Goa oli peaaegu neli ja pool sajandit Portugali koloniaalvõimu all, enne kui 1961. aastal liideti see piirkond kokku Indiaga. Tänapäeval on see pindalalt kõige väiksem ja rahvaarvult neljas väikseim osariik Indias, kuid ühe elaniku kohta SKP näitaja järgi kõige rikkam piirkond terves riigis. Kuigi kuldsed hipikümnendid on möödanik, on Goa siiani turistide seas populaarne sihtpaik, seda eelkõige troopilises kliimavöötmes ja Araabia mere kaldal paiknemise tõttu.

Vahetult enne päikesetõusu mängisid kohalikud rannas juba jalgpalli. Keskpäeval oli aga niivõrd palav, et enamus neist tegid lõunauinaku. Foto: Kadri Org


Kõik teed viivad Goasse
Kuigi pindalalt väike, on Goa jaotatud põhja- ja lõunaosaks. Ülemine osa on tuntud elava seltsielu, hullumeelsete rannapidude ja imekaunite templite poolest, lõunat peetakse seevastu aga rahulikuks ja spirituaalseks. Kuna India põhjapoolsetes osariikides sai meil rahvarohkusest ja lärmakusest küllalt, vurasime rongiratastel otse Goa lõunapiirkonna suurimasse linna Margaosse, kust võtsime edasi kohaliku bussi väiksesse rannaäärsesse külla.
Meie reisitee sai alguse aga ligi kaks ööpäeva varem ja 1300-1400 kilomeetrit kaugemalt. Kui alguspaigast Mumbaini, kus veetsime kahe rongisõidu vahel ühe päeva, oli maastik ja kliima üsnagi sarnane, siis pärast peatust edasi Goa suunas sõites läks iga kilomeetriga vaade rongiaknast aina eksootilisemaks. Sõidukilt maha astudes olime ümbritsetud erkroheliste palmipuude, puhmastike ja põldudega, mis olid silmade jaoks nii harjumatud, et panid kissitama ja tõid pisarad silmanurka. Ka õhutemperatuur oli pärast rongisõitu muutunud ebatavaliselt kuumaks ja päike kõrvetavaks.
Vagunisõidu ühest kliimavööndist teise olid ette võtnud paljud sise- ja välisturistid, mistõttu oli rong veelgi rohkem tulvil kui harilikult. Meie reisisime magamisklassis ehk vagunis, kus oli igale reisijale ette nähtud alus magamiseks – nii minul kui ka reisikaaslasel oli oma magamiskoht, kuid ligi pooled jagasid omavahel ühte alust. Hämmastav oli täheldada, et kohtasime nii Mumbai rongijaamas kui ka enda vagunis eurooplasi, kellega paar sõna juttu ajasime ja kellega hiljem rannaäärses külas täiesti juhuslikult taas kohtusime. Veelgi uskumatum oli aga see, et tuhandeid kilomeetreid eemal asuvas Jaipuri linnas oli meie kohalik sõber maininud, et plaanib lähitulevikus Goasse sõita. Teadmata, kunas ja kuhu ta seal läheb, sõitsime esimesse ööbimiskohta jõudes kohaliku bussiga temast mööda. Eelnevad juhtumised olid liiga üllatavad, et neid juhuslikuks pidada, mistõttu panid need meid mõtisklema maailma väiksuse ja Palolem ranna külgetõmbejõu üle.

Mumbaist Goasse jõudes mõistsime, et olime rongiga ühest kliimavööndist teise sõitnud. Foto: Kadri Org
Merevaatega rannamajakesed, mis vahetult enne suvekuid ehk vihmaperioodi algust võetakse juppidest lahti, pakitakse kokku ja viiakse minema. Järgmisel hooajal tuuakse aga jälle randa tagasi ja pannakse uuesti kokku. Foto: Kadri Org


