast lõhnade müriaadi, mäletan elevust-hämmeldust, mida tekitasid minus teistmoodi atmosfäär, arhitektuur ja inimeste eluolu.

Mäletan sumedaid öid ritsikate saagimise ja metstuvide kuristamise saatel; mereäärsel promenaadil kõnnitud lõputuid kilomeetreid kõrvuti sitikmustade silmadega piltilusa gruusia noormehega; päikese pillavat soojust ja suus sulavate puuviljade mahlakust… Kuid ausalt öeldes ei mõelnud ma “uute aegade” tulles, mil said võimalikuks puhkusereisid Kanaaridele, Hispaania Päikeserannikule, Türki ja Egiptusesse, et ma kunagi veel Gruusiasse naasen, sest nii palju oli ju vaja avastada. Kuid saatusel on alati üllatusi varuks!

Tbilisi panoraam. Foto: Riina Luik
Seotud lood:

Sügisel, vaid nädal enne seda, kui sain ettepaneku koos ajakirjanike grupiga Gruusiasse minna, tuletas mu kunagine Gruusia-vaimustus end aga väga valusalt meelde – juhtusin nägema filmi “Vene õppetunnid”. Selle sünge aines, kuuldunähtu kohutav, lausa hingekäristav traagilisus tekitasid minus hirmutunde asemel aga hoopis vastupandamatu soovi: sõita nüüd ja kohe! Tahtsin näha maad, millesse ma kord nii kiindunud olin olnud, justkui oleks minu võimuses seda kuidagi aidata. Seega ei kõhelnud ma hetkekski, kui see võimalus avanes, kuigi mitmed sõbrad-tuttavaid avaldasid vargsi arvamust, et ega see nüüd maailma kõige turvalisem paik vist pole… Siiski, hetkeks ma kõhklesin, sest kartsin näha liiga palju valu, purunenud lootusi ja inimhingi, kartsin kaotada oma imelist lõunamaamuinasjuttu. Kartsin, et puhkusereisist ei tule midagi välja ning ma naasen täielikult murtuna.

Loe veel

Kuid mu hirmud olid asjatud, viimne kui üks! Grusiinide lausa legendaarseks saanud omadused: sisemine väärikus, sirgeselgsus, ausus ja loomupärane uhkus pole neid maha jätnud ka pärast nii karme ja alles veritsevate haavadega sündmusi.

Nende hingeline vaprus ja eneseväärikus vapustasid mind hingepõhjani. Tõeline grusiin ei rutta iial võõra rinna najale oma kurbust välja nutma, ükskõik kui suurt muret ja hingevalu ta endaga kaasas ei kannaks. Pisaraid valab ta pühakojas, olles kahekesi Kõige Kõrgemaga – ainsaga, kes teda aidata saab… Ainult tamadaa öeldud toostidest saad aru, kui oluline on grusiinidele rahu(aeg), kui kallid on lähedased, kui austusväärseks peetakse lahkunute mälestust ja kui hinnalised on meile siin ja praegu kallite kaasteelistega antud tunnid või vahel isegi ainult hetked...

Riik kui ehitustanner

Olles enda arvates üsna palju maailmas ringi rännanud, on Gruusia üks neist vähestest paikadest, kuhu ma läheksin tagasi otsekohe, kui võimalus avaneb.

Ja seda üldsegi mitte tulenevalt mingist “nõuka-nostalgiast”, vaid pigem sellepärast, et seda seal enam ei ole. Ma nägin uut riiki – kaasaegset, kõige paremas mõttes pilguga läände pöördunud maad, mis areneb peadpööritavas tempos. Kogu Gruusia on kui üks suur ehitustanner – silmapaistva arhitektuuriga hooned, sillad, avarduvad tänavad, promenaadid ja magistraalid; mitte lihtsalt üle võõbatud vanalinn, vaid hoolsa meistrikäega ja maitsekalt restaureeritud kvartalid, öösiti valgustatud kloostrid-kirikud ja linnamüürid.

