Egiptuse tuludes on turismisektor mänginud väga olulist rolli. Hiilgeaegadel vahemikus 2004-2009 ehk enne Araabia kevade algust teenis valdkond riigile tulu 19% ulatuses kogu tulubaasist. Tuneesiast alanud pöördelised sündmused piirkonnas, diktaator Mubaraki kukutamine ja Tahriri väljaku verised sündmused hirmutasid turistid ära ja juba 2011. aastal oli turismisektori osakaal vaevu 15%. Umbes sinnapaika on see jäänud tänase päevani. Protsentides pole kukkumine just suur, kuid 15 miljoni kahvanäo asemel külastab seda maailma kultuuri hälli nüüd vaid vaevu 10 miljonit.

2015. aastal võib langus isegi jätkuda, kuna rubla nõrgenemise tõttu on riigis oluliselt vähem jõukaid venelasi ja see hakkab kohe ka silma. Peamised turistilõksud on tühjad, parklates on vaid üksikud bussid, järjekordi ei ole ja niigi agressiivsed müügimehed on pealetükkivamad ja närvilisemad kui kunagi varem.

Turistina on muidugi meeldiv kulgeda kiirelt ja privaatselt, kuid mõeldes kõigile sügavamalt, on Egiptusest siiralt kahju.

2011. aastal riiki tabanud Araabia kevad viis võimult üle 30 aasta riiki raudses haardes hoidnud Hosni Mubaraki, tõi esimeste vabade valimiste tulemusel riigitüüri juurde äärmuslikuma islamistliku kallutatusega Moslemivennaskonna, kelle tegevus on nüüdseks keelustatud ja kelle asemel istub presidenditoolil sõjaväelise riigipöördega sinna saanud kindral Abdel Fattah el-Sisi.

Vabade valimiste tulemuste asemel jõuga ringipööramise vastu ei tundu egiptlastel suurt midagi olevat, sest el-Sisiga ollakse üldiselt rahul, kuid vaatlejatele annab rahva vaba valiku alusel aastaks võimule tulnud Moslemisvennaskonna edu siiski ohumärgi.

Kairos kohatud sunniidist noormees nimega Ahmed oli meeleldi nõus jagama oma vaateid riigi tulevikust, Islamiriigi rühmituse ja Moslemivennaskonna mõjudest. Ahmedil on kõrgharidus Vana-Egiptuse ajaloo teemadel ja ta töötab lisaks põhitööle giidina. Kui enne revolutsiooni jagus talle turismigruppe kõigiks nädalapäevadeks, siis praegu leiavad tema laialdased teadmised rakendust vaid korra nädalas.

Ahmed on veidi väsinud olemisega, kuuvanuse ilmakodaniku magamata isa aga elavneb kiirelt, kui teemaks tuleks tema kodumaa olevik ja tulevik.

Kairot saab turismikuurortidest Hurghadast või Sharm el-Sheikist külastada tänapäeval peamiselt vaid kohalikke tuurikorraldajaid kasutades. Eesti ettevõtted, viidates Välisministeeriumi hoiatusele, pealinna enam tuure ei paku.

Hosni Mubaraki põlenud peakorter Kairos.

Alustame päeva Egiptuse muuseumist Tahriri kurikuulsal väljakul, mis tänapäeval on turvatud rasketehnika ja armeega ning selle militaarse vaatemängu ulatus on muljetavaldav.

On ka põhjust, sest Egiptuse muuseum on olnud juba aastakümneid maamärk, mille lähedal pomme õhkides on äärmuslased proovinud endale tähelepanu võita.

Kui lisada siia 2011. aasta sündmuste käigus hukkunud sajad kohalikud, siis on tegemist äärmiselt tundliku sõlmkohaga kogu riigi arvestuses.

Kuigi Ahmed on väljapeetud, pigem tagasihoidlik ja väga läänelik, armastab ka tema mõneti liialdada ja sündmustele dramaatilisust lisada. Nii saame teada, et 2011. aasta revolutsiooni käigus toimunud rüüstamistes viidi minema ligi kolmandik museaalidest, siis tõde on siiski veidi kergem – viiekümne neljast kadunud taiesest saadi nelikümmend neli kiiresti tagasi. Kuid rahvas, kes on valmis oma hindamatut pärimust sel moel hävitama, pälvib Ahmedi sügava viha ja põlastuse.

Paari aasta jooksul valmib Gizas, püramiidide lähistel uus ja kaasaegne muuseum, mis annab lootust, et maailma ajaloo seisukohalt olulised eksponaadid on edaspidi kindlamates oludes. Praegune roosa muuseumimaja on niiske ja kõle vana maja, milles 3000 aastat vanad muumiad ja taiesed ilmselt kaua ei kestaks, inimlikku lollust isegi arvestamata. Aga täna saab ühe väärtuslikuma muuseumiga maailmas tutvuda veel täies hiilguses, eelajaloolistest tööriistadest kuni vaaraode kuldaja ja mandumiseni välja. Tutanhamoni kuldne mask on kenasti alles ja pakub ajaloohuvilistele võimast elamust. Muuseumist väljudes on elamuseks ka monumendina Araabia kevadele jäetud renoveerimata Hosni Mubaraki kodupartei põlenud hiigelhoone, mis seniajani söestununa Tahriri väljakul seisab ja veriseid kuid aastast 2011 meenutab. Ahmed tutvustab seda kummalist monumenti erakordse ja varjamatu vihaga.