„Kuum lehm rannavees, shalalala“
Esimesed kolm ööd peatusime rannast vaid mõnikümmend meetrit eemal kohaliku ajurveda massööri juures. Soodsa asupaiga tõttu veetsime rannas rohkelt aega ja nägime sealset olustikku nii varahommikul vahetult enne päikesetõusu, keskpäeval kõrvetava päikese käes, piltilusal päikeseloojangul kui ka hilisõhtul, mil täiskuu oli veepiiri tõmmanud nii lähedale, et rand oli saanud merega üheks. Huvitav oli täheldada, et enne kui päike taevalaotusele tõusis ja enamik turistidest veel õndsat und magasid, mängisid kohalikud noormehed rannas jalgpalli. Samal ajal kui kohalikud väljakannatamatu kuumuse tõttu lõunauinakut tegid, peesitasid puhkajad rannas ja kõrvetasid oma niigi hella nahka veelgi punasemaks. Kuigi Goa põhjapoolsemad rannad pidid olema puhkajatest veelgi rohkem täitunud, jagus ka lõunaosasse rohkelt turiste, kellest enamus olid pärit meist idas paiknevas naaberriigist. Eelnevast tulenevalt oli rannas rohkelt kohalikke kaupmehi, kes tahtsid müüa sõite lähedal paiknevasse Butterfly (tõlge: liblikas) randa ja pakkusid delfiinijälgimise tuure. Mitmel korral lähenesid nad meile algelist vene keelt purssides ja isegi kui me neile ütlesime, et me ei ole Venemaalt ja ei soovi nende teenust osta, jätkasid nad järjekindlalt venekeelsete väljendite hüüdmist. Lisaks veidi tüütutele ja peale käivatele kaupmeestele peesitasid rannaliival pruuniks saada õhkavate inimeste kõrval ka lehmad ja pullid, kelle olekust õhkus, nagu kuuluksid nad sinna samahästi kui karjamaale. Kuigi liivaväljal ei leidnud ühtegi rohelible, mida mäletsejad suhu oleksid saanud haarata, küpsetasid nad sellegipoolest sealsamas peesitajate kõrval värskeid lehmakooke.

Meie jaoks ennekuulmatu, aga Indias tavaline – lehmad ja pullid, kes mööda sõiduteed vastu jalutavad. Foto: Kadri Org
ehmad ja pullid peesitasid rannaliival turistidega kõrvu ja vaatlesid rahulikult ümbritsevat. Foto: Kadri Org

Kuulsime kohalikult indialaselt, et sinna piirkonda tulevad paljud välismaalased pikemaks ajaks kodumaal olevate vihma- ja lumesadude eest varjuma. Mitmed tema naabrid olid endale üürinud pooleks aastaks mereäärse hüti ning elasid seal interneti kaudu leiba teenides kuus kuud, mil naasid tagasi koduriiki ja järgneva poole aasta pärast taas Goasse. Meie viibisime seal jaanuarikuus, mil turistihooaeg oli täies hoos, ja seetõttu oli meil keeruline ette kujutada, milline näeb piirkond välja vihmaperioodil, mis kestab maikuust oktoobrini. Kohalik rääkis, et vahetult enne vihmasadude algust võetakse rannas olevad majad juppidena lahti, pakitakse kokku ja viiakse ära. Järgmisel hooajal ehitatakse rannaäärsed üürimajad, kohvikud ja restoranid taas üles, kuid vihmasadude ajal on rannad kui väljasurnud. Tema sõnul peitub kontrastses aastaaegade vahelduses aga võlu: kui turistihooajal on keeruline leida rannaliival tühja kohta, kuhu laotada rätik, siis hooajavälisel ajal pidavat rannad olema nii tühjad, et ennast saab minna värskendama eeva- või aadamaülikonnas.

Selle laul, kelle leib
Kuigi peame hindamatuks privileegiks, et Couchsurfing.org portaali kaudu saime võimaluse veeta esimesed ööd Goas kohaliku inimese juures, kes meile sealsest elust jutustas ja enda silme läbi tutvustas, oli tookordne kogemus meile mitmes mõttes suureks õppetunniks. Meid endale külla kutsunud inimese näol oli tegemist 35-aastase üksinda elava mehega, kes töötas ajurveda massöörina. Tema peamisteks klientideks olid vene rahvusest inimesed, kuid tol ajal, mil me teda parasjagu külastasime, ei olnud tal juba mitu kuud olnud ühtegi klienti. Olgu põhjuseks paar kuud varem riiki raputanud sündmus, mil valitsus kaotas kehtivuselt kõik 500- ja 1000-suurused rahatähed, või mõni muu tegur, kuid meie kostitaja asetas kogu oma äri käekäigu süü eurooplaste ning Rockefellerite ja Rothschildide dünastiate õlgadele.