Selle kõige keskel ehedus – päris elu, päris inimesed, keelt alla viiv gruusia köök, hullutavalt maitsvad veinid… Gruusia on maa, kuhu soovitan minna kõigil, kes tahavad näha ja kogelooduse ilu, ajalugu ja kultuuripärandi rikkusi silmas pidades, vaid ka sealsete võrratute inimeste pärast. Sellist lihtsust, soojust ja vahetust kohtab harva, Lääne-Euroopas enam pea üldse mitte. Ja seegi pole vähetähtis, et Gruusia on eestlaselegi taskukohane. Lisaks südantsoojendav teadmine, et olemas kaks võlusõna: “Olen eestlane”, mis toob grusiini näole kohe naeratuse. Seda, et eestlaste-grusiinide vaheline vastastikune sümpaatia on sõnulseletamatu, kogesin juba mitukümmend aastat tagasi ja õnneks pole see tänaseni lahtunud. Ehk olekski siinkohal vajalik väike koputus meie kõigi südametunnistusele, et oskaksime seda meie suhtes avalduvat poolehoidu hoida ja hinnata ega rikuks seda eht-eestlasliku kelkimisega või ülbusega...

Gruusia või Georgia?

Üks asi, mis selgeks tuleks teha, on see, et kuidas Gruusiat siis õigupoolest nimetama peaks: kas Gruusiaks või siis ka Eestis ühe jõulisemalt kultiveeritaval moel Georgiaks. Grusiinid ei kasuta üht ega teist, vaid kutsuvad oma maad Sakharthvelo, mis tuleneb paganliku jumala (gruusia k. kharthvelebi) müütilise esivanema Kharthlose nimest.

Semantilised juured ulatuvad aga ladina ja kreeka keelde, tähendades “maad harima, põlluharimist” ning Gruusia on olnud ja on tänini karjakasvatajate ja põlluharijate maa. Neil, kes nõukogudeaegse nimeversiooniga harjunud, ei taha Georgia kuidagi keelele tulla, mina nende hulgas. Versioon “Gruusia” tuleneb teadupärast venekeelsest nimeversioonist, millega eriti nooremal põlvkonnal mingit kokkupuudet pole ja nemad eelistavadki loomulikumana tunduvat ingliskeelset varianti “Georgia”. Sel on muidugi otsene seos Gruusia kaitsepühaku – valgel hobusel kappava sõdalase ja ristiusu märtri Püha Jüriga (Georgiosega). Sõjameeste, rüütlite ja talupoegade kaitsepühak päästis legendi kohaselt terve linnatäie rahvast julma lohe käest (sellest ka nii Gruusia vapil kui mujal sageli kasutatav stseen Püha Jüri võitlusest lohega) ning palus vaevatasuks mitte kohaliku kuningatütre kätt, vaid seda, et päästetud võtaksid vabatahtlikult vastu ristiusu.

Georgiosega on otseselt seotud ka Gruusia riiklik sümboolika, nimelt on Georgi(ose) rist – punane rist valgel taustal – nii Gruusia riigilipul kui ka vapil. Viimasel on kujutatud ka kangelane ise. Selles, et grusiinid on oma riigi ja rahva kestmajäämise üle tõesti uhked, pole vaja küll hetkekski kahelda – seda, minu silmis üht maailma ilusaimat riigilippu, võib näha kõikjal uljalt lehvimas.

Pühapaikade lummuses

Gruusia on koos Armeeniaga üks esimesi riike maailmas, kus ristiusk vabatahtlikult vastu võeti ja juba 4. sajandil riigiusuks kuulutati. Selle üle, kumb eelnimetatud riikidest esimene oli, vaidlevad ajaloolased tänini. Kuid selle “maaletoojaks” pole mitte Püha Jüri, vaid hoopis temaga samast Kappadookia suguvõsast pärinev naispühak Nino. Nino, kes oli 337. p.Kr ristiusu sõnumiga teel Jeruusalemmast Konstantinoopolisse, kuulutas seda ka tänase Gruusia territooriumil ehk toonases paganlikus Iveeria kuningriigis. Kindlasti märkate kõikjal Gruusias üsna ebatüüpilist, pisut longus ristpuuga riste ja mõtlete, miks see nii on. See on nn algrist, mille Nino põimis Neitsi Maarjalt saadud ilmutuse ajel käepärastest vahenditest – viinapuuväätidest ja oma juustest. Kui rännutee juhtub teid viima Tbilisist 20 kilomeetri kaugusel asuvasse Gruusia riigi esimesse pealinna Mtskhetasse, satute kindlasti Jvari kirikusse, paika kus Nino väidetavalt oma ilmutuse tegigi. Kirikus on väljas Mihhail Sabinini värvikas ikoon “Iveeria hiilgus”, mis selle kõik kenasti sümbolite keeles ümber jutustab. Jvari kloostri juurest kaljuservalt avaneb kaunis panoraamvaade Kura ja Aragvi jõgede ühinemiskohal asuvale Mtskheta linnale – kunagisele Iveeria kuningriigi pealinnale. Kuigi kuningas Dachi I Ujarmeli viis 6.sajandil p.Kr pealinna Tbilisisse, oli Mtskheta kuni 19. sajandini Gruusia kuningate kroonimis- ja matusepaik. Muide, Gruusia ametlik slogan kõlab: “Euroopa sai alguse siit” ja see nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt tõene väide.

Mtskheta vanalinnas, mis praegu (2010. a) elab suurte ümberehituste tähe all, asub Gruusia üks pühapaiku – 4. sajandist pärinev Svetitskoveli katedraal, mis on esimene ristiusukirik Gruusias. Kuuludes õigusega UNESCO maailmapärandi nimekirja, on see tänaseni Gruusia õigeusukiriku peakirik, siin asub Gruusia kirikupea aujärg, siia on maetud kõik Gruusia kuningad. Imekaunite seinamaalingutega tillukeses kabelis olla palvetanud püha Nino isiklikult ja siia olevat maetud ka Jeesuse viimane särk, mida ta kandis enne ristilöömist. Kuidas see täpselt juhtus, et särk siia sattus, võiksite ise järele uurida, see on huvitav lugu. Siia on maetud kogu kuninglikust soost Bagrationide suguvõsa, siit leiate ka 1812. aastal Borodino lahingus hukkunud kindral Piotr Bagrationi mälestustahvli.

Kindrali säilmed asuvad tänini Borodino lahinguväljal, kuhu tsaar Nikolai I lasi talle vapruse eest ausamba püstitada. Bagration oli, muide, Eestiski hästi tuntud ja Jõgevestele perekonnarahulasse maetud Borodino lahingu ülemjuhataja kindral Barclay de Tolly alluvuses 2. Läänearmee komandör.

Gruusia Apostlik Autokefaalne Õigeusu Kirik (see tähendab teistest samausulistest kirikutest sõltumatut kirikut koos oma piiskopiga) on üks vanimaid kristlikke kirikuid maailmas ning kuigi kirik on riigist lahutatud, on selle mõju ühiskonnale endiselt väga suur. Just seal – kirikuis, purskub rahva valu otsekui paisu tagant, põledes sadade hubisevate küünalde, igaveseks musta riietatud ja pisarais naiste lõputuis palveis…

Kindlused, koobaslinnad, kloostrid

Gruusia on ülirikas ajalooliste kindluste ja kloostrite-kirikute, poolest ning selle territooriumil asub tervelt kolm maailma mastaabis tähelepanu väärivat koobaslinna: Uplistsikhe, Vardzia ja Gareja, mis on tõeliselt muljetavaldavad paigad.

Kahes viimatimainitus tegutsevad tänini väikesed kloostrid, millele panid aluse Süüria päritolu mungad. Vaid Vardzia on rajatud kuninganna Tamara, keda, tõsi küll, terve eluaja kutsuti kuningas Tamariks. Tamar pärines Bagrationide dünastiast ja oli esimene naine Gruusia ajaloos, kes iseseisvalt riiki juhtis.

Esimest korda krooniti Tamar kuningaks oma isa Georg III poolt juba kuueaastaselt (1178) Uplistsikhe kaljukoopa kirikus, teist korda Kuitaisi Gelati katedraalis.

