EHTSA BALKANI OTSINGUIL | Viimane matk: maamiinid, mürkmaod ja õnnelik lõpp

 (4)
5. osa

EHTSA BALKANI OTSINGUIL | Viimane matk: maamiinid, mürkmaod ja õnnelik lõpp
Meie vallutatud 2222m kõrgune Plocno mägi. Pildil ka meie suurepärane giid AdjinFoto: erakogu

Markus ja Alex käisid ehtsat Balkanit otsimas ja leidsid ka! Reisijuht avaldab Markuse kirja pandud reisikirja viies osas — tänane osa on viimane!

Teisel päeval läksime matkama Dinaari Alpidesse. Selleks ärkasime üles juba kell 5 hommikul, et varavalges startida mägede jalamil asuva väikse Jablanica linna poole. Seal saime bussijaamas kell 6.30 kokku meie kohaliku giidi Ajdiniga, kes autojuhtimise üle võttis ning meid matka alguspunkti sõidutas. Sealt võis tema juhtimisel alata meie Bosnia ja Hertsegoviina kõrguselt teise tipu Plocno (2228m) vallutamine. Me polnud kunagi varem mägedes matkamiseks giidi võtnud, aga olles Bosnias matkamise kohta netist veidi uurinud, sain teada, et esimest korda sealsetes mägedes matkates on giidi palkamine tungivalt soovitatud. Esmaseks põhjuseks on muidugi Bosnia sõja ajal pandud maamiinid, mida leiduvat sealsetes mägedes veel rohkesti. Teiseks põhjuseks on halvasti märgistatud rajad ja mürkmaod ning lõpuks tulevad tavalised mägedes matkamise ohud nagu kiiresti muutuv ilm ja joogikoha mitteleidmine. Plocno ei olnud küll tsoonis, kust võis leida maamiine, aga kahekesi tundmatutes mägedes halvasti märgistatud radadel matkamine ei tundunud väga hea mõte ning seetõttu tundus giidi palkamine mõistliku ideena.

Loe veel

Pärast matka võin kindla südamega öelda, et giidi palkamine õigustas end sajaprotsendiliselt! Esiteks täitis ta perfektselt oma esimest ülesannet ehk aitas meid õigel rajal hoida. Ise poleks me sellega ilmselt hakkama saanud, sest vahepeal kadus matkarada lihtsalt ära. Teiseks oli tegu ülimalt intelligentse inimesega, kellega oli terve seitsmetunnise matka jooksul äärmiselt huvitav vestelda. Me õppisime tohutult Bosnia sõja, ühiskonna ning ajaloo kohta. Tema jutt oli väärt rohkem, kui ükskõik milline ajalooraamat. Inglismaal sõjaväe helikopteri piloodiks õppinud mees oli kõigest 17aastasena osalenud Bosnia sõjas, kus ta küll otseselt rindel ei käinud, aga võttis osa Bosnia luurerühmade tegevusest. Seetõttu oli tal varnast võtta huvitavaid jutte, kuidas mingis orus või mäe nõlval toimus varitsus ning kuidas üks või teine sõja osapool rünnakule asus.

Saime rohkem teada ka sõjakoledustest. Kuigi me olime lugenud Srebrenica massimõrvast juba varem, siis tema kirjeldused erinevates külades toimunud massitapmistest tegid selle sõja meile kuidagi palju reaalsemaks. Juba autoga sõites näitas ta näpuga erinevate külade peale ning jutustas, kuidas ühes või teises külas horvaadid mošeesid hävitasid ning siis kümnete viisi inimesi maha lasid. Ta üritas kõike seda rääkides jääda siiski objektiivseks ning ütles, et tegelikult panid kõik kolm sõja osapoolt – bosnialased, horvaadid, serblased – toime õõvastavaid tegusid. Ajdin rääkis veel endisest Jugoslaaviast, kus kõik rahvused elasid õnnelikult ja rahumeelselt üksteisega koos ning kuidas poliitikud võimu nimel inimeste vahel pinged tekitasid. Endist Jugoslaaviat ei tasuks Ajdini sõnul mitte mingil juhul võrrelda Nõukogude Liiduga, sest olgugi et riik polnud demokraatlik, oli selle režiim kõvasti leebem NSVL’i omast. Näiteks võisid Jugoslaavia kodanikud Euroopas igal pool vabalt ringi liikuda. Olles ise ateist, aga moslemi päritolu (ta vanemad on moslemid), ei ole tal teiste Bosnias elavate rahvuste vastu mingit viha, aga tema jutu järgi on sõjaeelsed pinged ühiskonnas säilinud. Selgituseks veel nii palju, et bosnialase all mõeldakse tavaliselt Bosnia ja Hertsegoviina moslemist kodanikku. Lõhestunud ühiskonnale lisaks on riik lõhestunud ka territoriaalselt, sest koosneb bosnialaste ning horvaatide osast nimega Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon ning serblastele kuuluvast Serblaste Vabariigist. Ühesõnaga – probleeme on palju ning Bosnia kohta sobib hästi kasutada endise Briti peaministri Winston Churchilli tsitaati „Balkan toodab rohkem ajalugu, kui nad seda tarbida suudavad“.