Esimene madu, keda oma reisil kohtasime. Kui kohalik mees ei oleks meie ees teinud kummalisi liigutusi, oleksime loomale ilmselt pinnaga ühtesulanduva värvuse tõttu peale astunud. Foto: Kadri Org


Päeval ja õhtupoolikul, mil temaga koos aega veetsime, viis ta jututeema pidevalt Venemaa ülistamisele ja Euroopa ning Ameerika mustamisele. Kuigi esmalt olime siiralt õnnelikud, et saame mõtteid vahetada hoopis teistsuguse ellusuhtumise ja perspektiiviga inimesega, siis üsna pea saime aru, et tema samamoodi ei mõtle. Päevavalguses suutis ta oma pettumust varjata, et me tema ajalookäsitlusega ei nõustu ja teistsugusel arvamusel oleme, kuid õhtuti, mil ta oli palunud meil endale kingiks kohalikku alkoholi tuua ja mille kõrvale suitsetas ta ka kanepit, lasi ta oma sisemise ängi vabaks. Nimelt hakkas ta meid isiklikult süüdistama ja roppude sõnadega sõimama liiga noor ja eurooplane olemise eest, mis päädis lõpuks sellega, et ta nimetas meid liiga arrogantseks, kuna me teda ei kuula ja temaga alati ei nõustu. Esimestel õhtutel oli ta käitumine küll veider, kuid siiski talutav, kuid viimasel õhtul viibutas ta meie poole keskmist sõrme ja sajatas Euroopat ja eurooplasi põrguni, mis tõi meile naha vahele lausa külmavärinad. Kuigi kaalusime ööbimiskoha vahetamist, jäime siiski veel tema majja puhkama. Hommikul äratas ta meid üles aga värskelt küpsetatud hommikusöögiga ja vabandas. Kuigi lõpuks lahkusime sõpradena, jäi meile suhu ikka veidi mõru maik. Mõtlesime, et taolise inimese juures teinekord enam ööbida ei tahaks ning otsustasime, et järgmistel kordadel proovime oma koju kutsuvate kohalike tausta rohkem sügavuti uurida.

Peamine kauba- ja toidutänav Canaconas, mida läbis tihe liiklus. Foto: Kadri Org


Värvikirev turg, kus kohalikke india riideid, šarisid kandvad naised toidu valmistamiseks tooraineid soetavad. Foto: Kadri Org


Rikastav diivanisurfamine
Kehvemapoolsele kogemusele järgnes aga ülimalt positiivne, mis selgitas ja pehmendas kõike eelnevat. Nimelt kirjutasin diivanisurfamise portaalis eelnevast paigast kõigest kolm kilomeetrit eemal asuvas Canacona külas elavale kohalikule, kes pidi meile küll esialgu negatiivselt vastama, kuid kes kirjutas vastu imearmsa kirja enda Eesti külastamise muljetest. Leppisime esialgu kokku, et õhtustame mõni päev koos, kuid ta plaanid muutusid ja ta kutsus meid siiski kaheks ööks enda juurde. Kui meie eelmine kostitaja, 35-aastane mees rõhutas pidevalt meie mõneteist aasta pikkust vanusevahet, siis ligi 50-aastase indialase ja tema sama vanuse inglasest tüdruksõbraga suheldes oli meil tunne, nagu olesime üheealised. Algupäraselt pealinnast pärit mees avas paari päeva jooksul meie silmad nii India kui terve maailma suhtes.
Olime kuulnud, et Indias oli vanasti kastisüsteem ja et selle pärimus on kandunud ka tänapäevaühiskonda, kuid eelnevalt olid kõik kohalikud seda eitanud. Meie kostitaja rääkis, et ka tema oli arvanud, et mingit kastisüsteemi ei eksisteeri, kuid ajakirjanikuna töötades lõhkus väljaande peatoimetaja tema naiivsuse ning ütles tema perekonnanime kuuldes täpselt, milline on tema taust. Tegemist oli mehega, kelle juured on põimunud Bhutani kuningliku perega ja kes kuulub ühte India kõrgeimasse kasti. Kuigi tema majanduslik järg ja sümboolne prestiiž võiksid tagada talle kõrgklassiväärilise elu, ütles tema sellest kõigest lahti ja elab nüüd alternatiivsel moel. Nimelt, kuna tal ei ole lapsi ega kahjuks mitte enam ka vanemaid, saab ta elada ainult iseenda jaoks. Ta ütles „ei“ kõrge palgaga ametikohale, pakkis oma koti ja rändas neli aastat mööda maailma. Tänasel päeval elab ta väikeses tagasihoidlikus Lõuna-Goas paiknevas majas ja kirjutab konkreetse nišiga raamatut. Kui muidu leiab lugematul arvul teoseid, mis kirjeldavad eurooplaste või ameeriklaste seiklusi Kolmanda Maailma riikides, siis tema kirjutab, kuidas ta Kolmandast Maailmast pärit inimesena nägi rännates muud maailma. Vahel reisib ta mõnele teisele mandrile, kuid tuleb siis jälle tagasi, elatub õigel ajal õigetesse kohtadesse paigutatud investeeringutest ja kirjutab omas rahulikus tempos raamatut.
Tema abiga suutsime mõista ka meie eelmise kostitaja käitumist. Nimelt saime aru, et ta elas meie peal välja oma isiklikku äri allakäigust tulenevat ängi ning viha eurooplaste vastu oli tingitud eelkõige sellest, et sealsele turule on sisenenud eurooplased, kes pakuvad samuti ajurveda massaaži. Kuna eurooplased eelistavad hoida pigem omaette, tähendab see kohalikule indialasele, et temalt varastatakse potentsiaalseid kliente. See, et ta korrutas meile pidevalt, et oleme noored ja lollid ning reisime vaid oma passi pärast, tulenes aga kadedusest ja diskrimineerivast viisapoliitikast. Saime teada, et kui meile piisab Indiasse või mõnda muusse riiki sisenemiseks vaid ankeedi täitmisest ja rahakukru kergendamisest, siis näiteks indialased peavad esitama saatkonnale ligi 20 erinevat dokumenti, kui soovivad turismi eesmärgil Euroopasse reisida. Kuna meie kostitaja oli just ametis viisa taotlemisega, näitas ta meile dokumentide kuhja, mida ta esitama pidi – sinna kuulusid lahutuspaberid, väärtpaberite ja kinnisvaraomandite dokumendid, kõikide pangakontodega viimase kuue kuu jooksul tehtud tehingute päringud, kuupäeva ja kellaaja täpsusega marsruut, kuidas ja kus sihtpaigas liigutakse, kõikide inimeste passikoopiad, kes tema riigis viibimise eest vastutavad ja nii edasi. „Nad teevad kindlaks, et mul on piisavalt raha, mida Euroopas kulutada, ja siis kiiresti tagasi Kolmandasse Maailma naasta,“ võttis meie kohalik sõber kokku.