Tamarit kutsuti mep’et’a mep’e – “kuningate kuningas” ja tema valitsemisaega nimetati “kuldseks”. Pole ka ime, sest riik elas rikkuses ja õitsengus, laienes “merest-mereni” – haarates endale kogu Musta ja Kaspia mere vahelise ala. Olles küll külastanud koobaslinnadest Uplistsikhet (gruusia k Jumala ema), mitte kaugel Gorist üsna ilmetust, mahajäänud ja kuidagi vaikellu vajunud linnast, on aga hästi näha, kuivõrd grusiinid oma ajalooväärtusi hinnata oskavad.

Juba detsembris (2010. a) valmib koobaslinna pääslas ülikaasaegne külastuskeskus, valminud on kõnniteed, valgustus ja mäenõlvadele asuva linnani jõudmiseks on ehitatud trepid. Samasugust hoolitsevat suhtumist koos igati kaasaegse ekspositsiooniga võis näha ka Batumi lähedal asuvas 2. sajandist pärit Gonio kindluses.

Öine kohtumine Tbilisiga

Kes meist poleks kuulnud või kasutanud millegi seninägematu kirjeldamisel võrdlust “nagu 1001 öö muinasjutus”. Ning kuigi ma ei valmistunud Gruusiasse sõites end ette minekuks imedemaale, oli esimene mulje öisest tuledesäras Tbilisist just selline – silmipimestav, ahhetama panev! Kui miski on tõeliselt kaunis, siis on see öine Tbilisi ning mis veelgi toredam – päevavalgus ei kahandanud selle võlu kraadivõrdki.

Tuledesäras Tbilisi vabaduse sild. Foto: Riina Luik

Riiklik programm, millega valgustatakse kirikuid-kloostreid, on väga tänuväärne, sest see tõstab nende ahvatlust turismiobjektidena tohutult ja vaatepilt, mida need valgustatud rajatised öösel pakuvad, on erakordselt kaunis.

Nagu juba öeldud, on Tbilisi kaunis ja ahvatlev nii öösel kui päeval – kuulsad puitpitsist rõdudega majad, romantilised hoovid ja Mtkvari kaldapealsel justkui ausõna peal rippuvad kohvikud-restoranid-hotellikesed on lihtsalt võrratud ja nende imetlemisest ei saa kunagi küll!

Linnamüür ja märkimisväärne osa vanalinnast on toredasti restaureeritud, kuigi suurem osa mõistagi ootab veel oma aega ja raha, kuid ehitus käib absoluutselt igal nurgal – saab ilma seletamatagi aru, et see linn uueneb. Uus Tbilisi on moodne ja šikk, nõukaegseid ajast ja arust hooneid, millel puudub arhitektuuriline väärtus, tõmmatakse lihtsalt maha ja asemele kerkivad uued, eranditult huvitava lahendusega kaunitarid. Ja pole vist maailma hotelliketti, mis poleks endale Tbilisis pesa teinud! Tbilisi teed-tänavad-väljakud on kas just valmis saanud või käib parasjagu nende usin ümberehitamine.

Linn on puhas, tänavad turvalised ja pulbitsevad lõunamaises rutakas saginas. Ega asjata öelda, et parim, mis sinuga Tbilisis juhtuda võib, on ära eksida – ja nõnda sattuda tänavatele ja nurgatagustesse, sisehoovidesse ja õuedele, kuhu muidu kunagi ei satuks, kuid kus käib tõeline elu ja mille romantilisus võtab hinge kinni. Kutaisis sündinud ja samuti Bagrationide suguvõsast pärit kuningas David IV Ehitaja (tema ühendas väikesed kuningriigid üheks Gruusia kuningriigiks) võib oma vägeva ratsu seljas Mtkvari jõe kaldakaljul rõõmustada – töö käib edasi ja riik kestab!

Loe veel

Väävlisauna peab minema!

