Eksperiment tervisega: mida tähendab Egiptuses hambaarsti juures käimine?

 (18)
KATKISED HAMBAD
Pilt on illustratiivneFoto: Sven Arbet

Kes piisavalt söakas, võib Egiptusest tulla tagasi uute hammastega, kirjutab Toomas Mikkor.

See võib kõlada hirmutavalt, aga mitte mulle, kes ma olen üles kasvanud Nõukogude Eestis ja kellele iga hambaarst tähendas kui mitte hamba kaotust, siis puuriga elusasse närvi suramise põrguvalu kindlasti. Et lugeda kokku nooruses kohatud hambaarstid, kes mu suus midagi head korda saatsid, ei ole vaja appi kahe ega ühe käe sõrmi – isegi kõrvu on mul selleks liiga palju. Seega polnud Egiptuses hambaarstile minnes kaotada midagi.

Algus oli raske, sest elasin Nuweibas. Hambaarst elas tegelikult lausa oma õue peal: paks süürlane koos veel paksema assistendiga. Assistendi ülesanne oli ilmselt patsienti kinni hoida või ta uimaseks lüüa. Kogu nende hambaarstikabinet mahtus kahte paksu portfelli. Aga nende eest põgenesid isegi aremad beduiinid. Kui uurisin kohalikelt päris hambaarsti kohta, siis laitsid nad Nuweiba stomatoloogi nii veenvalt maha, et ma ei hakanud isegi katsetama: sinna mindavat ainult vahetult enne enesetappu.

Esimesed käigud said tehtud Sharmi, dr Ashraf Mahmoudi juurde. Vähemalt ütles nii silt kliinikumi uksel. Egiptlane tegi päris hea töö. Ravis ja täitis juurekanalid ning istutas selle kõige otsa krooni. Kõik jäi püsima. Mõned aastad hiljem tekkis taas mure ja sättisin sammud taas dr Ashraf Mahmoudi juurde, kuid dr Mahmoudi oli mõne aastaga pea­jagu pikemaks kasvanud ja ka kaalus tublisti juurde võtnud. See viimane ei ole mingi ime, juhtub paljudega. Aga kuidas muutus kõhetu prillidega väike mees äkki suureks mürakaks, ei andnud mulle rahu. Hakkasin vaikselt uurima. Tuli välja, et mees, kelle juures ma eelmine kord käisin, ei olnudki dr Ashraf Mahmoudi, vaid tema äripartner. Mulle sai hoobilt selgeks, miks too kõhetu hambaarst alati ägedalt protesteeris, kui teda järjekindlalt Ashraf Mahmoudiks nimetasin. Aga mina ei saanud aru tema vigasest inglise keelest. Eks vennike arvas vist, et mul logises veel midagi peale hamba.

Loe veel

Seotud lood:

Õige Ashraf tegi sama hea töö nagu oli teinud Vale-Ashraf; juurekanal remonditud, kroon peal ja asi ants. Aga tema viskas vahel selliseid vigureid, et ei ilmunud kokkulepitud ajaks kohale, vaid alles tunnikese hiljem. Egiptuses on tund hilinemist siiski punktuaalne täpsus, aga ikkagi jättis okka hinge. Nii et kui aasta hiljem järgmine probleem kõpitsemist vajas, mõtlesin enne pikalt järele, aga kuna kaks korda olid asjad õnnestunud, siis võtsin tuttava suuna. Ja taas ootas mind üllatus! Dr Ashraf Mahmoudi oli kaotanud kaalus ja aastates, oli palju kõhnem ja noorem. Väga head inglise keelt rääkiv noor arst tutvustas end kui dr Joed, et ta on Ashrafi kliiniku uus partner. Dr Joe ütles, et oli paar aastat Ameerikas praktiseerinud ja nüüd tagasi kodumaal. Mida ta Ühendriikides tegi, ei mõista ma tänapäevani, sest dr Joe oli loll ja lohakas ning tsementeeris logisema hakanud silla oma endisele kohale tagasi ilma eelnevalt proovimata. Õnnetuseks nii, et hambumus enam ei klappinud. Aga kes olen mina, et arsti õpetada?

Tsement oli hea, sest silda ta enam kätte ei saanud. Lammutas tükk aega, kuni lõhkus portselani ära – ja killud peitis selja taha, et ma ei näeks. Pärast plätserdas kõik kuidagimoodi taas kokku. Sharmi ma enam ei läinud. Liiga pikk sõit, ja tuttav kliinik oli end ammendanud.

VAHEPEAL OLI LÄINUD HULK AASTAID ja oli kuulda, et Dahabis, Nuweibale lähemal, olla hambaravi juba täitsa tasemel.

Dahabi beduiinid nimetasid mulle paar nime. Valisin neist dr Adil Ramadani, sest teda oli kõige lihtsam leida. Telefonivestlus sisendas kindlust, sest dr Adili inglise keel oli väga hea. Polnud karta, et taas mõne Vale-Dimitri otsa satun.