eidsime matkates paiga, kus rannaäärsete majade omanikud, kes turistidele oma kinnisvara välja üürivad, kärast ja melust eemal rahu ja vaikust naudivad. Foto: Kadri Org
Kohalik müüja, kes aitab kookose seest vett kätte saada. Foto: Kadri Org


Heade mõtetega edasi lõunasse
Viimased kostitajad olid nii meeldivad ja huvitavad seltsilised, et meil oli keeruline nende juurest lahkuda. Igal hommikul sõime pannil röstitud müslit koos värske papaia ja muude viljadega, jõime musta kohvi ning nautisime rõdul istudes looduse hääli, mida tekitasid puult puule hüppavad ahvid ja mööda seinu üles ronivad gekod ja konnad. Lisaks sellele käisime ka Goa troopilistes metsades matkamas ning leidsime varjulise jõeäärse, kus kohtasime rannas paiknevate kokkupandavate majakeste omanikke, kes turistide kärast eemal rahulikult pesitsesid. Õhtuti maitsesime aga keelt alla viivat tänavatoitu. Nimelt oli Canacona külas üks peamine sõidutee, mida mööda kõik liiklesid ja mille ääres olid erinevad müügipunktid, kus sai nii söödavat, suveniire kui ka jalavarje ning kehakatteid. Hommikuti olid need avatud, keskpäeval pandi mõneks tunniks kinni ja õhtul avati taas. Lisaks neile alustasid hämaruses tegevust aga ka lihtsad letitagused, kus kohalikud terve perega erinevaid kiirtoite valmistasid. Menüüsse kuulusid erineval moel küpsetatud kartulid, muna, kanaliha ja ka magusroad. Eriti hästi sööbis mul mällu letitagune, kus ema küpsetas erineva paneeringuga kartuleid ning tema üks umbkaudu 10-aastane poeg aitas tal toorained kokku segada ja teine, paar aastat vanem, tegeles klientide ja rahaga.
Eelnev melu ja kõik Goas kogetud muljed tekitasid meis tahtmise tulevikus kindlasti sinna kanti naasta – miski, mida me eelnevate India linnade puhul hinges nii tungivalt ei tundnud. Pärast selleks korraks Goa seljataha jätmist võtsime ette rongiga aga viimase ühe öö pikkuse teekonna veelgi kaugemale ja eksootilisemasse Lõuna-Indiasse.

Pisikeses Lõuna-Goa külas Canaconas õitses kiirtoiduäri – igal õhtul avati tee ääres väikesed letid, mille taga valmistasid kohalikud pered imemaitsvaid roogi. Foto: Kadri Org