Matk ise oli mõnus füüsiline pingutus, aga samas midagi väga kontimurdvat ka ei olnud. Seitse tundi kõndimist ju midagi utoopilist ei ole ning lisaks oli temperatuur tänu kõrgusvööndilusesele umbes 25 kraadi ehk matkamiseks ideaalne. Loodus oli ka väga kaunis ning vaade Plocno tipust oli muljetavaldav, kuigi lähedal asuva metsatulekahju tõttu olid kaugemate mägede kontuurid üsna ebaselged. Plocno tipus asub muide Bosnia sõjaväe raadioreleejaam, kus elavad kahekuuste tsüklite kaupa püsivalt kaks soldatit. Ajdin teadis ühte sõduritest ning tänu sellele saime nende tagasihoidlikule elamisele ka pilgu peale visata. Ilusaks lõppakordiks meie matkale oli Jablanicas ühine kohaliku Bosnia õlle joomine, mille käigus sai veel veidi matkamise teemadel räägitud. Praegu on igal juhul tunne, et kui kui peaksin kunagi uuesti Bosniasse matkama minema, siis teeksin seda suure heameelega koos Ajdiniga.

Kui matk oli väga mõnus ning hea kogemus, siis matkale järgnev enam mitte eriti, sest mind tabas ilmselt toidumürgitus. Üks hetk hakkas mul väga paha ning tundsin, et ka kõhus pole kõik korras. Mostarisse jõudes oli olukord juba hullem, sest mul tõusis kõrge palavik, kogu jõud kadus ära ning kõht läks nii lahti, et pidin vähemalt korra tunnis või rohkemgi tualetis käima. Lisaks sinna juurde veel oksendamine. Meil oli plaanis tol õhtul minna ühte bosnia restorani sööma, et kohalikku kööki proovida, aga minu halva enesetunde tõttu oli Alex sunnitud seda üksi tegema. Mina ei olnud lihtsalt liikumisvõimeline. Ma kahtlustan, et süüdi olid matka ajal söödud ühest Jablanica pagaritöökojast ostetud burekid. Burek on iseenesest väga maitsev ning Balkanil väga populaarne hakkliha või zeljanica juustuga pirukas, aga seekord mul lihtsalt ei vedanud ning sain väikse toidumürgituse. Järgmise päeva hommikul oli palavik taandunud, aga endiselt oli väga paha olla ning kõht ei olnud korras. Paremini hakkasin ma end tundma alles õhtul, kui me olime juba bussiga tagasi Dubrovnikusse jõudnud, et sealt järgmisel hommikul lennukiga Prantsusmaa poole startida. Nii juhtuski, et viimased poolteist päeva reisist sõin ma ainult arbuusi.

Meie seiklus Balkanil oli väga meeleolukas ning põnev, sest võrdlemisi lühikesest kohapeal veedetud ajast hoolimata suutsime palju näha ja teha. Võin ka öelda, et enne reisi endale silme ette loodud pilt tõelisest Balkanist osutus üpriski täpseks. Kuigi Balkan regioonina muutub turistide seas ühe populaarsemaks ja õiget Balkanit on aina raskem leida, eksisteerib ta endiselt Montenegros ning Bosnias ja seda koos kõigi oma veidruste ning heade ja halbade külgedega. Kui tahate reisides saada võimalikult palju autentseid kogemusi, aga väga kaugele pole aega või tahtmist sõita, siis on just Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina nendeks riikideks, mida võiksite külastada. Saate ühe mõnusa annuse ehtsat Balkanit.

LÕPP

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

REISIJUHI TOP