Dr Adili kliinik asub Dahabi lõunaserval laiutavas mahajäetud hoonekompleksis. Kogu kupatus on nii sürreaalne, et pilves ilmaga võiks seal Tarkovski „Stalkerile“ järje filmida. Põrand läigib kui peegel, aga nii prügikast kui ka kraanikauss ajavad eht egiptusepäraselt üle. Ja alati lendab ringi üksik kärbes. Mis kasu on aknavõrgust, kui see on alati irvakile jäetud?

Mastaapsema ravi algul läheb Adilil tarvis lõualuu panoraamülesvõtet. Dahabis seda ei tehta. Kuna olen juhtumisi Eestisse minemas, teen ülesvõtte Tallinnas. Eesti arst vaatab pilti ja vangutab pead, uurib, kas soovin kohe ravi alustada. Vastan, et soovin küll, aga Egiptuses, et viin pildi sinna.

Arst vaatab mind kahtlustavalt: „Kas te tõesti julgete?“

Maigutan vaid suud. Ei hakka ütlema, et see õudus, mida ta pildilt näeb, on Eesti, mitte Egiptuse päritolu. Samuti ei ütle ma, et just äsja tõmbas üks end stomatoloogiks nimetav Tallinna tõpratohter mu emal lõualuu puruks. Kui Adil kuuleb, millise umbusuga tema Eesti kolleeg Egiptuse hambaravisse suhtus, hakkab ta laginal naerma: „Ma ei süüdista teda milleski! Mõistan teda väga hästi! Ma olen palju ringi reisinud ja saan väga hästi aru millise esmamulje meie maa jätab.“

Asjad mu suus hakkasid aeglaselt paranema. Lasin paigaldada esimese implantaadi – ja siis teise, kolmanda, neljanda ja viiendagi. Kõik tühjad mulgud, mis tähistasid nooruses kohatud hambaarste, said täidetud. Ja seda ilma suuremate tagasilöökideta.

Üks naljakamaid tagasilööke oli varustusprobleem. Mingil hetkel ei saanud Adil enam Koreast jubinaid kätte, olgu siis krediidiprobleemi, Egiptuse revolutsiooni või mõlema pärast. Igatahes jäid tööd seisma – titaankruvid olid küll lõualuus, aga sinna otsa panna polnud midagi.

Ja siis tuli Adilil hiilgav idee:

„Mister Toomas, äkki oleksite nõus saatma Korea firmale vihase kirja, et teie ravi seisab, kuna nad ei läheta vajaminevaid osi?“

Mõtlesin, et kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt. Kui selgus, et tal on tõsi taga, vastasin, et ma ei saa koreakatelt midagi nõuda, sest nad pole mulle midagi lubanud.

Viimaks Adil helistas ja ütles, et jupid on kohal. Paigaldas mulle suhu uued klahvid, lõi arve kokku, vaatas summat ja väristas vastikusest õlgu: „Väkk! See summa on jube!“

Jube oli ta tõesti. Vist viis implantaati ja veel rohkem ühikuid portselani nende vahel.

Adil vaatas summat siit ja sealt, torutas oma pakse huuli ja kibrutas kulme.

„Tead, ma võtan siit 500 dollarit maha! Sa oled nii lojaalne ja järjekindel patsient!“

KORD KATKESTAS ADIL PUURIMISE JA lasi käed jõuetult rippu:

„See on surnud hammas, ei ole võimalik, et ma sulle praegu haiget teen!“

Eks ta nägi mu õudust täis silmi. Aga need ei olnud õudust täis valu tõttu. Õud oli tingitud suurest rasvasest kärbsest, kes jalutas mööda minu kohale kummardunud assistendi nägu. Ja eriti sellest, et viimane ei pilgutanud silmagi.

Kord saabusin Adili juurde paar tundi varem kui kokku lepitud. Adil ajas silmad suureks ja uuris, miks.

„Mulle lendab külla noor daam. Lennuk on varsti juba Siinai kohal. Tahaks oma silla kiirelt suhu saada. Kuidagi kõhe oleks teda ilma esihammasteta vastu võtta.“

„Aga su hambad pole veel kohale jõudnud,“ ütleb Adil ja vaatab kella, „nad jõuavad umbes kahe tunni pärast, nii nagu kokku lepitud!“

Adil tellib laboritööd Kairost. Vormid lähevad bussiga sinna ja sillad ning kroonid tulevad samamoodi tagasi. Kahe tunni pärast tuleb Adil jalgrattaga bussijaamast, minu esihambad karbiga taskus. Tsementeerib nad mulle suhu ja soovib edu külalisega.

Nädal hiljem uurib ta: „Kuidas külalisega läks? Kas su uued hambad meeldisid?“

AGA IGA PIDU SAAB KORD OTSA, igal pillimehel otsa lõpeb ramm, nagu laulavad Kukerpillid. Nii ka dr Adiliga. Kui kõik on juba kõige paremas korras ja jääb paigaldada viimane sild, keerab ta midagi nihu. Sild näeb küll ilus välja, aga kipub hammustamise käigus lahti tulema. Probleem on jõuõlas (ingl k bad leverage), arvan ma. Adil ei taha probleemist aru saada. Hakkab põiklema ja vigurdama, telefonile mitte vastama. On aeg leida uus hambaarst! Sel korral ehk Nicaraguast?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare