Kui kolmanda septembri hommikul kell 5.15 äratuskell heliseb, teen kohe, magus ootus südames, silmad klõpsti lahti. Üheksa minutit kõnnin, väikese kohvri rattad asfaldil sõbralikult põrisemas, Queen'i ja Shaw nurgale. Linn pole vaikne.

Aga Toronto kohta on siiski harukordselt rahulik. Mitmed pidutsejad proovivad leida teed kodu poole. Hingan (tahaks öelda karget, aga pole ta karge ühti - Toronto vananaistesuve võlud) parajat õhku ninna, veel paar minutit saan seda erilist hommikuidülli nautida, kuni kari eestlasi mind siit Toronto muidu väga hõivatud liiklussõlmekesest üles leiab.

Aga veel enne, kui tsivilisatsioonist välja saame, hüppame läbi toidupoest, kus, oh üllatust, valitseb meid harmooniline üksmeel. Voh! Telkima minnes tunnedki õige eestlase ära. Kes ikka esimese asjana poes kardulakoti järele käe sirutab. Kärusse leiavad tee ilma vaidlusteta kõiksugu juurikalised grillimiseks ja muidugi vahukommid.

Sada dollarit - ca 70 eurot - kolme päeva söök meile nelja peale maksma lähebki. Kasinad eluviisid küll, ent kõhud tühjaks ei jää, aga ega kogu kraam saab otsa kah. Nojah - õiged eestlased me siiski päris pole, sest viin jääb ostmata.

Metsa jõudes, täpsemalt Algonquin'i parki, kisuvad meie näod kripsu nagu väikesed rosinad, kui oma kruusase platsikese keset võsa leiame, telk telgi otsas kinni. Siia Muskoka piirkonda, mis on linnarahva seas iseäranis armastatud, ongi kogu tsivilisatsioon septembri esimesel laupäeval ära kolinud, näib. Ahjaa - pikk nädalavahetus, muidugi.

Igal kuul ikka eksib üks selline ära, sest kanadalastel on alati midagi tähistada. Seekord tsiviilpüha. Ütleme, et hää, et niigi läts - mitu nädalat varem olid juba kõik kobedad platsid siin võsas ära broneeritud, viimasel hetkel saime krõbedama diiliga veel ühe künkapealse. Kotedžid, mis on kanadalastele hirmus südamelähedased, napsatakse juba enne jõulu ära.

Järgmine kord peab jääliustikele telkima minema, et inimhordid maha jääks. Kuigi tea neid hulle - on sealgi oma haagistega kohal, täpselt nagu siin. Mida suurema linna elanik, seda rohkem sügeleb metsa. Emakese looduse rüpe oleme isegi kangesti igatsenud. Ärge proovigegi mulle helistada - mul ON telefon välja lülitatud.
Ei taha enam koju minna. Muskoka võlub oma muinasjutujärvedega, mida täiuslikult raamivad taevasse sirutuvad lopsakad metsatukakesed.

Hõbepaberisse keeratud soolased kartuliviilud sibulaga küpsevad lõkkes krõbepruuniks, maisitõrvikud tõmbuvad mõnusalt ronkmustaks, teravmagusas kastmes ribi lausa kukub kontidelt, viies keele alla...

Metsahämaruses lõkke ääres nosides poeb soojus kehasse. Kolmsada kilomeetrit Torontost põhja poole jääb aeg seisma, metropoli kära ei kumisegi enam kõrvas, õhk on õndsalt tüüne... Siis maandubki naabertelkijate sõbralik, aga häälekas kamp oma platsile. Kas mulle tundus, et ma kuulsin ennist linnulaulu? Suure tõenäosusega puhas ettekujutuse vili, jah. Pigem harjutasid üleaedsed võõrapärast viisijuppi.

Mida teeksid, kui karu näeksid? Pistaksid tuhatnelja punuma? Möirgaksid oma madalaima tämbriga vastu? Laseksid püksi? Räägime asjadest õigete sõnadega, sest ega karu nägemine pole naljaasi!
Jäta meelde: silma tuleb mõmmile vaadata, kohe sügavalt. Tõtt vahtida ja siis palja intuitsiooni põhjal kalkuleerida, kas karul on kõht tühi. Kas tal on selline nägu, et ta sinus - nämm-nämm - mahlast õhtusööki näeb. Või hoopis räägib tema pilk sellest, et sa, kondipuru, temas absoluutselt isu ei ärata. Nii arvab vähemalt tark Wikipedia.

Paneme kõrva taha, et kui mõmmik vastu jalutab, siis pilgutame silma ja õige vaikselt taganeme, ja noh - kui on selge, et karu meid täna nahka kavatseb pista, siis pole enam aega nina nokkida. "Bear in area!" hoiatav silt on isegi kemmergu (kanadapäraselt siiski puhkeruumi) ja pesumaja (justnimelt, selline luksus keset Muskoka metsa) ukse peal.

Karud vististsi pelgavad, küll aga ronivad aplad vöötoravad lootusrikkail silmil vaat et sülle pähkleid noolima. Üks tundmatu siug vonkleb ka südamerahus meil saapaninade eest läbi. Harilik Kanada uss?

Kanadalased ei mineta omi toredaid kombeid ka metsas mitte - mööda minnes viskavad ikka mõne sõbraliku teresõna või uurivad, kust me tuleme ka. Ah, kuidas mulle meeldib säärane kena suhtlemine, kas või keset padrikut!

Matka kulminatsioon saabub siis, kui pärast nelja pingutusterohket tundi, kümmet loogelist, künklikku, jändrikke täis kilomeetrit ülesmäge kohale jõuame. Kohale sinna, kuhu iga matkaja unistab jõuda - maa ja taeva vahele; vaade võtab esimese hooga hinge kinni ja siis teeb hingele pika pai. Lugematu hulk kanuusid püüab üksteise ninasid sametsiledal järvel.

Ja hüüatada jääb veel vaid üht: Kanada on nii ilus!
Vaprad Eesti neiud. Ükski kivi pole veel nõnda mõnusana tundunud kui see siin. Õige kanada puhkus ongi niisugune – närv puhkab, kui keha saab vatti.

Keskööl suundume järve äärde, et pilkaspimeduses ja haudvaikuses taevavõlvi imetleda. Oh me naiivsust - rannariba on tiheda inimkehavaibaga kaetud, kuid on eestlastelegi üks vaba murututt jäetud. Melu metsatukas on lõbusa hoo sisse saanud, kuid me ei lase end sellest segada.

Karastav suplus tehtud, lesime siruli maas, pilgud ainiti pööratud taevasse, kuhu on teritatud pliiatsiga kristallselgelt joonistatud Suur Vanker, Põhjanael, Pegasus ja kui silm ei peta, siis Kassiopeia tunneb ka ära. Pärast kaheksat kuud tähtedega mittekohtumist (Toronto valgusreostuse kolossaalsus on ilmselge) tundub avanev pilt illusioonina.

On see unes või on see ilmsi?

Tagasi kirjusse miljonilinna jõudes on kaunis uuestisündinud tunne. Muskoka eriline vaim vajutas meeldejääva pitseri - sealsel loodusel on ilu ja on väge. Ime siis, et kanadalased esimesel võimalusel pagevad. Ära karude keskele.