Asudes muistsel Siiditeel, on Tbilisi olnud alati kaubakaravanide ja rahvaste ristumispaigaks. Ning paraku ka huvide kokkupõrke paigaks. Viimati (1795) põletasid linna maani maha pärslased. Kuid teisalt on eri kultuurid, religioonid ja rahvad kujundanud sajandite vältel Tbilisi näo huvitavaks ja põnevaks.

Oma ümmarguselt saja suurema või väiksema etnilise rahvusrühmaga on Tbilisi tõeliselt multikultuurne linn ning olgu öeldud, et Wikipedia märgib muuhulgas ühe rahvusrühmana ära ka eestlased.

Just see multikultuursus, ilu ja eriline atmosfäär on teinud nii Gruusia tervikuna, kuid eeskätt Tbilisi ligitõmbavaks paljude kirjanike, poeetide ja rännumeestest kirjameeste seas: Puškin, Lermontov, Dumas, Hamsun… kui nimetada vaid mõned.

Tbilisilased võivad õigustatult olla uhked üsna mitme asja üle, kuid üks asi, mis linnarahvale nii õndsust kui häda kaela on toonud, on kuulsad väävliallikad, mille kohale juba teadaolevalt keskajal esimesed saunad rajati. Muide, tõlkes tähendabki nimi Tblisisi “kuuma allikat.” Kuid häda tõid need seetõttu, et allikate raviomadused olid niivõrd hinnatud, et linna taheti vallutada ainuüksi nende pärast. Vägeva grusiinitari raudses haardes enda puhtaks küürida laskmine koos massaažiga väävlisaunas on üks Gruusia-reisi must-elamusi.

Üks Tbilisi kuulsatest väävlisaunadest. Foto: Riina Luik

Kolhise kuningriik, kuldvillaku maa Adžaaria on nagu “riik riigis”, olles üks kolmest Gruusia riigi koosseisu kuuluvast autonoomsest vabariigist. Ülisoodne asukoht ja strateegiline positsioon meresadamana ja võrratu kuurordina Musta mere rannikul, riigipiir Türgiga ja hea põllumajanduspiirkond koos subtroopilise kliimaga teevad Adžaariast Gruusia jaoks üliolulise piirkonna. Kohaliku põliselanikkonna moodustavad adžaarid – ainsad islamiusulised grusiinid kogu riigis. See omapärane fakt seostub ajaloos kahjuks adžaaride jaoks üsna verise ja hävitusliku Türgi ikkega (16. sajandil), mil kogu kohalik rahvas sundkorras islamiseeriti.

Must meri. Vaade Gruusiast Türgi suunas. Foto: Riina Luik

Batumi on teenitult uhke oma ajaloo üle ning selle üheks kõige väärikamaks väljenduseks on iidse Kolchise (Adžaaria piirkonna muistne nimi) seotus Vana-Kreeka müüdiga kuldvillakust ja argonautidest. Batumi vanalinnas, kaunilt restaureeritud ja suurepärase arhitektuurilise ansambli moodustaval keskväljakul kõrgub sihvaks Phrixose kuju, kes hoiab käes kuldvillakut – kullast jääranahka. Tänuks enda ja ta õe Helle pääsemise eest ohverdas Phrixos neid üle maade ja merede lennutanud kuldse kasukaga jäära peajumal Zeusile, naha aga kinkis tänutäheks Kolchise kuningale Aietesele. Jäära teispoolsusesse lennanud hingest tekkis taevalaotusesse Jäära tähtkuju, Arese hiide (kuhu tehakse turistidele eriretki) riputatud kuldvillaku aga varastas Iason ja tema argonaudid.

On veel teinegi müüt, mida kõik teavad, kuid antud piirkonnaga seostada ei oska – just Kolchise kalju külge lasi Zeus aheldada Prometheuse, sest too oli julgenud varastada taevast valguse ja kinkinud selle inimestele.

Prometheuse vabastas ahelaist ei keegi muu kui Herakles. Vaat nii vägevate meeste maale olete sattunud! Muide, Kolchises vermiti ka Gruusia esimene münt – tetri, ning kui 1990. aastal iseseisev Gruusia taas oma raha sai, pandi müntidele selle auks ka nimi.

Gruusia “Las Vegas ja Manhattan”

Kuid mulle tundub, et ajalugu kahvatub kõige selle ees, mis Batumis praegu sünnib – see linn on Gruusia edasipüüdlikkuse ja ülesehitamise musternäide.

Neid suurepäraseid hooneid – üks põnevam ja modernsem kui teine, neid väljakuid, promenaade ning valguse ja muusika saatel tantsisklevaid purskkaeve vaadates tekib tahtmatult võrdlus Las Vegase või Manhattaniga – sellest kõigest õhkub ambitsioonikust ja julget fantaasialendu. Kõik, mis meeldib, tehakse ära ja nagu näha, rahapuudust siin ei tunta. Kohalikud turismiinimesed tõdevad, et on siiralt rõõmsad, et Batumisse investeerivad nii kodu- kui välismaiseid ettevõtted ja firmad ning linn on tänu sellele kõvasti edasi arenenud. Kui juhtute kätte võtma värvikireva brošüüri “Batumi Miracle” (ja seda see Batumi tõesti on – üks tõeline ime!) siis jääb sõna otseses mõttes suu ammuli. Ma ei räägi ainult rannikule kerkivatest luksushotellidest, vaid linnast kui tervikust. Muuhulgas on juba paberil uue akvaariumihoone ja delfinaariumi projektid, mis tõotavad ultramoodsa, kuid paraku kohalike jaoks üsna kalli Europargi (kohalik tuliuus teemapark) kõrval kujuneda üheks suurimaks magnetiks just lastega peredele.

Kuigi juba olemasolevate hotellide tase on väga kõrge ja neid tuleb aina juurde, peetakse siinset Sheratoni hotelli kogu Gruusia parimaks.

Muidugi ei saa ega tohigi mööda vaadata tõsiasjast, et need hotellid on siin kõik ikka vapustava kliima ja Musta mere soojade lainete pärast – on ju tegu Gruusia suurima kuurordiga. Kokku võib Gruusia uhkeldada aga koguni ligi kahesaja ravikuurordiga (Batumi kõrval on suurimad merekuurordid Kobuleti, Sarpi, Gonio, Kvariati). Kuid Gruusia on kuulus ka oma mineraalveeravilate nagu Borjomi, Nabeglavi, Nunisi ja üliheade raviomadustega mineraalvee poolest.

Vene tsaaririigi ajal oli Gruusia nii tsaari kui kogu aadlikkonna peamiseks suvituskohaks mitte ainult kliima, vaid ka rohkete perekonnasidemete tõttu. Õnneks on tänaseni säilinud palju nende suvelosse ja kauneid linnavillasid, mille poolest Batumi on eriti kuulus.

Ja õnneks polegi siin raha ja entusiasmi jagunud vaid uute pilvelõhkujast hotellide püstipanekuks, vaid linna ehtivatele märkimisväärse (taas kord tuleb seda sõna kasutada, aga nii see on!) arhitektuuriga ühiskondlikele hoonetele, haljastusele ja parkidele ning erilise hoolega üles vuntsitud vanalinna jaoks.

Millised arhitektuuripärlid tulevad välja vene ajal siniseks võõbatud aknaraamide ja ei-tea-mis-värvi krohvi alt!

Ja muidugi ärge unustage siingi nautimast kohalikku kööki, veelgi enam – Batumis on vist rohkem kui üheski teises Gruusia linnas võimalus mekkida nii paljude eri maade rahvaste kööke.

Adžaarid on isegi nii toidukultuslikus riigis nagu Gruusia tuntud eriti heade kokkadena. Valdavalt teevad siinkandis ka kodus süüa mehed, nii et kulinaarsed elamused on garanteeritud.

Ja lõpuks tahaksin kogu südamest nõustuda ühes reisiblogis Gruusia reisimuljeid kokku võtnud iisraellasega: “Gruusias lihtsalt tuleb ära käia ja kui te juba seal olete, peate veel kindlamini ära käia Batumis.” Nii et lendame siis peagi kõik koos, eks ole!

Temaatilised reisid Gruusias

Maailma kultuuripärandi reis: Gruusias on arvukalt UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid ning hindamatu ajaloolise ja kultuurilise väärtusega paiku.