Ahmed peab Egiptuse olukorda hetkel paremaks kui aastapäevad tagasi, kui võim oli veel Mohamed Morsi juhitud ja samas vabalt valitud äärmuslaste käes. El-Sisi võimuhaaramise kiidab heaks ka Ahmed, kelle arvates ei sobi kõik läänemaailma väärtused Lähis-Itta ja selles on tal tuline õigus.

Ainus säilinud maailmaime - Giza püramiidide kompleks.

Siiski ei leia Ahmed egiptlastel endal mingit süüd tekkinud olukorras, küll aga peab ta peamiseks nöörisüütajaks Ameerika Ühendriike, kelle väidetavat huvi piirkonda destabiliseerida toetab ka Zaid Hurghadast, kes väitleb kirglikult ka näiteks peade mahalõikamise teemadel ja stiilidel.

ISIS-e jõhkrate sellelaadsete videote taga ei olevat üldse araablased, kuna nemad lõikavad päid minimaalseid kannatusi põhjustades ja lühikeste nugadega nüsimine ei ole korrektne. Peade eemaldamine kehadest on korduv motiiv ka muide Vana-Egiptuse joonistustel, milliseid võib ohtralt leida lugematutest templitest ja hauakambritest näiteks Luxoris või Gizas. Hakka või uskuma, et selline jõhker hukkamisviis on piirkonnale loomupärane, mitte vaid äärmusislamistide viimaste aegade meetod tähelepanu teenimiseks.

Kõrvaltvaatajana tuleb Egiptuse korrakaitset siiani siiski kiita, et vaatamata ümbritsevate riikide turbulentsusele (Jeemen, Liibüa, Gaza ja Iisraeli konflikt, Süüria) on Egiptus suutnud äärmuslasi üsna edukalt ohjata. Väiksemaid pommiplahvatusi siiski toimub ja avades terrorirünnakute kronoloogia, seda ka turistide vastu, on nimekiri siiski julm. Ja siis jääbki arusaamatuks Ahmedi kriitika, miks turistid eelistavad nüüd puhkuse sihtkohana Taid või Kanaare.

Õigus on Ahmedil, kes peab oluliseks meedia rolli sündmuste võimendamisel ja üllataval kombel saab peapesu ka Egiptuse enda meedia.

Meie Kairo külastusele eelnevatel päevadel hukkab ISIS Liibüas jõhkral moel 21 Egiptuse kristlast ja Egiptus vastab pommilöökidega Liibüa põhjaosale. Turismikuurortides annab olukorra tõsidusest arusaamise pidev sõjalennukite ülelendamine ja harjutamine. Kuigi Ahmed on sunniit, ei mõista temagi ISIS-e ja äärmuslaste teguviise ning nendib islami massilist väärititõlgendamist.

Karnaki tempel.

Kus suitsu, seal pomm – tegelikult on Egiptus teelahkmel. Kui tohutu rahvastiku juurdekasvuga vaene maa ei suuda tagada oma elanikele tööd ja leiba ning elatustase tulevikus pigem langeb, võib oodata kõike. Meenutagem, et hiiglaslik territoorium on praktiliselt inimtühi, 95% elanikest elab vaid viiel protsendil riigi pindalal, kus asub viljakas Niiluse org ja delta.

See võib olla võtmekoht, misläbi on võimalik läbi tiheda naabrivalve märgata äärmusluse kasvu ja sellest võimudele kiiremini teada anda. Erinevalt inimtühjadest riikidest nagu Liibüa, Iraak või Süüria, kus ISIS-e moodi kurjamitel on võimalik märkamatult tegutseda.

Seega tuleb Egiptuse uutel valitsejatel pöörata erakordset tähelepanu riigi majandusele, ekspordivõimekusele, tagada parem haridus ja hoida seeläbi tagasi rahva rahulolematust. Siinkohal tuleb mängu ka turism kui ülioluline majandusharu.

Kas Egiptus nende hiiglaslike väljakutsetega segases olukorras ka toime tuleb, on enam kui kahtlane.
Selline on naistemood peagi kogu Egiptuses?

Vaatamisväärsustest on siinkohal küll vähe juttu tehtud, kuid just praegu on õige külastada seda ajaloost tiinet riiki. Giza püramiidide ümbrus on tühi, Egiptuse muuseumis puuduvad järjekorrad, Karnaki templis saab teha inimesteta pilte ja Kuningate orus on kohati valvurid enamuses võrreldes külalistega.

Riigile iseloomulikud, kuid väga tüütud müügimehed on küll ebameeldivad, kuid ka neid tuleb mõista ja üks lisaeuro meie rahakotis ei ole murdosagi väärt seda, mis ta maksab egiptlase rahakotis.

Iga turist, kes otsustab Egiptust külastada, aitab kaugemale lükata Egiptuse langemist äärmuslusse ja kes teab, seda ka vältida. Tasub olla tavapäraselt ettevaatlik, vältida rahvakogunemisi, mitte veeta ülearuseid minuteid sõjaväelaste ligiduses või kontrollpunktides (milliseid üle riigi on vist sadu tuhandeid iga natukese aja tagant ning mida rünnatakse tavaliselt esimestena) ja alluda võimude korraldustele.

Tavaliste inimestega suhtlemine on aga islamimaailmas väga meeldiv kogemus ja seda tasub ikka praktiseerida. Juhul, kui käivitub aga halvim stsenaarium, suletakse maailmakuulsad vaatamisväärsused pikkadeks aastakümneteks ja vaadates ISIS-e laamendamist Mosuli muuseumis Iraagis, kaovad paljud hindamatud reliikviad võib-olla sootuks.

Külastasime riiki veebruaris 2015. aastal, Araabias on praegu aasta 1436.