Veini- ja kulinaariareis: Gruusia kööki ja veinikultuuri tutvustavad reisid.

“Rohelised aarded”: matk mööda Gruusia rahvusparke, looduskaitsealasid ja reservaate.

Mööda legendide radu: koobaslinnad, kindlused, kloostrid.

Kultuur ja kunst: Gruusia polüfooniline laul, rahvatantsud, kunstiaarded.

Talvetuur: Gruusia suusakeskustes Gudauris ja Bakurianis.

Suvepuhkus Musta mere äärsetes kuurortides.

Huvi korral saab rohkem infot www.intertour.ge

Mõned praktilised nõuanded

• Külastage kindlasti kuulsaid Tbilisi väävlisaunu. Neid on kaks ja need asuvad praktiliselt kõrvuti. Mošeetaoline on nn linnasaun, kolm korda odavamate hindadega kui temast vanem ja auväärsem, kuid nii massaaž (tugevad mehed või naised, kes sind alasti küürivad- masseerivad), kuumad-külmad vannid on sealgi olemas ja sauna saab üürida ka kahekesi või grupiga.

• Taksosõit (iga auto on takso!) on odav, kuid hind tuleb enne sõitu kokku leppida. Kindluse mõttes tehke juhiga enne juttu, et aru saada, mis keeles temaga suhelda saate. Petmist reeglina ette ei tule.

• Sööge ja jooge nii palju kui jaksate, sest Gruusia köök on võrratu. Kui tahate tõelist veinielamust, ei ole mõtet tellida nn majaveini – see on reeglina noor vein, kuigi täiesti rahuldav, et toit alla loputada, on tõelist maitseelamust pakkuvad veinid märksa kallimad. Kuna maitsed on erinevad, peab lihtsalt proovima.

• Kui restoranis või baaris mõne tõeliselt mokkamööda veini otsa satute, kirjutage nimi ja aastakäik üles, et poes hiljem nõutult käsi ei peaks laiutama, sest valik võtab silmad kirjuks.

• Käige kindlasti ära kohalikul turul ehk bazaaril. Sarnaselt kõigi teiste lõunamaa turgudega on seal valik tohutu, kuid kaupmehed seevastu väga ausad. Osta tasub kõike, mis suupärane tundub ja kohvris kaasa võtmist kannatab: vinnutatud loomaliha punase pipra dekooris (basturma); sea- või veiselihast valmistatud vürtsikat vorsti (servelaat); kohalikku kuumsuitsusinki; kuivatatud puuvilju; türgi kohvi (reeglina pakitud väikestesse kilekottidesse, ilma sildita); maitseaineid; tõelist adžikat (selleks võiks lausa mõne purgi kaasa võtta, sest turul on nad ebakindlates anumates, millel kaas kergelt pealt ära tuleb); Gruusia traditsioonilist maiust, mille nime ma meenutada ei suuda, kuid mis näeb välja nagu pärlikee (viinamarja ja mee segusse kastetud pähklid).

• Tbilisis on esindatud pea kõik olulisemad kõrgema klassi hotelliketid ning tase on väga hea. Teenindajad räägivad soravalt inglise keelt ja on äärmiselt abivalmid.

• Silma jäid kaks toredat Tbilisi restorani: Kopala (samas on ka imearmas hotell, mille tubadest avanevad vaated kogu linnale). www.kopala.ge ja Pur Pur (Abo Tbileli tn. 1; Gudishvili Garden).

• Külastage kindlasti võrratut Batumi botaanikaaeda.

• Rohkem infot leiad Tbilisi kohta: www.info-tbilisi.com; Batumi www.tourismadjara.ge; Gruusia tervikuna www.georgia.travel

(Autor tänab reisi korraldanud Gruusia saatkonda Tallinnas, Gruusia Turismi ja Puhkekeskuste Ministeeriumit ja Adžaaria Autonoomse Vabariigi Turismiministeeriumit ning suurepärast giidi Inga Belovat)

(Reisimaailm 7/2010)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare